Roland Barthes
„Armudiskursuse katkeid“
Eesti Kunstiakadeemia kirjastus, 2023
Tõlkinud Anti Saar
Niisiis, on augusti lõpp, jalutan Tartus sisse ühte raamatupoodi ja mida ma näen: imekaunite kaante vahel on ilmunud eestikeelne tõlge Roland Barthes’i teosest „Armudiskursuse katkeid“ (1977). No ikka korralik jõnks käis südamest läbi! Siis oli asi otsustatud ka. Vahetult enne seda olin endale sünnipäevaks kinkinud sama teose ingliskeelse versiooni, aga riiulis see mul siiamaani konutabki, sest tänu Anti Saare kuldaväärt tööle oli võimalik lugeda eestikeelset varianti. 9 kuud ja 200+ allajoonimist hiljem olen siin ja otsin sõnu, mis ei jääks jalgu Barthes’i omadele ja selle teose väärtusele.
Barthes’i loodud (romantilise) armastuse käsitlus on segu tema isiklikust elust, vestlustest sõpradega, ilukirjanduslikest viidetest ja teoreetilisest taustast (klassikaline filosoofia, müstitsism, zen-traditsioon, psühhoanalüüs jne) valatuna loogilisse, struktuursesse kirjanduslikku vormi. Teos koosneb 80 fragmendist, mida Barthes ise nimetab figuurideks sõna koreograafilises tähenduses: armunud olemine on aktiivne tegevus ja väljendub armunu pidevas liikumises, mille erinevaid olekuid on võimalik raami püüda, nimetada ja sõnaraamatu kombel süstematiseerida. Näiteid figuuridest: Puudustunne, Askees, Ootus, Täitumus, Pagendus, Rõivastus, Ma-armastan-sind, Ühtsus ja nii edasi.
Oluline on siinkohal, et Barthes’i loodud armunu positsioonist lähtuv armudiskursus ei saakski olla esitatud muul kui fragmentaarsel kujul, sest see, mida armunud subjekt räägib – „iseeneses, armunult, seistes vastamisi teisega (armastatud objektiga), kes ei räägi“ (lk 15) –, ei moodusta kunagi mõttelist tervikut:
„ei mingit romaani (ehkki palju romaaniväärilist).“ (lk 19)
Miks on see oluline? Sest üks heurekahetki „Armudiskursuse katkeid“ lugedes oli minu jaoks siis, kui mõistsin, et armastajale saabki lõpuni autentselt mõjuda vaid mittenarratiivne käsitlus armastusest. Kõiki klassikalisi armastusromaane ja -filme võib käsitleda armunu tundeilma reetmisena või vähemalt piiratud väljendusena, sest armulugu on juba oma olemuselt fiktiivne ja ebapiisav – fiktiivne, kuna on tagantjärele konstrueeritud, ning ebapiisav, kuna ei võimalda armunu sisemaailmale piisava detailitundlikkusega läheneda. Lihtsalt polegi olemas (ja ei saagi olemas olla!) narratiivset armastusromaani või -filmi, mis kujutaks adekvaatselt kogu seda tunnete virvarri, millega armunu oma peas pidevalt tegeleb. Äratundmisi muidugi tekib (filmidest meenuvad kohe Vincent Gallo „The Brown Bunny“ ja Marija Kavtaradzė „Slow“), aga pigem ikkagi üksikute, oskuslikult kaadrisse püütud tunnete ja olekute kujul. Barthes’i teene meile on see, et ta on võimalikult paljud neist äratundmist tekitavatest tunnetest ja olekutest ühte kohta kokku kogunud. See tähendab lõppu armunu näilisele üksildusele!
Vanakooli romantikute, sh minu jaoks, seisneb teose praktiline väärtus ka selles, et Barthes, võttes lähtepunktiks armunu mina-positsiooni, paljastab selle „väljapääsmatult monomaanilise olukorra, mis tõmbab altruistliku armastuse romantiliselt ideelt vaiba alt“[1].
