Fotod: Bethriin Pilv

Kutsusin kokku kolm Värske Rõhu autorit – Reijo Roosi, Mona Tärgi ja Helena Aadli –, et vestelda ühise tausta ja identiteedi teemadel ning aru saada sellest, kas eesti-soome või soome-eesti taust mõjutab üldse midagi või kedagi. Vestlusring on mõtteline kommentaar ja jätk minu paar aastat tagasi ilmunud esseele „Ma olen Kalevipoeg“ (Värske Rõhk, nr 79), Mona Tärgi ja Reijo Roosi soome tõlgetele (nr 82 ja 87), kõikidele Reijo Roosi luuletustele ning Helena Aadli ja teiste noorte eesti autorite tekstide avaldamisele Soome luuleajakirjas Tuli ja Savu (tõlkinud Mona Tärk).

 

EESTLANE-SOOMLANE KUI SPEKTER

Margaret Tilk: Kuhu te paigutute spektril eestlane-soomlane?

Reijo Roos: Kasvanud üles Eestis, aga elab oma imedemaal Helsingis ja õpib seal ülikoolis. Ema on eestlane, isa soomlane.

Väga keskel või siinsamas. Ma näen oma kodumaad alana, mis algab kuskilt Tartust ja lõppeb Kesk-Soomes. See on minu jaoks üks maa ja see võibki olla mu rahvuslik identiteet. Paljud räägivad, et Eesti ja Soome on erinevad, aga igapäevaelus tunnen, et see on üks reaalsus. Paraku on selle reaalsuse vahel riigipiir, mis muudab väga palju. Igapäevaelus on Eesti-Soome mu jaoks nagu üks organism.

Meil ei ole sõna inimestele, kes elavad kuskil Tartu ja Tampere vahel ja räägivad kahte keelt. Ma saan öelda „Eesti ja Soome“, aga seal on juba sees „ja“, mis eraldab seda kahte, seda ühte kohta.

Mona Tärk: Eestlastest vanemad kolisid 1990ndatel Soome. Tuli Helsingi ülikoolist vahetusse Tartusse ning nii algas „suur eksistentsiaalne armulugu Tartuga“. On elanud Eestis on ja off viis aastat.

Praegusel hetkel on mul tunne, nagu ma oleksin soomlane Eestis ja eestlane Soomes. Kui otsin uut kohta, olgu Soomes või Eestis, käivad sellega kaasas küsimused: kuhu ma lõpuks maandun, kuidas see maandumine toimub ja millisena või kellena ma seekord maandun? Alguses on igal pool tunne, nagu oleksin rohkem võõras kui teised. Samas, kui ma oma koha üles leian, saan olla nii eestlane kui ka soomlane, saan vabalt lihtsalt olla. Seletan oma eesti-soome-eestlust alati kui „natuke mõlemat“. Mitte et ma olen mingi spektri keskel, vaid hoopis mõlemas otsas korraga. Nii eestlane kui ka soomlane, ja samas pidevas kriisis ka.

Helena Aadli: On elanud kogu oma elu Eestis, kuid pool perekonnast elab Eestis ja pool Soomes.

Olen pigem identifitseerinud ennast eestlasena, minu seotus Soomega ei ole nii tugev kui teil. Ma ei ole Soomes kunagi elanud, aga olen terve elu Soome-Eesti vahet käinud, eriti lapsepõlves.

Mulle on Soome tundunud lapsest peale megaigav koht, aga samas seostub sellega mingi helgus ka. Soomes veedetud suved olid väga toredad – mökki^[1] teema ja cottage core, matkamine, looduses olemine. Veetsin lapsena ka päris palju aega Espoos, mis ei ole kõige huvitavam linn, kus kasvada või olla. Inimeseks kujunedes oli oluline see usuline, rahvuslik ja rassiline mitmekesisus, millega Soomes kokku puutusin ja mida Eesti väikekohtades ei olnud toona üldse. Ja muidugi Soome sotsiaaldemokraatia.

Margaret: Kasvanud üles Soomes eestlastest vanematega. Pool perekonnast elab endiselt Soomes. Kolis kuus aastat tagasi Eestisse, kuid on selle aja jooksul elanud ka teistes riikides.

Mina defineerin ennast väliseestlasena. Tunnen lihtsalt kõige rohkem kuuluvust väliseesti kogukonda, mis ei ole sama kui Soome eestlaste kogukond, vaid pigem teist või kolmandat põlve välismaal elavate eestlaste rühm. Jõudsin selle tundmuseni HeadEsti eesti keele laagrite^[2] kaudu.

