Ärkan iga päev kella poole kaheksa ringis. Äratuskella ma enam ei vaja, rütm on sisse harjunud. Tasahilju ajan end istuli ning sellega hakkama saanud, püsin mõnda aega paigal end tuikavate kätega toetades. Tok – tok – tok – t… Hoogsa lennuga tõuseb tekk õhku ja langeb siis korralikult voodi peale tagasi. Kahe sammu pärast olen juba köögis. SHhhhhh usaldusväärne pott täitub veega, asetan ta juba kuumaks aetud pliidile. Esimene pilk aknast välja. Nii vara pole veel õieti kedagi liikvel. Ainult maja 147b teise trepikoja Kristel jalutab oma koeraga. Kristeli koer on juba vana ja väsinud, ma ikka imestan, et ta seda nässakat iga päev solgutada viitsib. Koer ju vaevu enam kõnnib, lohiseb naisel järel. hhHHHHHHH vesi läheb keema, pööran tähelepanu Kristelilt ja jändan mõnda aega hommikusöögiga.
Ajapikku on mul välja kujunenud oma kindel rutiin. Ärkan, söön kaks keedumuna soolaga ja joon tassi kummeliteed ning seejärel istun köögiakna äärde. Lohistasin oma suure ja toretseva tugitooli elutoa nurgast kööki ja see on minu elu põhjalikult muutnud. Veedan päevad naabritega, igal hommikul näen koeraga jalutavat Kristelit, lõuna paiku marsib mööda paar seljakotiga jütsi, nädalavahetusel kohtab ikka tervisesportlasi ja igapärastlõunased külalised on vastasmaja Pille ja Malle. Olen naabritega juba läbi ja lõhki tuttav, enam nad mind üllatada ei suuda. Ometi olen neid nähes hetkekski rõõmus.
Olen end nüüdki tugitoolis sisse seadnud ja pleedi mässinud. Toetan teetassi aknalauale ja alustan päeva.
Tuleb mainida, et viimaks ometi on kevad saabumas ja maa juba rohetab, kosta on lindude võistulaulmist. Kuigi väiksemat sorti linde on siinkandis hulganisti, jääb mulle silma midagi tavatut. Suur must lind, keda ma kaugelt õieti määrata ei oska, tiirutab meie hoovi kohal. Jään lindu pikemalt vaatama ja mul käib justkui judin üle selja, veider. Lind tiirutab paar korda pealtnäha eesmärgitult majade vahel ringi ja kaob siis äkitselt. Ülejäänud päev möödub harjumuspäraselt. Õhtul jään tugitooli tukkuma ning ärkan tuikava peavaluga. Ajan end pleedist kramplikult kinni hoides vaevaliselt püsti ja lohisen hämarasse magamistuppa. Uni saabub kohe peale voodisse vajumist.
Uus päev vanas rütmis. Pärast vaikset vaagimist ajan end linade vahelt püsti ja suundun kööki. Peagi istun juba kerra tõmbunult köögiakna all. Olen täna kergelt närviline, kuid tuttav pilt rahustab mind. Midagi ei muutu, päevad on siin Mustamäe kortermajade vahel igatahes vennad. Aja kulg on rahulik ja ka uued tuuled puhuvad tasahilju, justkui häbenedes. Selle aasta suurim muutus oli viimase trepikoja Aleksandri uus auto. Mäletan hästi, kui mees selle edeva autoga keset nädalat maja ette keeras. Esiti pidasin teda mõneks külaliseks, kuid saabumise aeg oli suvaline ja kuidagi kohatu. Auto oli liiga läikima löödud ja torkas kohe silma, niisiis jäin huviga ootama, kes sealt nüüd välja astub. Aleksander oli, oma napi jope ja turris juustega. Praegu on auto juba samasuguse tolmukihiga kaetud nagu kõik teisedki.
Keskpäeval ilmusid Pille ja Malle välja. Nad olid tavalisest varasemad, eks päike meelita kõik korterisügavustest välja. Naised istusid pingile ja Pille tõmbas jopetaskust kilekotitäie sihvkasid. Nad hakkasid neid kordamööda lindudele loopima. Hulkades lendas tuvisid kohale, paar valjuhäälset kajakat, varesed muidugi ja paar varblast tippis ka arglikult suurte lindude vahel. Jälgisin vaatepilti hea tujuga. Linnud mulle meeldivad. Paar aastat tagasi, kui ma veel ise rohkem ringi liikusin, ostsin ikka lindudele rasvapalle. Riputasin välja ja olin rahul, kui nad täitsa minu akna alla tulid. Siis hakkas toidupunkt aga suuri kajakaid ligi meelitama ja ma loobusin üritusest.
