84
Rütm tekib alati,
kui ma liigutan oma
jalga nii.
Kui ma lõpetan rea
siin mõne teise koha asemel.
Mida kauem
rütm jätkub, seda
isiklikumaks see saab.
Taassünni suurim illusioon:
et mu uus elu on huvitav.
Mind ei ole. Mul ei ole parem
olla pärast.
Püsida ühes hetkes, sõnu
jätkub. Kui ma hingan välja,
siis keegi paneb kirja viimast
rida oma teoses.
87
Ootan metrood. Põrandal on mär-
jad saapajäljed, mis läigivad.
Iga heli on omaette. Elus
omaette. Õues on olnud
pime aastaid. Kaks meest mu
kõrval pingil on siin istunud
aastaid.
Lugematu hulk jalajälgesid, millest
ainult ühed läigivad.
Siiski on ta läinud.
Linnas, mis on alati ärkvel, on
võimatu magada. Kättpidi veab
mind unest välja sireen –
tuletõrje.
90
laskun, olen teel, mind
on kutsutud.
valguvad kõrgeks seesmised
küünlad, nad süttivad.
kustuvad eilsed järel-
dused, nad ununevad.
kas siis, kui ma suuremaks
kasvan, mõistan ma
mineviku vigu? kuidas
kõik ootused mahuvad
ühistransporti. vahin
ennast peeglist – rongiaknast –
ja leian rõõmu tundest,
et keegi ootab mind.
ei tahtnudki täna üksi olla.
tundsingi kellestki puudust: temast.
89
ma pole esimene. ma pole teine. ma
pole kolmas. ma pole neljas. ma pole
viies. ma pole kuues. ma pole
loetav, liiga kaugele ulatuvad
mu juured. need isiklikud asjad
on nii sügavad, et pole minust,
vaid maast. nagu minu uni-
stused – eilsed ja endale
keelatud.
minu lugu: otsin teda. tema on
armastus. kodu on alati
kusagil mujal, nii nagu armastus. enne
kui mõtlen seda, jõuan
end veenda, et on siin, minu
juures ja käes. mina pole
esimene, tema pole esimene. mina
pole teine, tema pole teine. mina pole
83
üksi, alati üksi. kõrvaltoas
on muusika. minu muusika,
sest valisin.
seina taga on
teine korter, kus inimesed.
pisut vaikust
kulub ära
kisub katki öise
linna kuma kõik, uksed
lahti. kisub
uksed lahti.
tuppa pääseb tunne
õuest: hetkel mind ei ole, hiljem
tulen kaasa, praegu
ootan köögis,
nähes enda elu
vaikuses.
96
pisaratest märg öö.
päev nii kuiv, et nahk lõhestub
mu põskedel.
nõrk valgus baaris.
õlu joodud teel
baari, kus aeg veedetakse
üksinda.
üksinda veedetud aeg.
hüljatusetunne
pärast telefonikõnet
vanematega.
arusaamine olemasolust:
unistus sellest.
mõte kellestki, kes on
kaugemal minust,
kui mina olen endast.
103
see, mis igal hommikul
algab ja igal õhtul
lõpeb, valmistab täna piina.
viimaks üksi, viimaks
rahul, viimaks siin ja mitte
mujal. mu vaikus kannab
mädavilja. mu kõnepruuk
on hädine – pigem vaatan
tühja. klaasi pole enam
minu akendel, kuid ei valgu
sisse miski, ainult välja.
magan risti, magan
pikuti – pole minu asi
juua vett ja süüa sooja toitu –
ma olen teisest puust ja lähen
teise taevasse.
105
ei iial tühi. täitub lakka-
matult, ja täidab mind. kus
ma oleks, kui ma poleks siin?
kasvavad kuud mu seljas
ja aastad. kui vaid tunneks
nende raskust, mis mind
kaitseb. vahest vaikus
polnud valik, vaid kaitse?
millal algab
keel? kus ta läheb
sõlme?
kas mina ja sina
oleme teineteisest eraldatav
nagu kuul või põletik?
või kasvan ühest teise
igal hommikul, kui pesen hambaid?
Johan Haldna (25): –