 

KULTUURIŠOKK JA KULTUURI SOKITUS

Helena: Mona, ütlesid, et kui sa Tartusse tulid, oli sul kultuurišokk. Milles see seisnes?

Mona: Seda on raske tagasivaates kirjeldada. Mingisuguste kultuuriliste representatsioonide ja inimeste avatuse puudumine, mingi nõukataak… Ühel hetkel sain aru, et ilmselt ei tahtnud vanemad mulle nõukatraumat edasi anda ja seepärast pole neil teemadel kodus üldse rääkinud. Teiste eestlastega kokku saades avastasin, et neil on mingid eripärad, mida ma Soomes pole kohanud. Määratlengi neid enda jaoks nõukaaja mõjudena ja hakkan neid endas ka märkama…

Esimene kultuurišokk, mis mind Eestis tabas, oli eelarvamused soo ja seksuaalsuse teemadel ning teatud poliitiline passiivsus. Helsingi tudengieluga kaasnes suurtel meeleavaldustel osalemine, ka ülikoolis (vähemalt filosoofia osakonnas) olid parajasti korralikud feministlikud puhangud. Õppisin kursakaaslastelt palju uut võrdõiguslikkuse kohta, õhtuti tundsime end vabalt, jagades omavahel mõtteid näiteks kunstist ja ihadest. Mitmekesisust oli palju ja sellesse suhtuti avatult. Tartusse kolides oli esmamulje inimestest suletum ja mind üllatas tolerantsuse puudumine.

Margaret: See tolerantsus võib väga suures osas ka Helsingi asi olla. Olen enamiku ajast elust elanud Helsingist 100 kilomeetri kaugusel Lahtis, kus elu rütmistavad pigem jäähokimängud ja pillitunnid, mitte meeleavaldused. Samas olen tänulik, et mu koolis olid sotsiaalmajanduslikult mitmekesise taustaga inimesed, kõrvuti õppisid rikkuri poeg ning klassikaaslane, keda pidi tema enda vanemate eest peitma. See elukogemuste ja taustade mitmekesisus oli väga avardav ja ilus.

Huvitav, et mul on olnud teistpidi tunne – et Eestis on Kultuur ja siis Soomes nagu mingi stabiilne institutsionaalne elu, tehase elu. Sa lähed sellest süsteemist nagu läbi.

Mona: Selle institutsionaalsuse tunnen ma ära küll. Soomes on ees selline „tehdasasetus“ ehk tehaseseadistatud elu: sul on kõik vajalikud institutsioonid ette antud, valmis ehitatud, aga samas pole kusagil sinu jaoks ruumi. See tekitab teatud passiivsust, Eestis aga tuleb institutsiooni puudumise tõttu kõike pidevalt ise leiutada. Mul ongi kriis seoses sellega, kuidas nende kahe erineva olemisviisi vahel toimida: olen kasvanud teatud passiivsuse keskel, kus mul pole kõrgeid ootusi sellele, et kunagi midagi mõjutama hakkaksin. Eestis aga pakutakse selleks kogu aeg võimalusi: „tule siia, tee seda, seda meil veel pole“, kuid samas ei ole mul oskusi, et midagi päriselt algatada. Aga võib-olla on see lihtsalt minu elu hetkeseisu tekitatud nõutu aelemine.

 

VÄLISMAALASEKS OLEMISE RÕÕMUD JA HÄBID

Margaret: Kas teil on Soomes või Eestis tulnud ette dissonantseid olukordi, kus te saate aru, et olete välismaalane?

Helena: Jah, kui kolisin 16-aastasena Tartusse, küsiti mult pidevalt, kust ma pärit olen, kuna ma olevat rääkinud aktsendiga. Ilmselt seetõttu, et olen pärit Kirde-Eestist mere äärest, kus räägitakse rannamurret, mis on kohati rohmakas ning võib lõunaeesti keelega võrreldes tunduda soome keele sarnane.

Mäletan lapsepõlvest väga selgelt seda hetke, kui mul ei olnud enam nii mugav Soomes eesti keelt rääkida. See oli aeg, kui eestlaste sisseränne oli hüppeliselt kasvanud ja nägin ise ka, kuidas Helly Hanseni kilejopedes tüübid igasugust sitta korraldasid, jõid ja laamendasid. Meenub üks väga konkreetne kord, kui hoidsin poes suu kinni ega vastanud emale eesti keeles, sest mul oli häbi. Eestis aga on mul samuti veidi piinlik, kui näen purupurjus soomlast vanalinnas ülbitsemas, see on kuidagi raske.

