Esmaspäev
8.19
Väljas on juba natuke valgust näha. Linn ärkab tasapisi. Pole ammu Mustamäel ärganud, aga vähemalt on nüüd, millest kirjutada. Meeldiv tutvuda! Mu nimi on Mia ja minu elu muutus, kui mul diagnoositi 2014. aastal neljanda staadiumi vähk.
8.33
Mulle toodi kandikuga hommikusöök. Puder ja kohv. Mitte lihtsalt kohv, vaid haigla kohv. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga ma pole selle suurim fänn. Paar minutit hiljem pandi toidu kõrvale topsiga ravimid ja need on mulle veel suuremad vaenlased. Nad päästavad mu elu, aga hea meelega ei võtaks neid kohutava maitsega kokkupressitud valget värvi pulbreid, mis panevad südame puperdama ja teevad aju ärevaks.
10.32
Vaatasin just aknast välja. Päike paistab ja taevas on sinaka tooniga kaetud. See hetk oleks palju maagilisem, kui saaks vaadet nautida presskannukohviga kaktusepildiga kruusis. Saatsin psühholoogile sõnumi. Ta vastas südame emoji’ga. Ta on imeline naine. Juba viimased kuus aastat on ta olnud minu kalju. Onkoloogiaosakond pakkus varianti ka vaimset tervist toetada, ma olin kohe nõus ja ei kujutaks enam elu ilma temata ette.
10.59
Keegi koputas uksele ja astus sisse. Tumedate lokkide ja prillidega pikk mees tuli ennast tutvustama. Ma sain füsioteraapiat ning ta palus iga päev teha neid harjutusi, mida ta õpetas. Mul on korralik ATH-aju, nii et sellest tuleb alles katsumus. Aga tervise nimel olen valmis alati kõike tegema. Tahan kopsupõletikust jagu saada.
12.43
Lõunasöök toodi lauale ja naine soovis head isu. Ma naeratasin ja ütlesin aitäh. Õpin nii-öelda uuesti sööma, sest eelmisel nädalal ei söönud ma midagi. Isu puudus. Seega olin õnnelik, kui nägin, et menüüs on keedukartulid kastmes. Sõin peaaegu kõik ära ja olin uhke. Kümme aastat keemiaravisid ja vähi põdemist annab teise perspektiivi, kui oluline on iga päev süüa.
14.03
Sirvisin telefonis, mis podcast’id mul on pooleli jäänud (vihje: kõik, sest ma ei suuda neid kunagi lõpuni kuulata). Lõpuks tundsin, et täna vajab mu aju Emma Chamberlaini taskuhäälingut. Pool aastat tagasi ma veel ei teadnudki, et ta neid teeb, ja nüüd olen suur fänn.
14.17
Mu põletikunäitaja on täna 240. Ma ei tea, kas see on uus rekord, aga olin sellest uudisest korralikult löödud.
15.00
Beebipill.
16.04
Külalised ilmusid külakostiga ukse taha! Sain küpsiseid, viineripirukaid, Pauligi kohvipulbrit ning maha jäänud hambaharja ja -pasta. Kallistasin kaksikuid ka. Mu päev on päästetud! Üksteist aastat tagasi ootasin oma üllatuseks kaksikuid, mis tundus mulle päris hirmus ettevõtmine, aga ma ei suudaks oma elu nendeta ette kujutada. Emma ja Elise on minu põhjused mitte alla anda.
17.15
Õhtusöök toodi lauale: tatrapuder lihapallidega ning mõnus tass kuuma teed. Tuli tuju kuulata Billie Eilishit. Õues on pime, teki all on hubane. Tilgutid teevad uniseks. Proovin kuidagi veel vastu pidada.
21.03
Duo (mingi number) kanalilt hakkas thriller movie mängima. Ma olin kohe haaratud, tundus hea. Medõde tuli vererõhku mõõtma ja andis unerohtu. Ta pani tilguti käima ja soovis head ööd, ma vastasin samaga ja tahtsin kohe piinlikkusest teki alla vajuda. Ta naeris muidugi ja tänas mind. Magusat und, tõepoolest.
Teisipäev
08.36
Kuulsin läbi une, et keegi astub palatisse. Võtsin unemaski ära ja voodi kõrval oli hommikusöök. Puder, võileib ja keedumuna. Ja muidugi kohv. Täna sain juua õige maitsega kohvi ja see oli taevaline. Minu kohvisõltuvus võib murda läbi ka kõige raskematest haigustest, olen selles üsna kindel. Nagu mu isa kunagi ütles: „Alati saab aru, et Mia tervis on parem, kui ta ärkab üles ja nõuab kohvi!“
9.12
Hommikused tabletid. Ma olen kümme aastat sõltunud tablettidest. Ilma nendeta mind ilmselt poleks praegu siin ja ma ei saaks maailmaga oma lugu jagada.
