168 Kadunud päev. Nii väsinud. Homme ei mäleta sellest hetkegi. Kirun oma elu, ilma et ettepanekuid teeks. Tulevik. Ma lähen suvel ära. Kui kauaks? Kas ma tulen üldse tagasi ja mis saab armastusest? Nii kerge on lahkuda; ma pole kunagi varem tagasi tulnud. Ma tahan, et mul oleks jõudu. Ma tahan, et puhates puhkaks ma välja ja võiksin seeläbi tugevamalt nautida ka väsimust. Ma viisin lilled liiga vara. Ma nutsin liiga vara. Midagi polnud veel juhtunud. Siiani pole midagi juhtunud. On ainult müra ja ma tahan, et see lahtuks. Veri on õhus. Veri ei voola, vaid on õhus. Keegi ei veritse. Täna on kuiv. Huuled kuivavad ja muutuvad muredaks. Nad kärisevad, kuid ei veritse. 181 Nii palju päevi, nii palju öid. Ma kukun kokku ja haihtun. Mind jääb – kui palju mind jääb? Mitte keegi ei tea, kus ma olen. Mitte keegi pole siin kunagi käinud. Siin olengi ainult mina, sest kõik teised vaatavad mujale, sisemaale. Meri, minu meri, mere mina. Meri pole minu oma. Ta on mulle, punkt. Hm – ei, nad ei saa aru, nad lihtsalt ei saa aru – seepärast nad ei käigi ujumas ja rannas istudes vaatavad ainult päikeseloojangut. Nii igav. Siin ei ole kedagi, kes jätaks jälgi. Need inimesed on betoonist, nad ei vaata mulle silma, nad ei ütle ühtki sõna, ainult mäluvad tähti. Igavik on kerge. Ööd ja päevad rasked. Noh! Ja see ongi selge: meri jätab ellu, aga päike viib kõik head tunded endaga. See oli see suur küsimus: kas ma jaksan? Siin pole kedagi, kelle peale vihastada. Siin pole kedagi. 163 Uuesti pimedas linnas. Jälle on tuul kõrvade vahel. Mu mõtted nagu kuivad lehed igal pool, mu silmalaud kui kuivad lehed krabisevad. Ajalehe leheküljed tänaval. Vastu kivi kleepunud – neid pole keegi lugenud ja neil on hea. Nüüd olen trotsi täis ja loen nad läbi, sest nad ei vääri minu käsi, rooman. See pole minu asi. See pole üldse minu asi, et täna iga liigutus mind lõikab. Kõik on tehtud – igal pool on jäljed. Poolparanenud haavad: mu selg, mu õlg ja reied. Tuimus tuleb kurgust ja jõuab. Raske tund on peale valget päeva enne õhtut, hingetõmme nagu liiga pikk uinak ja iga lubadus häirib nagu kõrvaklapid. Lahke näoga linn vaatab mulle silma. Ma põrnitsen ja keeran selja. 175 Olen kõigiga hüvasti jätnud, nüüd algab aeg inimesi tervitama hakata. Olen kahe asja vahel – olen ühe öö ja ühe päeva bussis. Siis jõuan Tallinna ja ütlen tere. See üks päev on minu päev, sest ma pole kusagil. Kõik on roheline, kõik on värviline ja päikest paistab. Ma ei suuda uskuda, et need mäed ja külad kunagi lõpevad. Et läheduses leidub kiirteid. Kui ma sinuga eelmises peatuses hüvasti jätsin, siis ma märkasin, et sa nutsid rohkem kui mina. Sa ei kandnud kunagi maski, ka seal metroojaamas mitte. Mis asi see siis oli, mis su pisarates lahustus ning põrandale tilkus? Ma olen eikusagil. Isegi sinu sõna ei jõua siia. Ma olen kurb, aga väljas on nii roheline.