Margaret: Ma ei saanud Soomes elades pikalt aru, et ma kuulun samasse välismaalaste gruppi, kuhu kuuluvad need, kes tulevad näiteks Somaaliast, Indiast või Venemaalt. Väiksena oli mul tunne, et on soomlased ja venelased ja siis need välismaalased, kellele tehakse koolis oma klass, sest nad ei oska veel soome keelt. 2015. aasta pagulaskriisi ajal, kui palju välismaalasi linna tuli, muutus minu positsioon. Enne olin lihtsalt mingi „oma“ ja nüüd äkitselt välismaalane.

Mäletan, kuidas sõna mamu^[3] muutus. Enne ei olnud mamu negatiivne sõna, aga siis see äkitselt muutus. Tunnetuslikult tekkisid ka kategooriad „hea mamu“ ja „halb mamu“ ning mind kategoriseeriti selleks „heaks“. Mäletan ka juttu, et „nii hea, et teie perekond on siia tulnud, et te olete ikkagi kõrgelt haritud ja räägite sarnast keelt versus Nemad Seal“. Samas käisime ükskord kooriga laulmas põgenikekeskustes ja koorijuht otsustas kogu päeva teha nalja, et viib mu omasuguste juurde. Enne ka inimesed vahtisid ja porisesid, kui me rääkisime perega eesti keelt, aga nüüd tekkisid uued ebameeldivad rassistlikud kategooriad.

Mona: Ühe mu lähedase sõbra isa uurib soome immigrantide integratsiooni. Kuulsin tema käest väidet, et teise põlve maahanmuuttajat on kõige problemaatilisem grupp: nemad peavad leppima sellega, et neid on teise riiki toodud, ja hakkavad tihti integratsioonile vastu. Võibolla oli tal õigus, kuna mul pole seni õnnestunud Soome tagasi kolida, aga seda väidet kuuldes olin päris äksi täis, kuna ma ise kuulun sellesse gruppi ja kogesin seda kui absurdset süüdistust. Eks see ongi minu puhul absurdne, kuna olen väga soomlane-passing^[4] ja samamoodi „hea mamu“ olnud, aga seda enam tekitas see oletus solidaarsust nende suhtes, kes on minuga samas positsioonis, aga kelle kallal Soomes hoopis rohkem nokitakse.

Margaret: Kas eestlase-soomlase spektril olemine on toonud teile pigem rõõmu või häbi?

Mona: See on minu jaoks esiteks hästi neutraalne asi, aga pigem ikkagi rõõmu. Mul oli päris raske, kui ma Eestisse kolisin, sest olin senikaua ennast väliseestlasena tundnud ja soomlust distantsil hoidnud, Eestis aga pidin korraga kogu aeg möönma, et olen päris palju soomlane. Kui sellest häbist lõpuks üle sain, hakkas hästi tore. Rõõmustan eriti siis, kui saan turvalistes keskkondades kaksikidentiteediga kaasnevaid rõõme jagada.

Reijo: Minu arust see on ikkagi lõppude lõpuks uhkuse asi osata kahte keelt, tunda kahte kultuuri. See, et mu maailm laieneb üle kahe riigi, kuigi see toob kaasa väga palju probleeme nii keele kui ka infrastruktuuri pärast. Aga mitte kunagi ei tahaks sellest nagu lahti lasta, või?

Mona ja Helena: Mmh, jep!

Helena: Pigem võtan ka seda neutraalsena, sest nagu Mona ütles – see on nii tavaline, et inimesed on mitmekultuurilised. Perekondliku tausta tõttu on soome kultuur ja asjad, mis on mulle Soome puhul olulised, hästi tarbimiskesksed: IKEA, euromündid krooniajal, muumiküpsised. Veetsime vaba aega kaubanduskeskustes ja sõime Hesburgeris, aga see on selle ühiskonnakihi, kust ma pärinen, igapäev.

Margaret: Minu häbis või vaenulikkuses Soome suhtes on suur vastuolu, sest armastan kogu südamest oma sõpru ja peret ning mul on Soomes nii hea olla. Mu sõbrad on minuga olnud 20 aastat hoolimata sellest, et ütlesin ja ütlen kogu aeg, et lähen kohe ära. Olen neile nii tänulik.

Eestis on mul samas häbi Soome tausta, eriti keele pärast – siin ollakse keelevigade suhtes väga nõmedalt nõudlikud. Aga viimasel ajal on toimunud muutus! Tänu kogu sellele EKI poleemikale olen veel rohkem aru saanud sellest, et keel kuulub mulle, et mul on õigus sellega mängida ja seda oma taustast lähtuvalt mõjutada.

