Erik saalis poes edasi-tagasi, leidmata sihtkohta. Lambid inisesid, külmkapid undasid õrnalt, kostis muusikat. Inimhääled aga puudusid. Vaid mehe hingamine, kiirustamisest aina ägenev, läbistas seisvat õhku.
Mahti üles vaadata ja silte lugeda Erikul polnud, tal oli tarvidus kiiremas korras liha leida. Nimelt olid nad otsustanud naisega soolaleivapeoks sõpradele grillida ja selleks oli Anna nõudnud, et mees sõidaks kiiresti viimasesse poodi, mis veel lahti oli, et õhtul saaks liha kenasti sisse marineerida ja hommikul oleks võimalik kohe pihta hakata.
Sellepärast ta saaliski nüüd ühe vahekäigu juurest teise juurde, siin oli veiniriiul, siin kalalett, kõrval leivakotid. Pärast kuivtoiduriiulit, kus viimasena seisis manna, keeras Erik järsku paremale ja jõudiski lihaleti juurde. Ta ohkas kergendunult ja peatus hetkeks, et hinge tõmmata. Seal oli mitmesuguseid lihakänkraid, ühed suuremad, teised väiksemad, mõned rasvasemad, osa taisemad. Siltidel seisis vaid liha hind.
Erik kõndis piki letti edasi-tagasi, uurides liha ja hinnasilte. Ta ostis alati kilohinna järgi – mida rohkem raskust raha kohta, seda parem. Tihtipeale ei tähendanud see parimat kvaliteeti, kuid inflatsioon ja alles alustatud iseseisev elu olid juba tema ostlemisharjumustesse juurutanud „kvantiteet-enne-kvaliteeti“ mentaliteedi.
Just seetõttu lõigi Eriku nägu naerule, kui ta märkas ühte parajalt kaunist hunnikut lihakänkraid kollase allahindluse sildiga tervelt 30 senti odavama kilohinnaga. Leti taga seisis müüja, karmi välimusega vanem naine, kes meenutas Erikule ta vana kirjanduse õpetajat. Kuid kui Nele, nii seisis müüja nimesildil, küsis, mida mees soovib, veendus too, et naine pole ikkagi ta endine õpetaja. Erik osutas lihale ja müüja nägu lõi särama.
„Oh, see on meil jah, uus kaup. Eriline liha, teil veab, saate hea hinnaga.“
Nele haaras tangid, kühveldas korraliku koguse liha kilekotti ja sulges selle siis kerge keerutusega. Seejärel kaalus ta liha ja kleepis triipkoodiga sildi kotile. Hetkeks mõtles Erik küll, et mis selle liha nii eriliseks teeb, aga ruttas siis heameelest vilistades kassade juurde. Ta oleks võinud vanduda, et tee poe algusesse tagasi oli palju lühem. Vaid üks kassa oli lahti.
Müüjat nähes Erik ehmatas. Too nägi välja täpselt samasugune nagu naine lihaletis, vanem ja prillidega. Ettevaatlikult lähenes mees kassale ning asetas liha lindile. Naine naeratas ja skannis kilekotil olevat triipkoodi. Erik rahunes veidi, kui märkas, et tolle nimesildil oli kirjas hoopis Leen. Mees maksis summa ja asus juba minekule, kui talle midagi pähe torkas.
„Kuulge, vabandage, aga mis liha see on? Mulle öeldi, et see olevat eriline. Puhtalt grillimiseks küsin, siis tean, kuidas teha,“ küsis ta naljatledes. Müüja, kes oli juba järgmise kliendi saiapätsi ära piiksutanud, keeras oma karmi pilgu kitsa mahategeva huulekrimpsuga Eriku poole ja vastas lakooniliselt: „Inimene“. Seejärel jätkas ta oskuslikult piiksutamist. Järgmine klient nügis end vaikselt lähemale, samal ajal kui Erik imestunult seisma jäi.
„Inimene?“ küsis ta hämmelduses üle. Taas terav pilk müüjalt.
„Jah, astuge nüüd edasi palun, mul on klient.“
„Aga mina olengi klient ju…“ vaidles Erik jõuetult.
„Noormees, kui te laseks mul…“ sõnas Eriku järel seisev vanem meesterahvas teda vaikselt togides. Erik keeras end mehe poole, silmad ehmatusest suured, mille peale too kohkus ja paar sammu tagasi astus.
