Minu lemmikžanr on poliitiline biograafia. Kui tahan lugemist kindla peale nautida, siis võtan kätte eluloo või memuaarid. Otsin elulugudest märke, kuidas ajaloolised sündmused mõjutavad inimeste argielu, milliste tunnetega nad ühiskondlikesse murrangutesse suhtuvad, mille üle kõhklevad või vaidlevad ning milliseid alternatiive endale ette kujutavad. Kõige enam huvitab mind tavaliste inimeste vaatenurk, aga paraku on elulookirjandus enamasti keskendunud kuulsate ja mõjukate inimeste lugude jutustamisele. Valisin kolm raamatut, mille kohta on mul endalgi mõni lugu rääkida.

Marta Lepp
„1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus“
Eesti Päevaleht, 2010

Kohtusin kevadel Riias noorte inimestega, keda oli kokku too­nud soov avaldada meelt Gazas toimuva genotsiidi vastu. Võimud keelasid meeleavalduse ära, aga see-eest hakkasid uuest tutvuskonnast välja kasvama teistlaadi algatused. Mina sattusin anarhistlikule raamatulaadale, kus kuulsin korraldajate suust enesekindlat väidet: „Lätis pole 20. sajandi algusest saati toimunud ühtki vasakpoolset sündmust, meie raamatulaat on üle hulga aja esimene.” See lause kõlas tuttavlikult. Ka Eestis pole vasakpoolsel ajaloohuvilisel – kui ta ei taha minna vastuollu üldrahvaliku konsensusega – pea kuhugi mujale minna kui 1905.–1907. aasta revolutsiooni radadele. Mina tutvusin selle perioodiga esmalt Marta Lepa mälestuste kaudu, millest on eredalt meelde jäänud vanglaelu kirjeldused. Revolutsionääride elulood on tavaliselt argised, kirjutatakse toidust, täidest ja lutikatest, kuid Marta Lepa mälestustes on vangla ühtlasi ka paik, kus on lõpuks ometi mahti lugeda ja mõelda. Lepp kirjeldab veel, kuidas revolutsionääride ümberasustamine, vangistamine ja eksiili sundimine revolutsiooniliste ideede levikule kaasa aitas. Ta meenutab soojade sõnadega 1906. aasta suve Siberis, kui Vene impeeriumi ääremaadest pärit poliitvangid istusid üheskoos lõkketule ääres, imetlesid Irtõši jõe ilu ja väitlesid revolutsioonilise poliitika üle. Nende lugude taustal omandab selgema tähenduse Michel Foucault’ tees, et repressiivne võim on alati ka mingil moel produktiivne. Seda on julgustav ka tänases maailmas meeles pidada.

Isabel Allende
„Pikergune õilmeleht merest“
Tänapäev, 2021 [2019]
Tõlkinud Ehte Puhang

Selles teoses on omavahel põimitud nii fiktsionaalsed kui ka aja­loolised tegelaskujud. Lugu jälgib kahe inimese eluteed, kes pagevad Pablo Neruda eestvedamisel laevaga Winnipeg Hispaania kodusõja eest Tšiilisse ja pärast Venezuelasse. Umbes samal ajal läks Venezuelasse eksiili ka raamatu autor, kes on võimult kukutatud Tšiili sotsialistliku presidendi Salvador Allende sugulane.

Hakkasin Allende vastu suunatud riigipöörde vastu huvi tundma 2000ndate keskel, kui olin Berliinis tehasetööline. Töötasin ettevõttes, mille oli hiljuti ära ostnud USA kontsern ITT. Uue toote arendamiseks palgati tehasesse tööle sada­kond post­sotsialistlikest maadest pärit migranti, kõik „nobedate näppudega” nais­tudengid. Igavuse peletamiseks andsime üksteisele ajalootunde. Selleks sobis kõige pare­mini öine vahetus, mil ülemuseks oli jutukas ametiühingutegelane, kes mäletas isegi aega, kui Lääne-Berliin oli enklaav. Peagi uurisime välja, et ITT oli USA valitsuse toel olnud kaas­osaline Pinocheti riigipöördes. Seepeale hakkas meid närima kahtlus, kas need lülitid, mida me monteerime, on ikka mõeldud saksa keskklassi peredele, kes tahavad puhkusereisi ajal auto­aknast sõõmu värsket õhku sisse lasta, või kasutavad neid hoopis USA sõdurid, kes heidavad Iraagi tsiviilelanike peale pomme. „See on kõhe küsimus,” sõnas vahetuse vanem mõtlikult ja viipas klantspiltidele tehase seinal. Need kinnitasid üksmeelselt, et ITT päästab maailma.

Tarmo Vahter
„Vaba riigi tulek: 1991. Kuus otsustavat kuud“
Eesti Ekspress, 2011

See raamat ei kuulu biograafia ega memuaristika valda, vaid on ajakirjanduslik käsitlus, mis tugineb arhiividokumentidele, koosoleku­protokollidele, istungite lindistustele jne. Vahteri teose lugemine vallandas aga minus endas terve hulga ähmaseid lapsepõlvemälestusi, muljeid ja tunded. Üks mälupilt on sellest, kuidas terve pere on kogunenud köögitaburetile asetatud uhiuue kassett­maki ümber, millest kõlab punklaul „Tere, perestroika!”. See on ilmselt mu esimene poliitiline argimälestus, mille suudan dateerida umbkaudu 1988. aastasse. Avalikus ruumis kir­jel­da­takse 1991. aastat tavaliselt eufoorilise vabanemistunde kaudu. Minul, töölismiljöös kas­va­nud lapsel, seonduvad selle ajaga pigem ärevus ja öised luupainajad. Tarmo Vahteri raamatut lugedes hakkasin oma mälukilde üles märkima ja poliitiliste sündmuste aja­joonele paigutama. Ma pole veel suutnud otsustada, kas peaksin päeviku sisu pakkuma avaldamiseks Vikerkaare toimetajale või arutama seda hoopis psühholoogiga.