EESTI-SOOME KIRJUTAMINE

Margaret: Reijo, sa oled Eestis defineerinud ennast kirjutajabrändi mõttes peamiselt Eesti-Soome kaudu. Mille pärast? Miks sa lihtsalt luulet ei kirjuta?

Reijo: Ma kirjutangi. See on lahe, et sa selle brändi asja välja tõid, sest ma ei tee seda teadlikult. Ma lihtsalt elan oma elu ja siis tuleb välja, et kusagil seal vahel on riigipiir, ja et inimestele, kes elavad ühes riigis, on see nagu mingi uus suur kummaline, veider, kauge asi, et sa võid elada linnas, millel on üks väga-väga lai jõgi vahel. Mida iganes ma kirjutanud olen, tuleb ikka sisse see Eesti-Soome värk, sest ma elan Tallinna ja Helsingi vahel. See on minu reaalsus ja siis ma kirjutangi sellest lihtsalt luulet.

Margaret: Aga miks te üldse hakkasite kirjutama ja kas taust mõjutab seda, miks te kirjutate või kuidas te kirjutate?

Helena: Minu jaoks oli kirjutamine esialgu saladuste töötlemise viis, mingitsorti privaatne tuulutamine. See sai alguse soovist end väljendada ja välja elada. Niiviisi olen saanud rääkida asjadest, millest muidu ei saa.

Reijo: Täpselt sama. Eneseväljendus ja soov tegeleda enda probleemidega. Mu perel on kirjanduslik pärand, mis võib-olla soodustas seda. Tundus kuidagi väga loomulik hakata luulega tegelema. Pärast seda ei olegi kirjutamine lõppenud.

Helena: See ei ole lihtsalt faas. [Kõik naeravad.]

Mona: Kirjanike kohustuslik noorusaastate luulefaas…

Ma ei ütleks, et ma eriliselt kirjutan või tõlgin… Ma kirjutan niimoodi, nagu ka teiste väljendusviiside ja kunstidega tegelen. Mu taust on andnud pigem selle – jälle see keelehäbi teema –, et iga kord, kui ma midagi eesti keeles avaldama hakkan, märgib toimetaja tekstist 70 protsenti punaseks. Iga päev mitme keelega tegeledes arvad, et oled keeleinimene, aga siis tuleb välja, et ikka ei ole üldse. Luules olen sellega seoses ka teatud vabadust tundnud. Luule on paindlikum, lubab hästi laia tunnetust keele ja kirjeldatu suhtes ning selline mitmetisus on minu jaoks nii väljenduses kui ka olemises keskne. Filosoofiline paljususte, mitmekülgsuse ja erinevate tajumisviiside teema on õpingute ja elu vältel lihtsalt külge kasvanud.

Helena: Mul on tihti olnud olukordi, kus ma ei ole saanud aru, kas mingi sõna on olemas või me oleme perega selle välja mõelnud ja ainult meie saame aru. Mõlemale keelele ligipääsu saamine on huvitav ja pakub mängimisrõõmu, aga teisalt võib see teha olukorra palju keerulisemaks – ei saa aru, kas ma eestindasin soome sõna või vastupidi.

Reijo: Mul on kogu aeg täpselt sama probleem. Me rääkisime varem pere sees segakeelt, nii et ma ei oska eesti või soome keeles teatud väljendeid, sest ütlesin väiksena sõnu keeles, mis mulle esimesena pähe tuli. Ma olen tagantjärele pidanud eesti või soome keeles mingeid täiesti lihtsaid sõnu õppima.

Luules on see muidugi tore, saab mängida ja tuua eesti või soome sõnu sisse ja teha mingit Aaviku värki ja kirjutada mitmes keeles.

Margaret: Kas teil on veel mingeid mõtteid kirjutamise ja kirjanduse kohta?

Helena: Ma mõtlen praegu selle peale, kui Mona tõlkis mu tekstid Tuli ja Savusse. Mu aju lihtsalt läks katki sellest. Mu isa ei ole siiani eesti keelt selgeks õppinud, ema oli see, kes pidi soome keele ära õppima. See on nii naljakas, et mul on isa, kes ei saa minu keelest aru, mina pean tema keelt oskama. Ja siis see oligi mu jaoks nii hull tunne, et mul on sõbrad ja Soome-poolne perekond, kellele sain lõpuks nende emakeeles näidata, mida olen siin kirjutanud. Ma veidi nutsin, kui ma kodus neid tekste lugesin. Seal oli minu jaoks mingi teine kiht juures.

Mona: Ma ei teadnud üldse, et sul on mingi Soome teema!

