*
Kas võtad mind omaks
kui mu küljes on võõrad lõhnad
nuusutasin vees hulpivate pudelite
mõrusid aroome
olme
mis rinnus tuksus
kaldale uhtus
kui nuhutus
juuste sahinasse kustus
Tol suvel ma värisesin
mandariinide igatsusest
kui hoidsin peos
koduhoovi kollaseid ploome
kive neist välja koukisin
kui iseendast kilde
Ma ei tahtnud olla puru kellegi silmis
kuid vahel olen nagu filmis
tean
mis juhtuma hakkab
kuid ei suuda midagi teha
ja nõnda kõik muutub
päev-päevalt aina settib
Loen vanal verandal sonette
ja pajatan oma peas erinevaid jutte
millest keegi ilmselt kunagi ei kuule
võib-olla loeb mõne ajalehe krabinast
peesitan päikese käes
ja sõelun oma väikseid rõõme
valgete sirelite keskelt
*
Kobrutab kodune hõng kapi taga nurgas
kopitab hatune rõõmukera kummutisahtlis
järelejätmatult igavesti kajab
naeruhelina nõrguv viis
kus üle heinamaa valgub heameelepuna
Hoian peopesade varjus
lugude kirge ning tuld
tuule ja vihma eest
arglikud kastepiisad koivalges
sumbuvad põllulilledega ühte varju
ma pimedusega veel ei harju
Peidan end tulevärvingu rüpes
mis lugudes leegitseb
mul aega otsida oma rohutee
kuhu rutjuda värsked jäljed
siiruse siirupises hetkes
*
Kassikarva tuska lendab ahju
vana krobelise paberi lehk
undab ukse taga kui jõhker briis
vaikus laskub peale
surmanöörid meelitavad ligi
vaistlik tung hääbub kadakate varjus
koolnuks puusärgis
Karm on see maailm
kas kuuled
kuidas inimlikkus välja sureb
tuimus puunotiks passib
ära karda kujutleda ämblikuvõrke oma peas
kui see kubiseb kärbestest
Võta võti
sulge uks ja lahku
kaugele siit virelevast maailmast
ära vaevu pühkima pisaraid
kui need voolavad jõgedena
keegi nagunii ei märka
eks igaühel on silmapaar
kusagile mujale peita
Koltub viimane lootus
kui langeb leht raske ohkega
küünal väreleb iilide käes
varsti ta kustub nagunii
ei jõua ma teda peopesade varjus
enam hoida
Nii ma kustutan ahjus tukid
panen siibri liiga vara kinni
korraks on valus
aga valu läheb üle
varsti hakkab kergem
vidukil silmad
kortsutatud taskurätid
nagu nartsud põrandal
hing haihtub pimedusega üheks
Kertu Kändla (18)
foto: Mathilde Kallaste
Sinu luuletustes torkab silma lopsakas, kohati sünesteetiline ja peaaegu et barokne väljenduslaad. Mil moel sa luulet kirjutad — kas sõnad jõuavad sinuni kergelt või pead neid pikalt taga otsima?
Selle määrab tuulesuund: kustpoolt ta puhub ja missuguseid inspiratsiooniseemneid luulemaastikule külvab. On hetki, kui hinges põleb ereda leegiga tundmus, mille tahaks esimesel võimalusel kirja panna, kuid nende „õigete sõnade“ vaeguse tõttu on seda keeruline teha. Justkui tajud, et lausetes puudub edasiviiv jõud, mis sõnumit kannab. Seetõttu kasutan erinevaid stiilikujundeid, mille varju värsside mõte peita, siis pole tarviski neid täpseid ja seletavaid sõnu, mida otsin. Jääb ruumi nii lugejale kui ka autorile kirjutist seedida. Aga on ka vastupidiseid olukordi, kus käepärast on võtta palju põnevaid tähekobaraid nagu marju metsast, muudkui korja ja pista korvi… Iseasi, mida nendega peale hakata – keeta moosi, kisselli või kompotti? Pigem näen vaeva luuletuste sisu edasiandmise kui sõnade otsimisega. Mul on hobi kirjutada lugemise ajal üles sõnu, mis teiste autorite teostes eriliselt silma jäävad.
On sul keeles, luules või laiemalt kirjanduses eeskujusid?
Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on mulle belletristikamaastikul olnud suured teejuhid minu eesti keele ja kirjanduse õpetajad, kes on suunanud, toetanud ning ka ausat kriitikat andnud. Olen neile südamest tänulik, kuna noor luulehing vajab, et keegi oleks ta kõrval, kui ta tunneb end ebakindla või lootusetuna. Aga loomulikult on mind inspireerinud veel paljud eesti ning välismaa kirjanikud. Nad vahetuvad mu elus pidevalt, kuid igaüks neist ilmub alati õigel ajal mu huviorbiiti, rutjub endast maha jälje ning jääb eredalt meelde. Mõned Eesti eeskujud: Ilmi Kolla, Eha Lättemäe, Lydia Koidula, Marie Under, Juhan Liiv, Juhan Viiding, Hasso Krull, Jaan Kaplinski ja nii edasi… see nimederodu jätkub, välisautoriteni ei jõudnudki.
Mõni kultuurisoovitus?
Lugesin suve alguspoolel Kurbuste Kuningannaks tituleeritud poetessi Sylvia Plathi habrast, ent kõnekat valikkogu „Luulet“. Tema read on detailirohked ning kohati põimitud mütoloogiliste viidetega. Luuletuste mõtteselgus, tõetruudus ning sügavus hoiab lugejaga sidet terve luulekogu vältel.
