Mäletan, kuidas ta minult kunagi kiviaial istudes küsis kas sa oleksid pigem pime või kurt? Vaatasin ta roosasid rihmikuid, mis edasi-tagasi kõlkusid. See oli siis, kui ta oli veel mu väike õde ja mina tema suur õde. Ma ütlesin ma oleksin pigem kurt, mille peale ta jalad seisma jäid. Õe taga laius suvi, mis oli kõrge värske heina ning horisondil sulava päikese embuses. Ta küsis mult miks? – Sest muidu ma ei näeks sind või kuidas hein kasvab. – Aga miks sul on mind vaja näha?
Õde läks järgmisel päeval naabripoiste juurde. Neil oli keset aeda suur batuut, mida õde igal aastal jõuludeks ja sünnipäevaks endalegi palus, et ei peaks enam Volli ja Joni juures käima. Ta rääkis, kuidas poisid nokivad liiga tihti nina ja kannavad suuri pükse, mis hüpates pepu peale vajuvad. Õde kurtis, et Volli vaatab teda alati väga veidralt ja ei luba teda kunagi batuudile enne, kui ta on poistega sõda mänginud, milles õde alati kaotab, sest talle ühtegi relva ei anta. Kuid õde oli nõus sellega leppima, sest hüppamine oli tema supervõime. Mitte keegi meie külast ei hüpanud kõrgemale ega püsinud õhus kauem kui minu õde. Ta unistas õhku jäämisest. Ta unistas sellest, et kunagi on ta suvise heinakõrre tipp, mis lendleb tuules, kui päike sametiseks tekiks sulab, ega puuduta kunagi maapinda. Aga ema ja isa ei ostnud kunagi õele batuuti, nii et ta käis peaaegu iga päev ülejärgmises majas. Uksel karjus ta miks sina minuga tulla ei võiks? iga kord piisavalt valjult, et see minu tuppa kostaks. Lubasin endale alati, et homme lähen.
Sel päeval tuli õde tagasi, põlved marraskil, silmad nutetud ja juuksed pusas. Uksest sisse astudes jättis ta rihmikud ja nuuksed vihastades esiku eri nurkadesse, marssis enda tuppa ning lukustas ukse. Koputasin, kuid kuulsin vaid õe aeglast nuuksumist. Läksin siis majast välja ning piilusin aknast tema tuppa. Õel oli nägu patja surutud. Kui ma aknale klõbistasin, pani ta käed kõrvadele, allus gravitatsioonile ning kadus täielikult oma roosasse patja.
Kui ema ja isa õhtul koju tulid, rääkisin neile, kuidas õde Volli ja Joni juurest tulles end tuppa oli lukustanud. Neil polnud kaenlas batuuti ja õde ei tulnudki oma toast välja. Läksime hoopis vanematega koos naabrinaise juurde. Minu poisid ei teinud midagi.
Järgmisel päeval tuleb õde kööki, et putru süüa. Õigemini et pudrus lusikaga sonkida. Kas sulle ei maitse? Õde ei vasta. Tal on endiselt põsed punased ja pikad lumivalged juuksed krässus. Nügin õde parema õlaga, tema ei reageeri, vaid songib, songib, songib. Kas me täna heina läheme vaatama? – Sa võid minna, kui tahad. – Ei, tule ka, me käime alati koos. – Minuga sa küll kunagi kuskile ei tule.
Läksin õhtul õe tuppa, mille ta oli jälle lukku keeranud, kuid seekord koputamise peale lahti tegi. Ta oli juukseid kamminud ning põsed ei punetanud ka enam. Pane kampsun selga, lähme. – Aga ma ei taha. Võtsin toolilt pusa, ajasin õele vägisi selga ning haarasin tal käest, et ta esikusse juhatada. Ma ei taha tulla. Otsisin üles õe rihmikud ning pistsin ta varbad nendesse.
Kiviaed oli meie vanaema oma. See asus pooletunnise jalgrattasõidu kaugusel. Ei ole suve, kus me poleks seal vähemalt korra käinud. Tegelikult hakkas õde seal esimesena istumas käima, et heina vaadata. Ja siis hakkasin mina ka käima, kuna vanemad ei tahtnud, et õde üksi oleks. Emme teeb meist igal aastal pildi. Õde ei suuda kunagi kaamerasse vaadata, nii et lõpptulemus näeb üsna totter välja – mina hoian tal ümbert kinni nagu kooliplika ja õde vibutab jalgu ning vaatab heina, vanaema vana maja või päikest.