 

TUUMIKTEKSTID: IKEA, AKU ANKKA JA MIKA WALTARI

Margaret: Kas teil on mingeid tuumiktekste, taieseid, mis on teie olemuse põhi? Tammsaarest kuni… Ei ole mingeid? Vundament on puudu?

Helena: Vundament on puudu. Vundament on IKEA tehtud.

Margaret: IKEA on ka tekst.

 

SEEGA, NIMEKIRI TUUMIKTEKSTIDEST, MIDA TAHAKSIME SÕPRADEGA JAGADA

Reijo:

• Aku Ankka
  („Õppisin soome keelt oma isa ja siis Aku Ankka käest.“)
• Don Rosa „Roope Ankan elämä ja teot“

Helena:

• Aku Ankka
•  Lasteprogramm „Pikku Kakkonen“ nullindatel
  („Kõik see, seal on nii palju lapsepõlve.“)
• Pikamaarongi pilet, millest tehti laste jaoks erinevaid kujundusi
• Tove Janssoni elulugu „Tee työtä ja rakasta“
• Tove Janssoni pannoo HAMis
• Pirkko Saisio „Kaini tütar”
  („Kui seda kahekümnesena lugesin, siis toona mõtlesin, et ainult naised tohiksid naistest kirjutada. Ta on olnud väga oluline kirjanik mu jaoks.”)
• Soome keelde dubleeritud Disney Channel

Mona:

• Saade „Buratino tegutseb jälle“
  („Tunnen, et ma olin Eesti laps, siis Soome koolilaps ja peale selle midagi segast.“)
• Hasso Krull
  („Mingil hetkel läksin Helsingis Eesti maja raamatukokku ja võtsin kätte esimese ettejuhtuva raamatu. Selleks oli „Meeter ja demeeter“ ja see avas minu jaoks luulemaastiku.“)
• Eino Leino väikesed armastusluuletused, näiteks „Sinä olet kuin mandeli makea“
• Mika Waltari „Suuri illusioni“
  („Tekitas mulle kena unistuse 20ndate Helsingist. Kirjutatud tohutult vaimustavas vanemas soome keeles, mis eesti tõlkes ei väljendu.“)
• Sirkka Turkka luulekogu „Tule takaisin, pikku Sheba“
  („Seda ma lugesin kümme aastat tagasi, sügisel, ja ta jäi mulle kuskile hästi sügavale sisse. Just sellepärast hakkasin ma üldse tõlkimise peale mõtlema, et ma tahtsin seda enda jaoks väga olulist teost sõpradega jagada.“)

Margaret:

• Ilmari Kianto „Punainen viiva“
  („Lugesin seda põhikoolis ja sain selle kaudu aru, mis asi on valimised. Et poliitika ongi see, et inimene ütleb: „Hei, ma teen su elu paremaks“ ja siis teine vastab, et „Hei, ma usun sind“.)
• Mika Waltari „Sinuhe“
  („Õppisin sealt, et on võimalik armastada kahte inimest samal ajal.“)
• Minna Canthi teosed
  („Kui Eestis räägitakse, kas kunstil võib olla mingit reaalset või poliitilist mõju, siis tahaks iga kord rääkida Minna Canthist ja öelda, et jou, Soomes siin kõrval on olnud kirjanik, kes on päriselt muutnud ühe teosega seadusi.“)
• Sofi Oksanen „Puhdistus“
  („Kui seda koolis lugesime, pidime esimest korda tegelema sellega, mis asi on Eesti ajalugu.“)
• Tüdrukutebänd TikTak
• Ultra Bra

---

^[1]   suvila (soome)

^[2]   HeadEsti eesti keele ja kultuuri laagrid olid 13–18-aastaste noortelaagrid, kuhu tulid kõikjalt maailmast kokku Eesti päritolu noored ning n-ö kodueestlased, et koos ujuda, flirtida, mängida ja eesti keelt purssida. Nüüdseks korraldab samu laagreid Integratsiooni Sihtasutus.

^[3]   maahanmuuttaja, sisserändaja (soome)

^[4]   Transsooliste kogukonnas tähendab passing, et isikut tajutakse selle soo esindajana, kellena ta ennast identifitseerib, mitte sünnihetkel määratud soo järgi. Passing’ut loetakse privileegiks, sest transisik, keda peetakse cis-sooliseks, võib kogeda vähem eelarvamusi, ahistamist ja vägivallaohtu ning paremaid töövõimalusi. Antud kontekstis tähistab passing seda, et Mona võib esmapilgul näida põlissoomlasena.