Täna teen ma sellele lõpu. Nii mõtles vanamees kulunud susse jala otsa lükates. Nagu igal hommikul, ei pesnud ta ka sel korral hambaid. Neid on niigi vähe, mis neist pesta, oli ta juba pikki aastaid tagasi otsustanud.
Trepi nagisedes astus ta alumisele korrusele, andis kassile konservi ja tegi pliidi alla tule. Alles siis vaatas vanamees köögiaknast välja, et taaskord pettumusega tõdeda: öösel ei olnud toimunud maavärinat ega maalihet. Vabrik. Suur tehasekompleks seisis mürisedes omal kohal, suitsevad korstnad kõrgumas nagu moodsa maailma ilmasambad.
Puidutööstus oli mürisenud vanamehe kodu kõrval terve tema elu. Nüüdseks Toonelas puhkav isa näitas talle kunagi üht fotot, millel võis näha vanamehe kuuri ja selle taga laiutavat heinamaad. Jäädvustus tundus unenäoline. Vanamehe mälestustes oli kuuri taga alati ragisenud puidutsehh, mis laienes igasse ilmakaarde ning muutus üha valjemaks. Lapsena jooksis ta ikka naabrite juurde sõstraid sööma, kuid siis ostis vana tehasedirektor ka naabrite krundi, nood kolisid linna ja talukoha asemele kerkis hiiglaslik angaar.
Vahepeal oli vesi pliidil pahinaga keema tõusnud ning vanamees valas selle eilsele kohvipaksule. Kanget kuuma vedelikku rüübates põrnitses ta sauna taga kõrguvaid palgivirnasid. Kofeiini mõjul hakkasid mõtted plaaniks selginema.
Pärast naabrite krundile laienemist ümbritses tehas vanamehe kodu kolmest küljest, neljandast piiras hoovi maantee. Aga ka maanteed luges vanamees vabriku käsilaseks, sõitsid seal ju ööl ja päeval palgikoormatega veokid. Moodne tehnoloogia võimaldas puitu lakkamatult töödelda. Tehaseterritooriumi ennast valgustasid katkematu külma tehisvalgusega prožektorid. Nii oli ka vanamehe hoov osa igavesest päevast. Tehasehoone undas ning töötajad sagisid siia ja sinna nagu sipelgad, kelle pessa on visatud suitsukoni.
„Ei, igatahes on hämaras parem,“ mõtles vanamees valju häälega. Ta oli juba pikemat aega iseendaga rääkinud. See komme sai alguse paar aastat pärast tema naise surma. Esiotsa tundus see veider – istuda üksi köögis ja rääkida. Samas oli vanamees veendunud, et see on häälepaeltele vajalik. Nädalate kaupa häält pruukimata võib kõri rooste minna nagu kasutamata vikat, uskus ta siiralt.
Vanamees töötas aastaid ka ise vabrikus. Siblis siia-sinna samamoodi nagu kõik teised sipelgad. Isa oli alguses kategooriliselt vastu: „Kuidas sa saad sellega kaasa minna?“ Lõpuks ta siiski leebus. Polnud ju siinkandis tööd lihtne leida, eriti veel tasuvat ja otse kodu kõrval. Nii kiletas vanamees mitu kümnendit nigela kvaliteediga puidutooteid angaaris, mille asemel punetasid kunagi naabrite sõstrapõõsad.
Hommikune udu. Tehase korstendest tõusva suitsuga segunedes moodustas see paksu suduloori. Vanamees avas köögiakna ning valas kohvipaksu roosipõõsasse. Ta oli kunagi lehest lugenud, et kohvipaks olla hea lilleväetis. Oli see tõsi? Ei tea. Erilist vahet polnud, sest kõrgete angaaride tõttu ei näinud lilled niikuinii kunagi päikest ega avanud õisi.
„Paraku me sinu teeneid järgmisel aastal enam ei vaja,“ ütles kähiseva häälega personalijuht ühel pärastlõunal, kui ta suitsumajas sigaretti kiskuvat vanameest trehvas. Suitsumaja oli vabriku ülikõrgete tuleohutusnõuete veider tulemus, millega harjumine võttis töötajatel oodatust kauem aega. Lõpuks toodi sinna tasuline snäkiautomaat ja siis võtsid maja omaks isegi toorpuidu osakonna mehed.
