 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
|
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Järgmises
Värskes Rõhus:
Edvin Aedma
Anna Hints
Kristel Liiv
Indrek Lõbus
Moonika Olju
Carolina Pihelgas
Maia Tammjärv
Mihkel Truman
Värske Rõhk on müügil
TÜ raamatupoes, kaupluses Ateena, Apollos, Rahva Raamatus ja teistes paremates raamatukauplustes
Värske Rõhk on eesti
kirjanduse kasvulava.
Võta Sinagi osa
noorte autorite
arenguteest!
Värske Rõhu film
Värske Rõhk on Eesti
esimene perioodiline
Roheline Trükis.
Levita meie sõnumit ja lisa oma veebilehele meie logo
Sõbrad
|
|
|
|
JUHTKIRJAD
Loovkirjutamise õpitoast
2007-06-10 12:31:53 |
Ühel kevadel sadu aastaid tagasi istusid 12 inimest ovaalse laua ümber ning hakkasid vahetama mõtteid sõnadest ja kirjutamisest. Nad harjutasid, kuidas mõtteid paremini sõnadesse panna ning meenutasid ja tuletasid sõnade maailma loogikat. Üks leidis, et rahulolu ei ole alati surm, vaid võib hoopis elus olla. Teised said teada, et oodates võib näiteks trepist tagurpidi üles astumist harjutada. Kolmandad karjusid kooris, et mäletada on mõnus, uut avastada on vee-ee-eelgi mõnusam. Nende nelja päeva peegeldust on maailmas veel praegugi näha.
Esimene Värske Rõhu korraldatud loovkirjutamise õpituba toimus 11.–14. aprillil Tartu Kirjanduse Majas. Osalejaid oli kokku 11, nende seas erinevate ˛anrite esindajaid: luuletajaid, novelliste, kriitikuid ja mitmes ˛anris kirjutajaid. Osalejad erinesid suuresti ka kirjutamiskogemuse poolest – kohal oli neid, kelle tekste juba ajakirjanduses või raamatutena avaldatud, luulekonkursside võitjaid ja neid, kes veel täpselt ei tea, mida, kuidas ja kas üldse kirjutada.
Naljakas on mõelda, et siiatulek võttis minult julgust. Tulid kokku ju 12 suvalist inimest, kes hakkasid end lahti rääkima. Lahti rääkima oma mõtteid, jutte ja saama kõige selle kohta tagasisidet. Sellest on väga palju abi. Kui leidub ühine huvi, ei oma taust enam tähtsust. Ühe kogemustest võivad kasu saada teisedki. Seda ei saa nimetada õppimiseks. Rohkem meeldivateks arutlusteks ja ajaks, mil on koos autorid, teise maailmapildi loojad. Minu jaoks võttis kõige selle kokku lause – „Tänan meeldiva aja eest.“
Õpitoa peamine eesmärk oli arendada kirjutamist kui protsessi ja lahendada selle käigus tekkivaid probleeme. Sellele läheneti julgelt, süstemaatiliselt ja intensiivselt. Mitmetele teadaolevalt ei eksisteeri praegu ühtegi kursust või regulaarselt toimuvat üritust, kus kirjarahvas saaks tulla kokku rääkimaks ja arutamaks, mis neile kirjutamises raskusi tekitab.
Nimekiri asjadest, mida ma nelja päeva jooksul teada sain:
1. linnast on võimalik õnne otsida (mitte kesklinnast, muidugi);
2. Supilinnas elab ühe silmaga koer;
3. Tartu linnas on ühe elaniku kohta kõige rohkem sinililli;
4. kodanik Klausil on mitu identiteeti.
Õpitoa jooksul püütigi lahendusi leida erinevate kirjutamisharjutuste abil, alusmaterjalideks olid muusika, ajakirjandus, liikumine, “mina” ja teised. Veel viidi läbi „missioon”, mille tulemusel leiti hulganisti inspiratsiooni linnaruumist, seal pesitsevatest inimestest, loomadest ja erinevatest semiootilistest süsteemidest.
Lugeda saab mitut moodi.
Vaikselt ja valjult,
Karjudes ja sosistades,
Paremalt vasakule ja teistpidi.