„Inimliha? Oota, misasja?“ pahvatas Erik. Leen vaatas talle tüdinult otsa, justkui oleks kõige ilmselgem, et olukord on normaalne.
„Vaadake, kui te olete raha maksnud, siis tagasi enam ei saa, eksole,“ lausus müüja rahulikult. Vanamees kobises midagi tänapäeva noorte kohta. Erik hingas sügavalt ja toetas end vastu kassa plastikust katet. Ta tundis kerget iiveldust, kilekotti ei suutnud ta isegi vaadata. Müüja koputas talle õlale. Naise toon oli lepitav.
„Te tundute nagu normaalne inimene. Võtke nüüd oma liha ja minge koju. Või ükskõik, kuhu te peate minema. Liha on nagu iga teinegi liha. Mis siis sellest, kust see pärit on? Maitse on sama. Me võime garanteerida, et see on üks äärmiselt õnnelik inimene olnud. Mingeid halbu hormoone lihas pole,“ ütles müüja.
„Kuulake nüüd müüjat. Täiesti normaalne on ju liha süüa. Ja need muud loomalihad? Noh, kust te teate, et teile ei valetata? Äkki on ka teie lemmikus hakklihas mõne ullikese käsivars? Ei, ärge nüüd hakake niimoodi, unustage rahulikult ära,“ patsutas vanamees Erikut seljale. Viimane toibus, ajas end sirgu ja noogutas mõtlikult, siis aga raputas äkiliselt pead.
„Ei… siin pole midagi loogilist. Kuidas… mismoodi see…“ pomises ta. Müüja kortsutas kulmu, kaaslaseks huulekrimpsutus.
„Vaadake, inflatsioon on sel aastal ikka jube olnud, eelminegi oli päris õudne. Valitsus paneb ka aina makse juurde, poodidel ei lähe just kõige paremini. No mis ala peal te ise näiteks olete?“
„Üliõpilane olen.“
„No siis te saate ju imeliselt aru. Mõelge, et teil on mõni selline eriti õudne professor, üldse ei tahaks tema loengutes käia, aga on vaja. Noh, siis ikka natukene lasete seda kursust üle jala, loete raamatute asemel kokkuvõtteid, teete töid maha. Siin on sama asi. Me peame ka kuidagi ju pinnal püsima,“ seletas müüja leebudes, „jah, kõik läheb aina kallimaks, pole midagi teha. Ilmad ka pidevalt soojenevad, kogu aeg räägitakse, et oleme kriisis. Eks kriisis olegi nii, et me ei saa sinna mitte midagi parata. See on tegelikult meie kontrolli alt väljas. Jah, isegi kui tahaks midagi teha, ei saa.“
Vanamees noogutas kaasa.
Erik kogus end ja mõtles, et tegelikult oli müüja jutt mingil määral ju loogiline ka. Maailmas olidki rasked ajad, nii et selline asjade käik oli igati normaalne. Ta poleks seda küll eales ette näinud, aga kui kõik teised nii uskusid, siis pidi see ju tõsi olema. Sest mis muu on normaalsus? See, mida peetakse õigeks.
Siis aga turgatas talle pähe Anna.
„Mida ma oma naisele peaksin ütlema? Tema ei saa kindlasti aru,“ küsis ta. Vanamees muigas ja hakkas seletama: „Aga ärge öelge midagi. Vahet ju pole. Teadmatus on kõige suurem õnnistus ja las see jäädagi nii. Endale kalleid tuleb ikka hoida, või te ei arva nii? Teie tunnete teda ju kõige paremini: kui te ütlete, et ta ei mõistaks, siis pole hullu, kui ta teada ei saa.“
Erik noogutas ja vaatas kotti lihaga, mis ei tundunudki enam nii vastumeelne. Ta võttis koti kätte ja naeratas nõrgalt.
„Jah, kuulge, aitäh teile. Eriti hea on see hind. Tulen teinegi kord tagasi,“ sõnas ta ning viipas müüjale ja vanamehele. Tal oli tõesti hea meel, mis sest, et kotis oli veidi imelik liha. Kõik oli üdini loogiline.
Müüja hüüdis veel järele: „Õige! Ainus, mis odavamaks läheb, on inimese hind.“
„hing 26:15“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Laur Teiva (18): „Vahel ma mängin, et ma olen kirjanik, ja imen pastakast mõne loo välja.“