„Üks teene mul neile veel siiski on,“ pomises vanamees kassile ning ajas kummikud jalga. Õues oli lärm kordades valjem, kuid vanamehe kõrvad olid lõputu müraga harjunud. Ta kõndis otsusekindlalt üle hoovi, keeras kuuri uksel rippuva taba lahti ning astus ereda valguse käest sara pimedusse.
Palgata jäämine ei tundunud vanamehele tegelikult toona eriti traagiline. Aastatega oli ta ühtteist kõrvale pannud ning igal kuul tiksus kesine pension. Mis aga tõsiselt hinge puges ja sinna kiuslikult pesa punus, oli paratamatuse tunne. Vabrik undas edasi sama kõrgetel tuuridel ka ilma temata. Undas ja valjenes. Valjenes ja laienes. Justkui ei olekski laienemisel piire. Juba ta limpsaski keelt vanamehe majale.
Vaikselt hakkasid vanamehe vanad silmad kuuripimedusega harjuma. Ubrikus laiutav segadus rahustas. Arusaadavalt. Oli ju nendele ruutmeetritele virnatud kogu vanamehe elatud elu. Vana pesumasina trummel, jalgratta kodarad, katkine Soome kelk. Kivistunud pintslid, räbaldunud pintsak, saekala saag. Kõike seda ja veel palju muud oli ta igaks juhuks kõrvale pannud. Kunagi ei tea, millal midagi vaja võib minna, seletanud ta ikka naisele.
Vabrikus ei hoitud katkiseid asju alles. Isegi vananevad inimesed vahetati välja uute ja tervemate vastu. Aegamisi asendati kõik endised vanamehe kolleegid, kuni tööstusesse ei jäänud ühtegi tuttavat. Personalijuht oli küll sama, aga teda ei pidanud vanamees isegi tuttavaks mitte.
„Kusagil siin peab see olema,“ tuhnis vanamees sihikindlalt träänis edasi. Viimaks kandsid otsingud vilja – roostetanud tünnist tuli välja vana 30-liitrine kanister. „Varsti, juba varsti,“ lausus ta poolihääli rahulolevalt.
Õhtu, nagu sel aastaajal kombeks, ei lasknud ennast kaua oodata. Veendunud, et kass on toas, torkas vanamees uuesti kummikud jalga, tõmbas jope selga ja võttis esikust kanistri. Õues kuulas ta tähelepanelikult tehase mürinat. Koos tugevneva tuule ja tema enda südamelöökidega moodustas see ärevaks tegeva sümfoonia.
Enam polnud aega passimiseks. Vanamees võttis suuna kuurile, kõndis sellest sirgjoones mööda ja jõudis tehase territooriumile. Seisatas korra, sügas habemes lõuga ning libistas pilgu üle kogu hiiglasliku vabriku. Edasi liikus ta täpse plaani järgi. Hiiglasliku angaari taga kössitas tööstuse tankla. Vasakult esimesest tankurist lasi ta kanistrisse 23 liitrit bensiini. Astus õues sahmivatest töötajatest välja tegemata suurde laohoonesse ning keeras kütusekanistrilt korgi. Rahulikult kütust põrandale valades jalutas ta läbi terve pika hoone, kuni jõudis ringiga tagasi ukse juurde.
Lävel ta seisatas, justkui kaheldes. Siis võttis põuetaskust sigareti ning süütas selle vilunult ühe tikuga. Tõmmanud paberossist paraja mahvi, viskas selle angaari põrandale ja väljus.
Tagasi koduõuel, jäi vanamees seisma ning kuulatas. Juba kõlaski tulekahjualarm. Kuuldus jooksusamme, karjumist. Tõusva tuule tõttu lendas punane kukk kiiresti kõrgele. Enam ei kostnud tehase undamist. Kõlas vaid ühtlane tulemöll.
***
Järgmisel hommikul ärkas vanamees nagu ikka. Lükkas kulunud sussid jalga ning lonkis hambaid pesemata alumisele korrusele. Köögiaknast paistis erekollane päike. Valgusest pimestatud, sai ta ühtäkki aru – vabriku mürinat ei olnud enam.
Vanamees istus köögilaua taha ning kuulas vaikust. See oli kõrvulukustav.
„Räägi siis midagigi,“ ütles ta viimaks ahastunult kassile. „Kasvõi nurru!“
Johannes Peetsalu (21) siblib siia-sinna samamoodi nagu kõik teised sipelgad.
