Rauduks lendas pauguga kinni ja summutas hetkeks kõlanud saksofoni.
„Täismaja, ma ei saanud enam hingata.“
„Võib-olla sa suitsetad liiga palju?“
Syphe naeris ja süütas sigareti. „Ei, kindlasti mitte,“ raputas ta pead ning sirutas paki kaaslase poole. Ikaro keeldus ja kõlgutas prügikasti otsas jalgu edasi.
Džässiklubi taga tänaval valitses hämarus, millest murdsid läbi vaid avenüül säravad neoontuled ja lompides peegelduv kuuvalgus. Kaks noormeest passisid vaikuses, laskmata tavapärasel linnamüral end häirida. Öised alleed täitusid vereimejate ning elupõletajatega, kes ei suutnud üksteiselgi vahet teha. Õhus levis lämmatav ving, milles segunesid odava parfüümi ja kange alkoholi aroom, ning igast keldrist kostis kurdistav tümps, mis kahekordistas aspiriiniannust järgmisel hommikul. Botox, silikoon, steroidid ja pruunistuskreem – see linn lehkas valede järele. Aga keegi ei hoolinud, sest võltsusest oli saanud igihaljas tõde. Tehislik atmosfäär kägistas vastuhakkajaid seni, kuni alles jäi vaid kaks võimalust: alistu või põgene.
Kõrvaltänavale surmavad käed ei ulatunud. Vähemalt nii oli Ikaro siia põgenedes arvanud. Tema pleekinud tuka vahelt paistis terav pilk, mis noorusest hoolimata näis endas peitvat aastatepikkust elutarkust. Syphe seevastu kohtles oma tööd linna viimases džässiklubis kui võitlust ümbritseva teeskluse vastu. Vähemalt nii ta alatasa väitis. Huultelt tõusmas suitsuvine, nõjatus ta oma jõulise seljaga vastu seina, mille tagant kuuldus aeg-ajalt vali aplaus.
„Ta mängis aasta tagasi seda sama lugu.“
„See on džäss, sa ei saa kunagi sama lugu mängida.“
Syphe naeratas poole suuga ja ütles: „Aga see meloodia on siiski tuttav.“ Ta ohkas sügavalt ja tõstis silmi kissitades pea kuklasse, et pilvisest taevast tähti otsida. „Mis sa arvad, kas teispoolsus on olemas?“
Ikaro vaatas kaaslast kahtlustavalt, sest ei tajunud tema hääles tavapärast irooniat.
„Ma ei uskunud hauatagusesse ellu, kuni mul ei olnud enam teist valikut. Ta röövis mult selle,“ jätkas Syphe rahulikult. „Ma nägin teda hiljuti unes. Ta ilmus eikusagilt, nagu lumi selgest taevast, ja võttis mul kätest. Võib-olla järgmises elus, sosistas ta ning tema leebe hääl kõlas korraga nii selgelt. Ma langesin põlvili ja anusin, et ta laseks mul elada seal, kus kõik pole veel tõeks saanud. Ma oleksin võinud sinna jäädagi. Igaveseks. Mitte lahti lasta. Aga tuul kiskus ta minema kui õrna lumehelbe ja mina ärkasin jälle karjudes üles.“
Yuki Kazahana nimi oli graveeritud kuldplaadile mustvalge portree all. Klubi salapärase maine tõttu oli fotograaf tookord küll tõsist ilmet palunud, kuid Yukilt oli mõttetu midagi sellist oodata. Nii sai temast ainus, kes oma portreel naeratas, ja nagu eluski, tõusis ta esile ka džässiklubi seina ehtivast pildireast.
Igal õhtul kõndis ta bordoopunases õhtukleidis läbi publiku lavale ja esitas end klaveril saates mõne loo. See lühike kava oli ainus põhjus, miks inimesed vaevusid veel aegunäinud klubihoonet külastama. Magus hääl lummas eranditult kõiki saalisviibijaid ning hoidis neid oma tugevas haardes viimase noodini välja. Isegi leti taga toimetav Syphe sai hetkeks puhata, kuna keegi ei raatsinud oma kohalt tõusta. Tema näol tantsis aga kelmikas naeratus, sest erinevalt kõigist teistest kuulis ta seda häält ka koduseinte vahel.
Nad olid Yukiga elamispinda jaganud veidi üle aasta. Õhukeste seintega tagasihoidlik korter oli üht või teist viisi alati muusikaga täidetud. Kitsast elutoast leidis ilmselt linna viimase kassetimängija, mille muusika – Charlie Parkeri hoogsa saksofoni või Miles Davise erksa trompeti – saatel paar aeg-ajalt jalga keerutas. Nurgas seisis Yuki klaver, mille taga sündisid hommikuti uued meloodiad tema debüütalbumile. Raamitud kontserdiplakatitega seinal rippus Syphe’i Jazzmaster, kui ta seda just parajasti diivanil ei sõrmitsenud, üritades tabada oma keskendunud kaaslase helistikku. Tilluke korter näis ülejäänud maailmast täiesti eraldatud. Neist aknaist ei paistnud isegi väljaspoolne nii võikana. Igavik, mille Syphe ja Yuki teineteisele lubasid, tunduski elavat siin seinte vahel.
