Sissejuhatuseks sõbralik ülestunnistus: sel aastal olen olnud vastikult laisk lugeja. Süüdi on audiovisuaalne sektor, telefonisõltuvus, aga eelkõige mina ise, kes ühe või teise kasuks valiku teeb. Kui aga kanaldada endas lugejat, kes loodetavasti elutempo muutudes naaseb, oleksid mu soovitused sellised.

„Cyberfeminism Index“
Koostanud Mindy Seu
Inventory Press, 2022

The Good. Esimene soovitus oleks mullu Genti raamatupoest soetatud „Cyberfeminist Index“. Teose ja suuresti ka termini orientiir on Donna Haraway 1985. aasta „Kübermanifest“, mis juhatab lugeja läbi kolmekümne aasta küberfeministliku mõtte. Standardse lugemiskogemuse asemel on tegu pigem linkide võrgustikuga: blogid, mängud, praktikad, veebikogukonnad, kirjandus jpm, mis on vorminud naiste häält ja kohalolu digitaalses ruumis. Rohkem kui 700 sissekannet kunstnikelt, teadlastelt ja aktivistidelt moodustavad anti-kaanoni ning näitavad, kui mitmekesine ja vastuoluline on olnud feministlik tehnokriitika. Eriti põnev on kronoloogilises järjestuses võrrelda esteetilise eneseväljenduse muutusi. Füüsilisel kujul on raamat korralik telliskivi, aga vajaduse korral olemas ka internetis, kus on kergem viidetele jälile saada – kiire hiireklõps ja info laual, tasuta!

Emil Mihai Cioran
„Sündimise ebaõnnest“
Varrak, 2012 [1973]
Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

The Bad. Kui nüüd päriselt peeglisse vaadata, siis ei saa ma sellest raamatust üle ega ümber. Üpris tihti mõtlen, et tahaksin oma nooremat mina taolise teose eest hoiatada, sest kindlasti polnud ma 17-aastaselt selleks valmis ja vaid kõrgem vägi teab, millist segadust see 20-aastaselt külvas. Siiski on hämmastav, kuidas üks küllaltki problemaatilise ja äärmusliku ideoloogiaga vanamees suutis just sellise teosega end (tõenäoliselt) jäädavalt mu kahe kõrva vahele istutada. Raamatusse jõudnud mõtted peegeldavad autori nihilistlikku maailmavaadet, mille kohaselt on sündimine kõige suurem needus, mida inimene kannab. Mõistagi on see mõte suuresti mõjutatud Schopenhauerist, kes nägi elu samuti eelkõige kannatusena, kuid Cioran läheneb maise elu traagikale mõnevõrra melanhoolsemalt, mis muudab teose tegelikult päris naljakaks. Kui vahel öeldakse, et inimesel on „vana hing“, siis Cioranis paistab elutsevat küll üks tige ja unelev teismeline plika. Igatahes: „Ennast tappa ei tasu, sest igal juhul on selleks juba hilja.“ (lk 40)

Sarah Kane
„Sarah Kane: Complete Plays“
Bloomsbury Methuen Drama, 2001

The Ugly. Nii kaugele kui mäletan, on mind alati tõmmanud kõige absurdse, robustse ja traagilise poole. Sestap ei saa ma mainimata jätta oma suurt lemmikut, näitekirjanik Sarah Kane’i, kes on selle näiliselt painava kombinatsiooni vaieldamatu sünonüüm. In-yer-face-teatri esindajana on Kane inimhinge tuuma kaevumisel võrdselt julm ja üle võlli ironiseeriv. Seksuaalsus, vägivald, enesetapp, hullumeelsus ja armastus ei ole Kane’i teostes pelgalt šokeerimise vahendid, vaid võimalus teksti ja autori psühholoogiaga tõeliselt süvitsi minna, kutsudes (vähemalt minus) esile haruldaselt intensiivse seisundi. Kane ei ürita kuidagi pehmendada maailma ja enese piina, ta ei sisenda meile, et kõik läheb paremaks. Kogumikule annab fataalse kaalu ka autori isiklik elu, mille traagiline vari tema tekste saadab. Tsiteerides Kane’i näidendit „4.48 psühhoos“: „Nad armastavad mind selle pärast, mis mu hävitab.“ (lk 8)