Ja kõndida.
Ja kätega vehkida.
Nagu kirjutadagi.
Loomingulist protsessi ajendavad erinevad asjaolud ning protsessi
käivitamisele aitavad kaasa ka teised inimesed: nende mõtted,
nõrkused, tähelepanekud, pilgud.
Kirjutama on võimalik õppida nagu joonistamagi, kuid mingi nõks
või surve peab sisimast peale tulema. Levinud arvamuse kohaselt
on see „nõks“ mõnedel inimestel sündides olemas. Siiski tundub
mulle, et see, mis meid ümbritseb, jätab palju suurema jälje kui see,
mida endaga algselt kanda.
Kirjutamisele saab läheneda mitut moodi. Üks moodus on oodata. Oodata, et tuleks taevane inspiratsioon. Taeva tumedad pilved võiksid lõpuks ometi kurjakuulutava mürina saatel avaneda, sealt langeks maa peale jumalik valgus ja koos sellega kingitus Kirjanikule – inspiratsioon. Taolist ilmaimet on kindlasti juhtunud ja juhtub ehk mõnele isegi mitu korda kirjanikuks olemise jooksul, enamikku meist aga taoliste loodusnähtustega ei õnnistata. Mooduseid on kindlasti mitmeid veel. Õpitoas lähtuti aga sellest, et kirjutamine on midagi, mida saab harjutada ja peab harjutama, sest vaid vähesed juhuslikud loomepursked on need, mis lisaks purskajale ka lugejat huvitavad.
Mis see inspiratsioon siis ikkagi on, kui ta alati taevane pole? Üldiselt ei järgitud õpitoas ühtki konkreetset kirjutamisteooriat, ent siiski juhendaja Siretil oli kaks teooriat. Esimene nendest inspiratsiooni kohta. See sedastab ja küsib: “Inspiratsiooni on võimalik saada iseendast, end ümbritsevast ja kunstist. Kas seda on ka võimalik saada sellest, mille kohta meil teadmine puudub?”
Iseendast inspiratsiooni saamine hõlmab kõike, mis seondub kirjaniku kui subjektiga: mälestused, tunded, mõtted ja arvamused. Inspiratsiooni ammutamine ümbritsevast on omakorda lai mõiste, sest meid ümbritseb lisaks kodulinnale ja –maale ühiskond, maailma poliitilised ja teised sündmused, lisaks ka kogu inimajalugu – ühesõnaga kõik, millega inimkond tegeleb ja millega on ajaloos hakkama saadud. Kunst on tarbitav ja kujutav ja muusika ja kino ja teater ja arhitektuur ja skulptuur ja tants ja kirjandus. Selle üle, mida me ei tea, arutasid osalejad kaua ja vastuseks oli: jah, on võimalik saada inspiratsiooni sellest, mille kohta teadmine puudub. Millegi uurimine või teada saamine võib tekitada inspiratsiooniseisundi.
Üks minut vabakirjutamist kolmapäeval
Ainult valge aur sinisel taustal. Pole. Pole enam pilvekutsusid.
Mida see peaks tähendama? Kas seda, et ma pole enam õnnelik?
Vanaema ütles alati, et see seda tähendab. Kas ma olengi nüüd
andetu? Sest kuidas ma oskan midagi kirja panna, kui ma ei suuda
vahustes pilverünkades kutsusidki näha.
Üks minut vabakirjutamist neli päeva hiljem
Näe, seal on araabia naine, see seal on naabri kassi näoga.
Sigaretti suitsetavat naist näed seal? Ja vaata seda kohevat
pilvekutsut. Näed? Vaata neid lontis kõrvu ja märga nina. Ma
peaaegu tunnen ta niiske karva lõhna. Nii mõnus.
Ma sain oma pilvekutsud tagasi.
