* ma soovin et sul õnnestuks juua oma enese sõnu neelata need aeglaselt lonkshaaval alla nii et nende kibe maitse sul suhu jääks soovin, et sul õnnestuks tunda, kuidas iga silp mis sa mulle kord nii kergekäeliselt pillasid maitseb nii mürgiselt rohkem õnnestumisi ma sulle ei soovi vahel peab inimene ise oma enese sõnadega läbi kõrbeliiva käima et mõista mida tähendab janu
* ta tuli siis kui olin veel lahti nagu vihmane aken hägune, vaikne, läbipaistev ma ei oodanud midagi ei lilli, ei sõnu, ei andestust aga seal ta seisis hoides süles üht üksikut lõikelille see oli roos ilus aga labane käik värvid olid liiga kirkad liiga elus sain aru, et see pidi varjama tema enda surnud olekut „halb päev?“ küsis ta ja naeratas aga selles naeratuses oli justkui miski õel läige nagu nuga, mis pole veel lõiganud aga teab juba täpselt, kuhu siseneda teab täpselt, kus kõige valusam on ta ulatas mulle roosi ühe ainsa roosi ja mina võtsin selle vastu mis mul muud ikka üle jäi kuid sõrme jäi torge kas okas? või see vaikne, valus teadmine et kõik, mida ta toob on juba kord võetud juba kord valus olnud juba kauge minevik osa inimesi tuleb, et jääda ja teised, et lõigata tema otsustas lõigata * aga nüüd nüüd igatsen ma neid väikeseid asju mida enne peaaegu ei märganudki igatsen tuule lõhna pärast vihma ma igatsen kassi soojas süles ja naeru mis ootamatult tuleb ma igatsen väikest sest suurt on praegu liiga palju ma ei vaja ilutulestikku vaid seda et hommik ei oleks pelgalt kellaaeg vaid tunne et täna võib juhtuda midagi head midagi tühist ja seetõttu just imelist tahan jälle rõõmustada selle üle et koju jõudes mind kass alati truult ootab et keegi ütleb „ma mõtlesin su peale“ olen õppinud et rõõm pole karneval vaid sosin väike žest võõras, kes naeratab tuli, mis kohe ei kustu ja ma ootan seda rõõmu ma ei küsi talt miks ta lahkus lihtsalt loodan et kui ta tagasi tuleb siis jääb ta veidi kauemaks isegi kui ainult minutiks isegi kui ainult nii kauaks et jõuan öelda „jah!“ * ma loomenäljaselt end meeltesegaduses näljutan kui kunst oleks kehale toit siis sööks ma sõnu peotäite kaupa võtaks igast lausest ampsu näriks need imetillukesteks ja seediks igat silpi kaua ja rahulikult, mõtlikult nii nagu inimene elab hetki mis on korraga nii valusad ja ometi vajalikud loomenälg on aga kapriisne elukas ta ilmub siis kui ma olen kõige haavatavam kui mu käed värisevad igatsusest millegi tabamatu järele nälg voldib mu südamest viirpapagoi ja saadab ta lendu ning mul ei jäägi muud üle kui absurdsete kujundite sisse vajuda nagu vajuks väsinud rändur liiga sügavasse samblasse ja siis lasen ma segadusel enda sees kasvada aeglaselt, jonnakalt nagu umbrohul segipööratud südames kus iga vars ja õis meenutavad valusat uudishimu julgust kõike uuesti tunda ja lootust et loomenälg kord jälle mu sisse valgust toob minu esimene armastuskiri ma hakkan sulle kirjutama ja juba enne, kui pliiatsi paberile panen tunnen, et sõnad jäävad väikseks nad lihtsalt ei mahu ära see, mida tunnen, on liiga suur paber aga liiga väike ja sõnad liiga tähtsusetud sest kuidas öelda välja seda et sinu juures ei pea ma enam tõestama et mul on õigus olla lihtsalt olemas? olla täpselt nii kaootiline ja tõlgendamatu nagu ise parasjagu heaks arvan ma tulin su juurde ja eksisin ära mitte et oleksin olnud kadunud ma tahtsingi end natuke kaotada oled olnud mulle kui raamat mida peatükkidena vahel järjehoidjat kaotades ja siis uuesti algusest pihta hakates loen ja mõnikord satun segadusse kas kirjutan mina sind või sina mind? mulle tundub, et vahel tead sa mu samme enne mind oled need juba ammu maha joonistanud ja mina lihtsalt astun jooni mööda see usaldus on meeletu on raske öelda, kumb meist kumba hoiab aga ma tunnen end alati natuke terviklikumalt kui mind hoiad vihkan neid reede õhtuid kui hüvastijätu märgiks õrnalt sul suud annan sina vastad mulle alles pühapäeval jällenägemisrõõmujoovastuses kuidas saaksin ma sind mitte armastada? kuidas saaksin ma mitte uskuda et minuga on kõik korras kui sa seda iga päev mulle kinnitad? ma ei peida enam oma naeru ma ei hoia tagasi pisaraid ma lihtsalt olen – päriselt ja nüüd, kui lõpuks julgen seda kõike välja öelda kirjutan ma sulle tundeid peitmata sulle, mu tartu