Mõttesse vajunult jälgin naisi. Märkan parve seas järsku eilset musta lindu, seekord pole ta aga üksi. Lausa kaks on neid, mustavad linnud mõjuvad kesk muud melu ähvardavalt. Vaatan neid hoolega, kuid ei suuda ikka liiki määrata, ometi on nad nii tuttavad. Üks lindudest pöörab järsult pea minu akna poole. Ehmatan, võibolla rohkem, kui tarvis. Tõusen ruttu tugitoolist ja kiirustan vannituppa, et aknast eemale saada. Võtan kahe käega kramplikult kraanikausist kinni ja hingeldan. Selline ringirapsimine ei ole mulle hea – miks ma ometi mõne linnu peale niimoodi endast välja lähen? Tõstan pea, peegel on udune. Imelik, üritan seda käega hõõruda, et endale korra otsa vaadata, kuid midagi ei muutu. Peegel on täiesti kuiv, kuid üleni hägune. Teen käega veel paar kiiremat liigutust, kuid tulemuseta. Kogu see veider olukord ajab pea pööritama, kiirustan magamistuppa ja peidan end teki alla. Kööki ma täna enam minna ei tihka.
Seekord ärkan hiljem. Päike on juba kõrgel. Kõhe tunne on endiselt sees ja kööki minna tundub vastumeelne. Venitan kõigi tegevustega nii, kuidas annab, aga lõpuks suundun ikka kööki. Mida muud ma siis tegema peaksin? Istun tugitoolis, aga vaatan otse seina, pea ei lase ennast pöörata. Märkan, et kalender näitab eelmise aasta oktoobrit. Jään toolis tukkuma.
Ärkan intensiivse toksimise peale. Unesegaselt vaatan aknast välja. Kohe minu aknalaual on kaks suurt musta lindu, kolmas tuleb eemalt lennuga. Ei-ei-ei, see ei või ju olla. Vererõhk tõuseb ja käed hakkavad higistama. Ajan end värisevi jalu püsti. Miks nad ometi mind rahule ei jäta? Kuulge, minge minema! Siin ei ole teile midagi, minge ära, no palun lihtsalt minge minema, ma ju tõsiselt anun teid… Linnud paistavad mind otsekui pilkavat. Kuhugi me ei lähe, hoopis sinul on aeg minna! Ma ei suuda neid enam välja kannatada, see on minu kodu! Koperdan toast välja ja välisukseni. Käed hullult värisevad, aga kuidagi saan haagi ukse eest tõmmatud. Tõukan end koridori ja jään seal hingeldades seisma. Koridor on pime ja külm, nagu alati. Praegu on see ka tühi. Ei mäleta, millal mul viimati siia asja oli. Olen koridori nii kaua vältinud, kuid ei suuda praegu oma julgete sammude üle isegi imestada. Mõtlen vaid suurtele mustadele lindudele ja nende pilkavatele silmadele. Korra mõtlen naabrite ukse taga kella lasta ja abi paluda, aga mida ma neile ometi ütleks. Hull vanamutt, kes mind kuulaks. Vaikselt lähen tuppa tagasi, vaatan ainult maha ja suu olen ka kriipsuks tõmmanud. Ülejäänud päev möödub ma ei mäleta kuidas. Kõrvus kohiseb, paha on.
Hommik. Ma ei taha enam üldse voodist lahkuda, seal väljas ei oota mind kedagi ega midagi. Põrnitsen lage ja mõtlen. Mulle tuleb ema meelde. Kunagi elasime kahekesi Valdeku tänaval. Ma olen kogu aeg memmekas olnud, mis mul üle jäi. Emal oli kõige kohta midagi arvata, ega see ei lugenud, kas ta tegelikult midagi teadis ka. Ehk sellepärast saingi ma nii ükskõikseks ja erapooletuks… Kõik on peale ema lahkumist teistmoodi, elu on pärast seda õieti vaid üks pikk päev olnud. Üks pikk päev Mustamäe tee 147a kolmanda trepikoja viienda korruse keskmise korteri köögiakna ääres. Mina kui isiksus olen ammu lakanud olemast, eraldi küsimus on, kas ma olen üldse olemas olnud. Või oli emal lihtsalt pikk vari? Kui inimene sureb, ei saa tal ju varju enam küljes olla.
Iseenesele märkamatult olen köögis. Seisan kivikujuna keset seda kitsast ruumi. Vaikselt pööran end akna poole. Terve parv. Täna on terve parv. Suured mustad pilkavad linnud tiirutavad õue kohal. Inimesi pole, aga kes siis tahaks nende elajatega hoovi jagada. Vaatan seda paigale tardunult pealt ja üle minu voolab külm rahu. Kui nii, siis nii.
Vali tümps vastu akent. Uimane lind langeb alla ja kogub vahetult enne maandumist jõudu end tiibadega rapsides vigastusest päästa. Korrapäratult taarudes kogub ta hoogu ja vinnab end löök löögi haaval tagasi kõrgustesse. Aknale linnust jälge ei jää, lind on suur, kuid mitte nii jõuline. Sees on tühi. Köök on tühi, magamistuba on tühi ja vannitubagi on tühi. Uks on seestpoolt riivis. Korterit täidab kõrvulukustav vaikus. Keset kitsast kööki pliidi ees põrandal kiigub vaikselt puidust kiikhobu. Edasi-tagasi-edasi-tagasi-edasi… Aknalauale on jäänud üks must sulg.
„Musta Linnu Saba Valge Naise Taga“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Mia Torn (18): „siiruviirutan ja spiraalitsen ridade vahel“