Mõnes mõttes on kirjutamisprotsess sarnane füüsilise treeninguga. Ei saa ju ükski tõkke- või maratonijooksja ketsidesse hüpata ja kohe ajama panna. Enne seda tuleb soojendust teha ja venitada – nii jooksjal kui ka kirjanikul. Kui kirjaniku soojendusele” aitab kaasa tass teed, siis sisemisele soojusele lisaks on vaja mõte käima saada. Seepärast oligi iga päev esimeseks punktiks “Pea lahti” ülesanded. Pea lahtisaamiseks on võimalusi palju: nimekirjad teatud teemal ja ajalise piiranguga ülesanded olid need, mida õpitoas enim rakendati. Isegi siis, kui jooksjal lihased soojad, ei saa veel stardipakule asuda. Enne tuleb veel teha veidi põlve- ja sääretõstejooksu. Samuti peab kirjanik mõned teemaga seotud konkreetsemad ülesanded tegema.
Paljud ülesanded õpitoas olid selgel ja lihtsal teemal, kuid kirjutamisaega väga vähe: üks, kolm, viis või viisteist minutit. Sellele piirangule reageerisid osalejad erinevalt. Mõnedele mõjus piirang mõtet ahistavalt, teistel pani piirang loomingulised mahlad ootamatult voolama. Kui aega on vähe, siis lihtsalt peab kirjutama. Kui peab, siis võib kusagilt määramata teadvusest tulla mõte, mida pingutades ja sundides kunagi ei tuleks. Loomulikult pole ajapiiranguga ülesanded ainukesed, mis loomeprobleeme lahendavad, kuid vahel end ummikus leides võib nendest suur abi olla.
et aju võib ühe sekundi jooksul uskumatuid asju meelde tuletada
kellel on kõige helesinisemad silmad
mida tähendab „surmel“ või „kulming“ või „sordaan“
mis tunne on olla toidupoodi taaruv sumomaadleja
miks Tartus algab kevad varem
et ühel meie päikesesüsteemist väljas asuval planeedil leidub vett
et vastutus on üks auväärt asi
Paralleel jooksjaga pole juhuslik. Veel üks aspekt, mille kirjanikud vahel unustavad, on see, et neil on keha. Intensiivselt kirjutades tundub ju, et maailmas on alles ainult üks pea, kaks kätt, arvuti, paber, pastakas ja kohv või tee. Unarusse jäävad jalad, selg, kael, kõht jne. Pool päeva neljast veedetigi Kirjanduse Maja tagahoovis muruplatsil, kus võimeldi, liiguti ja tehti harjutusi, mille privileeg tavaliselt vaid näitlejatele-tantsijatele on antud. Liikumistunni eesmärgiks polnud ainult füüsilise heaolu parandamine, vaid ka loominguline töö. N-ö näitlejaülesannetes otsiti karaktereid: baleriini, vana meest, paksu naist ja Carmen Kassi.
Sageli lähtume ju maailma kirjeldamisel iseendist ja varjatult ka oma füüsilisusest. See ei pruugi kirjutistes alati kristallselgelt väljenduda, aga kui minu kaela suhe minu rindkeresse on niisugune, siis on see suhe samasugune ka paljudel minu karakteritel. Ja kirjanik ei pruugigi mõelda, et minimaalsed kehalised iseärasused võivad põhjustada tegelase sisemaailma suuri eripärasid.
Selgeim näide sellest, kuidas paljud tegelased just kirjanikust endast lähtuvad, on see, et kõige laiemalt levinud kirjutamiskoht Eesti (noor)kirjanduses on Internet. Selles mõttes on Internet tore, et kõik saavad oma loomingut avaldada ning võib-olla mõned aastad tagasi oli netitekstide kuhjumist isegi huvitav jälgida, kuid nüüdseks on see vorm end ammendamas. Internet on demokraatlik kanal, kus avaldatakse kõike ja valimata. Kuna avaldamise hulk on piiramatu, ei teki kirjutajal kunagi vajadust mõningaid tekste mitte avaldada. Tulemuseks pahatihti soigumine, igavad argipäevakirjeldused ja üle iga sissekande korduma kippuvad mõtted. Kahtlemata on need isiklikul tasandil olulised tekstid, jättes aga lugeja enamasti külmaks.