Terve tee sinna on õde vait. Kas sa oleksid pigem pime või kurt? Õde ei vasta ning suudab isegi rattaga sõites maha vaadata. Väntan tema kõrvale, mispeale ta kiirendab ja ees ära sõidab.
Kui lõpuks sinna jõuame, hüppan esimesena aiale. Õde istub maha kiviaia ette, justkui sulgeks ukse. Noh, tule istu nüüd minu kõrvale. Ta võtab maast heinakõrre. Ma oleksin pime ja kurt nagu hein.
Alles nüüd, aastaid hiljem seda lugu meenutades, taas õe uksele koputades ja pea norus oma tuppa tagasi kõndides, alles nüüd, kui ta on läinud, tean ma vastust. Õiget vastust. Kui su nägemine on kõrge värske heina ja sulava päikese värvi, kui su kuulmine on uksekoputuste häälega, siis ei ole sul valikut. Ma ei kuule ega näe, kui õde ukse lahti teeb.
„Tule tagasi, õde“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Lisete Talvar (17)
Nii oma luules (Värske Rõhk, nr 84) kui ka selles proosapalas tegeled palju mälu ja minevikuga. Mis sind just lapsepõlvemälestuste ja möödaniku poole tõmbab? Kas see on miski, mis käib paratamatult kokku isiklikuma ja pihtimuslikuma tooniga?
Mulle väga meeldis olla laps. Seostan lapsepõlve tihti teadmatusega, sest tol ajal oli mul vabadus asjadest mitte midagi kindlat arvata, kuna arusaamad ja vaated olid alles kujunemas. Ometi tundsin toona peeglisse vaadates, et see, kes vastu vaatab, on läbinisti minu oma, mulle teada, tuttav. Sellest ajast kirjutades tuletan endale justkui meelde, et olen endiselt seesama laps, kuigi tekstid, mis lõpuks valmivad, ei ole peaaegu kunagi otsesed väljavõtted mu minevikust. Aga kuna impulss sünnib alati mõtestatud mäletamisest, siis mõjuvad paberile ilmuvad sõnad kui pihikambris esitatud sisemonoloog. Mäletamise juures on tore asi see, et pähe turgatav minevik omandab olevikuvarjundi ja muutub täiesti teist värvi reaalsuseks, formuleerub uueks maailmaks, mida on tervendav üles kirjutada, eriti kui veel enda fantaasiakiired ka sinna peita. Möödanikust tuleb lahti lasta, aga mitte kunagi unustada, sest mälestused on kõik, mis meil on.
Kirjutad sellest, kuidas lähedast hoida ja mõista. Mismoodi me igapäevaelus enda ümber olevatele inimestele kõige paremini toeks saaksime olla? Kuidas tuleks ise olla, et teised meid kõige paremini hoida saaksid?
Kui leiaks retsepti, mis annaks juhised, et teha kõik enda ümber olevad kallid inimesed terveks, siis ma poleks ainus, kes selle saamiseks mõne oma ihuliikmetest ohverdaks. Antaks mulle võimalus päästa maailm, päästaksin kellegi teise oma. Arvan, et kõige olulisem on olla kohal. Olla seal, sest see aitab mõlemaid. Ega midagi muud ei saagi teha, sest pole võimalik parandada midagi, mis ei ole sinu korda seada. Kui inimene aga päriselt avali silmade ja kikkis kõrvadega tunnetab, siis sünnib temas endas see päästja, kes vajaliku retsepti valmistab. Tuleb näha ka iseennast, tuleb leida endas see laps, kellele arvamusteta peeglisse otsa vaadata. Tunnistame seda või ei, aga meie suurim fundamentaalne iha on olla hoitud. Hoida tähendab teada ja näha, seega oleme kohal ega lahku, kui vaadatav muutub häguseks. Olen kindel, et kõigi maailm saab mingil viisil päästetud.
Millist proosat võiksime pimedatel novembriõhtutel lugeda?
Usun, et sügis soosib ka sel aastal aju-kurdusid kratsivaid avastusi, seega kogemuse tugevdamiseks soovitan külastada Baldwini „Giovanni tuba“ ning valguse leidmiseks Kivirähki „Maailma otsas“!