10.15
Medõde tuli palatisse uue tilgutiga. Ta küsis, kuidas mu enesetunne on, mõõtis vererõhku, kontrollis verehapnikku, mis paraku on viimasel ajal langenud alla 90% – pean uneuuringule aja kirja panema.
10.32
Panin jälle Emma Chamberlaini mängima ja võtsin välja sodimisvihiku. Mulle meeldib oma mõtteid paberile kritseldada. Palju rahustavam kui geelküüntega klaviatuuril toksida. Mida ma siis täpselt sinna kirjutan? Lüürikat, luulet, to-do list’e, vahel isegi mõne lühijutu põikpäisetest rakkudest, kes surevad traagiliselt keemiarünnakus.
12.42
Lõunasöök. Täna oli köögiviljasupp, isegi väga maitsev.
15.00
Beebipill.
15.03
Ma olen luuüdi siirdamisest saadik olnud pillidel, et mul ei saabuks enneaegselt menopaus. Väike hind, mida maksta nooruse säilitamise nimel. Kui nii mõelda, siis üldse kõik ravimid, mida ma endale sisse ajan, on selleks, et aega peatada. Arstid kinnitasid mulle, et siirdamine aitab mul elada vähivabalt, aga nende pilkudest nägin ikkagi väikest kõhklust, sest peale surma pole siin elus miski 100% kindel. Üks asi veel, millest arstid ei taha kunagi rääkida, on see, mis juhtub peale siirdamist: kuidas Sa hakkad elama mullikile sees. Immuunsus kaob, oled kogu aeg haige ja vähi tagasitulek pole välistatud. Nii minu depressioon ja ärevus- ning paanikahäired hullemaks läksidki.
16.02
Arst tuli minuga rääkima vereproovidest, need pole endiselt head, aga näitajad langevad, mis tähendab, et ravi toimib. Vähemalt midagi positiivset. Jätkame sama skeemiga: iga kaheksa tunni tagant uus tilguti ja „head vastupidamist“. Minu elu ongi muutunud üheks vastupidamiseks teise järel. „Kuidas Sa nii tugev oled? Kuidas Sa hakkama saad?“ küsitakse sageli. Mida ma ikka vastan – peab hakkama saama.
17.41
Õhtusöök saabus – keedukartulid, liha ja kaste. Tass kuuma teed, saiake ja õun. Telekast tulid seriaalid, poole silmaga vaatasin ekraani.
18.07
Sirvisin sotsiaalmeediat. Mulle on eriti südamelähedane Tumblr. Ma saan sealt nii palju inspiratsiooni ja kirjutamisideid. Kahjuks pole praegu selleks viitsimist. Tahaks juba magama minna. Väljas on öö juba peaaegu käes.
20.12
Medõde tõi õhtused tabletid. Ta mõõtis vererõhku, verehapniku taset, küsis, kas vajan lisahapnikku. Ma ütlesin, et praegu pole vaja.
22.00
Õhtune tilguti pandi käima ja ma vajun vaikselt ära magama. Head ööd, Mustamäe.
Kolmapäev
7.14
Uni läks eriti varakult ära. Medõde käis vereproove võtmas.
8.20
Hommikusöök toodi kohale – puder ja kohv. Minu kohv. (Siirad vabandused PERH-i ees.)
8.22
Hommikused ravimid.
9.55
Medõde tuli palatisse, pani tilguti tilkuma. Ta mõõtis vererõhku, verehapnikku, pulss on kahtlaselt kiire, ärevushoog tuli peale. Ma palusin rahustit ja neelasin selle viie minuti jooksul külma veega alla. Räägitakse, et külm vesi pole kasulik, aga minu ajukeemia rahuneb just selle abil maha.
10.58
Füsioterapeut tuli mind jälle vaatama ja kutsus jalutama. Mulle anti rulaator ja suutsin teha kaks ringi ümber osakonna. Olin omadega nii läbi, jalad valutasid, hingeldasin, aga sain hakkama!
11.22
Lõunasöögiaeg. Riisi, brokolit ja kala. Jahukaste oli ka kõrval.