- mis tunne on mõelda lehmast kui lihunik või hindu
et minus pesitseb potentsiaalne lastekirjanik
kuidas maitseb klaver
Õpitoa jooksul oli selgelt näha, kuidas isegi need, kelle jaoks algul oli peamiseks ˛anriks päevik või blogi, hakkasid nähtustele ja mõtetele mitmekülgsema pilguga vaatama. Maailma tajumise vaatepunkt lähtus endast, kuid aina sagedamini ka tõsiseltvõetavate tegelaste vaatepunktist, kusjuures kirjutajad olid võimelised aegajalt isegi oma karakteritega erineval arvamusel olema. See vast oligi paljude jaoks avastus, mida loodetavasti juba pea eesti noorkirjanduses aina enam märgata võiks.
Näe!
Ühel õhtul, kui väljusin peosaalist –
Siitsamast Raekoja platsilt
Üks vaim vist siit lendas –
Justkui JDilla ühe kasseti
Minu ette maha oleks pilland –
Nüüd koos muusikaga jooksen
Läbi linna sulle teatama, et:
Tüdruk, ära vaata mind niimoodi,
Ära küsi: kas Bacardi Cola laimiga
Või ilma. Vestlust pean ainult Kainiga
Sest kunagi pole olnud ma Abel.
Jah. Nüüd jooksen edasi...
Kirjutada tahan veel vanaisast luua seljas
Ja korstnapühkijast matustel.
Aga homme näitan Sulle, kust tuleb
Inspiratsioon
Ja seda, kuidas küpsetada pannkooki
Vanalinna plekk-katustel.
Lisaks praktilistele ülesannetele arutleti õpitoas mitmete teemade üle. Üheks põnevamaks kujunes teema “Mis on kirjaniku ülesanne?”. Toodi välja ühiskondlikku vastutust ja aktiivsust, seda, et kirjanik peab looma lugusid, et ta võiks rikastada kultuuriruumi, samas leiti, et kirjanik kui loovisik pole kohustatud millekski, sest pole ju kellegi poolt väljatöötatud kirjaniku töökirjeldust. See teema oli lähedaselt seotud praktilise ülesandega, mille käigus arutati, kuidas teemasid uurida.
Ma minakeskendun. Ei
Mõned osalejad leidsid, et uurimuse tegemine pole alati oluline. Teised aga arvasid, et meid ümbritsev reaalsus on rikas lugude poolest – seda reaalsust kasutades saame mitmekesistada ja oluliselt elavdada enda peas ja paberil loodavaid maailmu. Eks üks kirjaniku ülesannetest olegi neid maailmu luua, vahel fantastilisi, teinekord reaalseid, kuid selge on see, et mida rohkem on meie maailmad seotud ka teiste inimeseks olemise kogemustega, seda laiemalt on võimalik mõista loomingut ja lugusid.
Õpitoa lõpus tundsid kõik kaasalöönud end rahulolevalt. Mõnus oli rääkida ja arutada, panna oma loomingut laiemasse konteksti ja arendada võimet nii enda kui teiste tekstide üle arvamust avaldada. Seekord oli õpituba üsna ülevaatlik ja käsitleti mitmeid suuri teemasid üsna lühikese aja jooksul. Enamik osalejatest leidis, et taolisi üritusi oleks veel vaja, kusjuures käsitleda võiks konkreetsemaid teemasid. Seepärast soovitabki allakirjutanu huvilistel silmi-kõrvu lahti hoida.
See oli hea, te näete
Ühes väikeses linnas ripub väga palju väikest pesu
pestud vee väikesed tilgad kukuvad
musta maa sisse
maa ei saa sellepärast puhtamaks
Ühel väikesel murul oled kuum koer
kes mõtleb nagu must notsu
nohised: nhh, nhh
esimene liblikas ei peata sinu pärast oma lendu
Ühe õunapuu tüvel teritad kriginal küüsi
miks ei paku keegi selleks enda puud?
(sest see teeb haiget)
õunapuu ei saa ju sulle öelda
Ühe elu jätad endast nutma ja kümnest haarad kaasa
kas ongi nägijad ja pimedad
või ainult prillidega
ma ei tervita kõiki, kes mind tunnevad
Justkui
ühel väikesel inimesel võib olla nii palju moekat pesu
ikkagi musta
|
Tekstid: osalejad. Kokku kirjutanud: Siret Paju |
Kõige uuem
||||| järgmine
|
|
|
.gif)