„Maailm on täis pealetükkivaid naabreid, kellega mul tuleb teist jagada. [—] Maailm (suurilm) on minu rivaal. Tüütused häirivad mind pidevalt – keegi ähmane tuttav, keda on juhuslikult kohatud, istub vägisi meie lauda; naaberlaudkond restoranis, kelle labasus teist silmanähtavalt võlub, nii et ta viimaks ei pane tähelegi, kas mina räägin või mitte; isegi mõni objekt, näiteks raamat, millesse teine on süüvinud (ma olen armukade raamatu peale).“ (lk 123)
No ja siis loedki ja samastudki lausetega, nagu „ma olen armukade raamatu peale“, ja mõtled, kas naerda või nutta. Sest „[k]ui ma mõtlen tõemeeli end ära tappa telefonikõne tõttu, mis viibib, on see samavõrd obstsöönne kui Sade’i paavst, kes koinib kalkunit“ (lk 192). Maitsekalt eneseirooniline on Barthes’i lähenemine! Kui võrrelda seda näiteks Erich Frommi „Armastuse kunstiga“ (mis ju samuti armastusteoreetilise kirjanduse klassikasse kuulub), siis Frommi lähenemine on tõsisem ja manitsevam, nii mõnigi asi väärib piitsutamist: nüüdisaegne lääne ühiskond, kus armastus on täielikult alla käinud; meie indiviididena, kes me oma ebaküpsuse tõttu õigesti armastada ei oska… Barthes on aga tekitanud suitsunurga, kuhu saab koguneda armastamist jaatama ja oma tundeilma valideerima, olgu see kui veider tahes. Mis ei tähenda, et ei tahaks osata armastada ka mingil ilusamal, vooruslikumal moel…!
Barthes ongi teosesse peitnud ka võimaliku väljapääsu sellest armunu monomaanilisest olukorrast. Viimases peatükis (figuur Sobria Ebrietas) on juttu saamahimu puudumisest ja selle võimalikkusest. Mis saaks siis, kui lihtsalt maha istuda? Ida mõtteviisi kohaselt „lasta tulla (teise poolt) sellel, mis tuleb, lasta minna (teise poolt) sellel, mis läheb; mitte millegi järele haarata, mitte midagi ära tõugata – võtta vastu, mitte hoida, luua ilma omastamata jne“ (lk 252). Joomata joobuda.
Kuulasin üht raadiosaadet, kus prantsuse kirjanik ja õppejõud Eric Marty jagas enda „Armudiskursuse katkete“ teemalise seminari muljeid: see olevat olnud üks lugemisvaimustusest ja joovastusest kantud seminar.[2] Barthes’i lugemine on ka mulle alati vaat et eufooriline kogemus olnud, sest tema poeetilis-teoreetiline lähenemine on küll nõudlik, ent samal ajal mõnusalt mänguline ja lugeja suhtes heasoovlik. Julgen öelda, et „Armudiskursuse katkeid“ – Barthes’i pilguheit armunu tunnete keelelaadsele, nii mõneski mõttes teaterlikule ning paradoksaalsele olemusele – on üks mu senise elu olulisemaid lugemisi. Sest ma vist päriselt ka esimest korda elus tundsin, et keegi on suutnud armastajaks olemise sõnadesse panna.
Ja vot nüüd tahakski siia lõppu lihtsalt ühe hea katke jätta ja ise sujuvalt minema jalutada:
„Armastamine ja armunud olemine on omavahel keerulistes suhetes; sest .. on tõsi, et armunud olemine ei sarnane millegi muuga (piisake armunud olemist, mis lahustatakse ähmases sõprussuhtes, muudab teravalt selle tooni, teeb selle võrreldamatuks: ma tean otsekohe, et minu suhetes X-i või Y-ga, kui hoolikalt ma end ka ei ohjeldaks, on teatud kogus armunud olemist), ning samuti on tõsi, et armunud olemises on armastamist: ma tahan kirglikult vallutada, kuid ma oskan ka aktiivselt anda. Kes sellise dialektikaga toime võiks tulla? Kes, kui mitte naine, kes ei võta sihti ühelegi objektile, vaid üksnes… andmisele? Niisiis, kui sellisel armunul õnnestub armastada, siis suudab ta seda teha sel määral, kui ta feminiseerub, ühineb Suurte Armunud Naistega, Piisavalt Headega. See ongi (võib-olla) põhjus, miks Norbert on deliiriumis ja Zoé – armastab.“ (lk 139)
[1] Neeme Lopp. „Saateks“ – Roland Barthes, „Armudiskursuse katkeid“, lk 262.
[2] Vt https://www.youtube.com/watch?v=kdjYQblW_MY.
Juuli Teder (24) on suur armastuse fänn.