12.03
Arst käis mind vaatamas. Näitajad lähevad iga päevaga natuke paremaks. Põletikunäitaja oli 128, ma pole vist kunagi sellise numbri üle õnnelik olnud. Kirjutasin vanematele ka. Mitte et nad jagaksid meditsiinitermineid, aga kui ma olen rahul, on ka nemad rahul.
12.20
Ma panin taskuhäälingu mängima ja hakkasin füsioterapeudi antud harjutusi tegema. Ootan juba homset, et saaks jälle jalutama minna. Proovin seekord neli ringi teha.
15.00
Beebipill.
16.00
Sain sõnumi, et mulle on haigla pakiautomaati pakk tulnud. Palusin, et keegi selle mulle üles palatisse tooks. Tuli välja, et mu sõbranna oli saatnud päris hämmastava care package’i. Seal oli hapusid komme (kes veel ei tea, need on väga head ärevuse maandajad), scrapbook’i-materjali, ilus küünal, kaksikutele šokolaadijänesed, südamekujulised pulgakommid. Ma olen sõnatu. Suur-suur aitäh ja kalli!
16.25
Võtsin vihiku välja ja hakkasin kingiks saadud kleepse paberile paigutama. Mul on kerge kleepsusõltuvus – jah, ma olen täiskasvanud inimene. Ma ravin oma sisemist last, kes pidi liiga kiiresti suureks kasvama. See on minu teraapia. Mitu aastat tagasi avastasin sotsiaalmeedia kaudu grupi, kus inimesed üle maailma tulevad internetis kokku ja jagavad oma kunstiteoseid – ma tundsin, et olen lõpuks kodus. Ma ei tea, mis maagia selles peitub, aga kui kleepsud paberilehele toimetan, annab see ajule lisadopamiini.
17.10
Õhtusöögi aeg. Ma arvan, et ma ootan neid söögikordi siin rohkem kui terveks saamist. Kartulid, liha, kaste. Vahepalaks tee, pirn, küpsised. Hetkel on küll suur isu mingi burksieine järele, aga olemasolev on ka hea.
21.00
Õhtused rohud, vererõhk, verehapnik. Olen nii valmis magama minema, aga mul tuleb veel tilgutitega jaurata. Ma olen haige olemisest nii väsinud. Ma ei jaksa. Magusat und.
Neljapäev
6.33
Hommikused vereproovid ajasid mu üles, mul oli nii hea unenägu, mida ma kahjuks eriti ei mäleta. Käisin vetsus, läksin tagasi teki alla ja panin unemaski ette. Minu puhul on vereproovide võtmine nagu miiniväljal jalutuskäiku teha – keemiaravi tappis mu veene ning seetõttu on väga keeruline nõel õigesse kohta saada.
7.04
Haarasin telekapuldi ja vaatasin, mis sealt tuleb. Tahaks juba kohvi juua.
8.50
Hommikusöögitädi ilmus uksest sisse ja soovis head isu. Mõni minut hiljem toodi mulle hommikused ravimid. Kandikul oli puder, võileivad ja keedetud vesi, mis ootas Pauligi kohvipulbrit. Nüüd tuleb jälle inimese tunne peale.
9.46
Taas kord pandi tilgutid peale, ma olen sellest juba nii tüdinud. Vahel tahaks tühjusesse karjuda. Miks on mul neid päevi, mil olen tervem, lihtsam kokku lugeda kui haiguslehti? Ma olen selle kõige jaoks liiga noor. Enne siirdamist kaklesin vähiga kaks korda ning nüüd, kuus aastat hiljem, on minu tervis veel hapram. Eriti veel kuna minu üllatuseks arenesid vähkkasvajad ka emakas. Mitu operatsiooni, ravi, hulluksminemist ning teraapiat hiljem palvetan ikka veel.
11.58
Lõunasöök tuli! Täna on boršisupp. Ma pole kunagi olnud selle suur fänn, aga õnneks on mul veel mõned viineripirukad alles. Sain nendest enam-vähem kõhu täis ja otsustasin minna uutele jalutusringidele. Iga päevaga teen paar ringi rohkem. Jalad on valusad ja nõrgad, aga muudmoodi ennast püsti ei saa. Kui mulle üksteist aastat tagasi keisrilõige tehti, sain heal juhul kolm-neli tundi pikali olla, enne kui mind liikuma pandi. Gotta do what you gotta do.
13.10
Arst käis mind vaatamas. Kontrollis üle kopsud, jalad, lümfid, kõhu. Rõõmustas mind uudisega, et põletikunäitaja langeb ilusti ja näidud on iga päevaga ilusamad. Kirjutasin jälle vanematele, et plaan kulgeb ilusti. Kaksikud saadavad aeg-ajalt sõnumeid, et millal ma koju tulen – süda tilgub iga kord verd. Tahaks nii väga neid kallistada.