Kuid jõhker linn ei jätnud nende õnne rahule. Halastamatu õelus rebis selle tükkideks nädal enne Yuki albumi ilmumist, kui keegi narkouimas mees teda kõledal öötunnil pussitas. Meeleheitlikult itsitav siluett eemaldus pimedusse ning jättis endast maha vaid karmiinpunase tera ja linna mürgiaurudest pöörastunud irve. Lebades vereloigus, mis tilkamisi rentslisse voolas, kustus sära Yuki silmadest. Ta suri asjatult külmal tänaval, üksinda, viimase hetkeni piineldes. Tõotatud igavik katkes igasuguse hoiatuseta. Isegi hüvastijättu ei võinud linn paarile lubada. Ja Syphe langes põhjatusse kuristikku, kus ootasid vaid apaatia ning elutüdimus.
Täna möödus Yuki matustest aasta. Taas kogunes rahvas varjudesse mattunud saali, kuigi viimaste kuude jooksul oli külastajaid aina vähemaks jäänud. Mõned mäletasid veel siiski kaunist lavadaami, kelle laul kõlas maheda loitsuna. Kuid kahe nooruki ette kõrvaltänaval ilmus hoopis teine kujutlus: veidi kohmakas ja rõõmsameelne neiu, kes armastas naerda ning ahmida ülesuhkurdatud küpsetisi.
„Kas lumehelbe võlu ei peitugi tema ainulaadsuses? Vaid hetkeks on see jäljendamatu ilu meie peopesal, enne kui ta sulab.“
„Kõik, mida ma katsun, haihtub… See ei ole õiglane, see maailm ei ole õiglane.“
„Sina peaksid kõige paremini teadma, et maailm ei hooli sinu tunnetest, sinu kujuteldavast õiglusest. Päikesega pole mõtet sõdida.“
Raevunud karjatuse saatel virutas Syphe rusikaga vastu krobelist seina. Külmast sügistuulest marrastunud nukid jätsid endast maha tumepunase jälje. Kaaslase meeleheitest kohkunud, hüppas Ikaro prügikastilt tänavale ja haaras tal tugevalt käsivarrest. Veriseid sõrmi nähes küsis ta vaid: „Kuidas sa niiviisi leti taha lähed?“
„Mis siis, kui ei lähegi?“ sisistas Syphe ja rebis käe lahti.
„Ise tead,“ vastas Ikaro külmalt ning vinnas end tagasi prügikasti otsa. Pikkamisi moondus Syphe’i nägu võikaks grimassiks. Ikaro mõistis, et see ongi ainuke naeratus, mille ta on võimeline näole manama – kunstlik, masendav ja mõrkjas nagu kõik muu selles linnas. Lõpuks sirutas lämmatav maailm oma tapvad käed ka turvalisele kõrvaltänavale.
„Tema merehallid silmad, tema siidised mustad lokid, tema lõhenenud huuled, tema sõrmeotsad, kulunud minu Fenderi näpitsemisest; tema õhetavad põsed, tema külmad varbad teki all, tema jahedad käed, tema soe embus, tema sügavad haigutused, tema õrnad hingetõmbed, tema tsitruseline lõhnaõli, tema poolik kakaotass aknalaual, tema Yamaha, kolm tooni kõrgemale häälestatud; tema äranäritud pliiatsid, tema seosetud uitmõtted, tema iroonilised torked, tema filosoofilised arutlused, tema lõkerdav naer, tema vaikne ümin, mis saatis igat sammu; tema sametine hääl, mida mängib nüüd ainult grammofon. Ma ei saa neid enam tagasi. Ma ei saa teda enam tagasi.“
Syphe’i pisarad langesid märjalt läikivale asfaldile. Ta seisis küll siin, kuid tema pilgus peegeldus vaid tühjus. Sealt ei paistnud enam unistusi, ühtegi ambitsiooni ega kirge. Tema rinnus elutses pitsitav õõnsus, mis alatasa iiveldama ajas. Tema silmaalused tõmbusid unetusest iga päevaga tumedamaks. Tegelikult oli ta juba surnud, kuid maailm ei olnud ta kehast veel lahti lasknud. Sõnagi lausumata kustutas ta kinganinaga sigareti ja astus tagasi saali, kus kõlas siiani kurvameelselt nostalgitsev saksofon.
Leon Hagel (21) on elupõline looder ja maailmatasemel hämaja.