15.00
Beebipill.
16.04
Tegin füsioteraapiaharjutusi, panin taskuhäälingu jälle mängima ja võtsin vihiku lahti. Pastakas kätte ja mõtted hakkasid voolama.
17.17
Õhtusöök! Kartulipuder, kaste, porgandisalat, õun, pirukad, tass kuuma teed. Panin maiuspalad kõrvale ja sõin kõhu täis vaatamata faktile, et tekkis isu friikartulite järele. Alati tekib haiglas kiirtoiduisu. Aga jõuan veel – kui kõik läheb sujuvalt, lähen järgmisel nädalal koju.
18.03
Sirvisin telekanaleid, vaatasin sotsiaalmeedia läbi. Päike on juba loojunud ja tahaks magama minna, aga liiga vara on veel. Kui enesetunne paremaks läheb, proovin duši all käia.
19.15
Mulle toodi õhtused rohud, mida ei tohi enne üheksat võtta. Siis mõõdeti vererõhku ja -hapnikku.
Kontrolliti ka palavikku, mis on ilusti alla läinud. Enesetundel pole otseselt midagi viga, pigem kipub igavus peale tulema.
19.30
TV6 ja chill.
21.32
Õhtused tilgutid, ravimid, hambapesu, kreemitamine, juuste kammimine ja varsti vajungi magama ära.
Reede
8.55
Tõstsin unemaski eest ning nägin, et ravimid ja toit on juba kohal. Sirutasin lihaseid, läksin hambaid pesema ning lõpuks hakkasin sööma.
9.43
Hommikused tilgutid ja kontrollid. Kopsud, selg, kõht, jalad, lümfid. Arst ütles, et näitajad on veel paremad kui eile ning et nädalavahetusel midagi suurt ei toimu. Ehk siis tuleb jälle mitu jalutuskäiku ette võtta ja pesemas käia. Oleks nagu aeg juba.
11.23
Söögiaeg! Mu lemmikaeg. Keedukartulid, kala, jahukaste, salat. Imeline! Panen Spotify tööle ja söön kõhu täis.
13.23
Kanüül läks katki, pidime selle välja vahetama. See on muidugi problemaatiline, sest mul on ainult üks hea veen. Aitäh, keemiaravi [mõmises ta sarkastiliselt]. Kolm medõde käis proovimas, üheksa veeni läks lõhki, kümnes kanüül läks edukalt sisse. Jeesus, ole Sa tänatud.
13.30
Uued tilgutid pandi tilkuma. Võtsin jälle oma vihiku ette. Ma tahan selle lehed täis kleepida ja lilli joonistada. Elu võib olla ümberringi raske ja valus, aga see väike maailm, kuhu ma saan aeg-ajalt põgeneda, aitab mul takistustega toime tulla.
15.00
Beebipill.
15.10
Võtsin ennast kokku ja läksin jälle rulaatoriga jalutama. Nii mõnigi medõde ja arst naeratas mulle vastu tulles.
15.45
Mul läks lugemine sassi, aga tegin vist kuusteist ringi mööda osakonda. Ma olen enda üle nii uhke! Varsti proovin juba ilma abiliseta.
17.47
Õhtusöök. Nii väga tahaks praegu praetud pelmeene süüa, aga lepin supiga. Kõrval olid veel võileib, saiakesed ja Earl Grey.
18.30
Väljas on pime, mul on tunne, nagu kell oleks kümme õhtul. Tahaks juba magada. Haaran telefoni järele ja vaatan, kes mulle kirjutanud on. Ma pole ainus, kes mu tervise pärast muretseb. Mind ümbritsevad head ja südamlikud inimesed, kes on nõus vastu tulema kas või teiselt poolt Eestit.
19.00
TV6 ja chill.
20.59
Medõde tõi õhtused ravimid, mõõtis vererõhku ja hapnikku. Kraadis mind ja minu õnneks palavikku polnud… Võib täna rahus unne vajuda. Varsti tuleb tänase viimane tilguti ja saangi põgeneda unenägude maale. Head ööd, Mustamäe.
Mia Maria Amer (34): „Minu sõbrannad on mind iseloomustanud kui vintsket, kangekaelset, loomingulist, tugevat ning põikpäiset naist. Ent ma ise tunnen end kui maailmalaps, kes sündis, paber ja pliiats juba käes.“
