Proloog
14-aastasena tutvusin nightchat’is 45-aastase Reedikuga, kes kutsus mind ja minu sõbrannat enda Nõmme koju külla. Olin toonaste sõpradega Tartus Supilinnas ja jõime odavat viina või veel odavamat puuviljasiidrit. Saateks kontakteerusime numbritega, mis telekaekraani alumisel ribal järjest vaheldusid. Kollektiivsest entusiasmist hoolimata olin mina see, kes vestlusi modereeris, sest kõik teised kartsid. Alati, kui on vaja teha midagi transgressiivset või ennastületavat, siis vahitakse vaikuses mulle otsa. Ilmselt on see esimene tõestusmaterjal, et ma pole kusik. Kõigist numbritest jäi pinnale härda häälega Reedik, kes minu ja mu sõbrannaga vastava tasu eest kohtuda soovis. Raha on alati vaja ja paisunud adrenaliini harjal mõtlesime: „Ülipohhui, teeme ära.“
I
Jõudis kätte aeg sättida sõbrannaga Nõmme metsade vahele. Sõbrannaga, kes viimasel hetkel vabanduse välja mõtles ja mind täiesti üksi jättis. Otsustasin julgustükile iseseisvalt vastu astuda, sest mina pole kusik. Võtan otsuse vastu Viru ringi trammipeatuses ja sompan läbi jõulueelse Tallinna Nõmme bussile. Veendun taaskord ja endiselt, et Tallinn pole kunagi lume tulekuks valmis. Sisenen bussi, ilmselt 5 või 33, üks nendest, kuhu ma tavaliselt ei istu, sest Nõmmele üldjuhul asja pole.
Interlüüd
Minu peamine mälestus Nõmmest on eelteismelisena külastatud piibli- ja lauamänguõhtud. Mäletan viivuti, kuidas „Uno“ mängimisele eelnes toona veniv ja surmavalt igav piibliring, mille raames jagati traumaatilisi kogemusi. Tagantjärele mõistan, et lauamängude mängimine oli lihtsalt turundusvõte, et mind ilma raskusteta kohale saada. Mina tahtsin mängida ja suhelda, nemad lootsid vastutasuks uut Jeesuse pruuti. Kuna põhikooli lõpuni polnud mul ühtegi kauaaegset sõpra, siis neelasin neetult igavad traktaadid piparmünditee ja küpsistega alla, et saaksin õhtu lõpus omaealistega network’ida. Nüüd, kui mõtlema hakkan, siis möödus suur osa mu varasest lapsepõlvest Nõmmel. Kuna Tallinna Vabariigis puuduvad head restoranid, on Sõõrikukohvik tänase päevani see koht, mida hea sõnaga meenutada. Nagu ütleb kohviku loosung: „Kes on käinud, need kiidavad!“ ja rohkem pole vaja midagi lisada. Sõõrikukohvikuid on Tallinnas kaks: Kentmannis ja Nõmmel. Ja kui Kentmannis olen veetnud täiskasvanuea pohmellihommikud, siis Nõmme kohvikuga meenub algkoolieelne lapsepõlv. Sõõrikukohvikus (ja igal teisel võimalusel) tellin enamasti kartulisalatit viineritega, paremal päeval desserdiks glasuuritud sõõrikud või pannkoogi moosi ja jäätisega. Aja jooksul on emotsionaalset küpsust sümboliseerima hakanud tihke sinepivinjett (Põltsamaa kange), mis taldriku serva dekoreerib. Nüüd olen naasnud nõnda märgilisse Nõmme rajooni, kuid kristluse ja kulinaaria asemel külastan tundmatut tüüpi, kes heal juhul tapab mu või halval juhul vägistab ja piinab mu surnuks.
II
Tulen bussi pealt maha ja möödun keskusest, mille järjekordne ärimogul on tänaseks maha lammutanud. Jõuan kahekorruselise puumaja ette, mis tänavavalgustite kumas lumele purpurset tooni projitseerib. Enne situatsiooni registreerimist vahin tuima kalapilguga kergelt räämas hoonet ja selle hiiglaslikku aeda. Ma ei tunne hirmu, sest ma ei tunne mitte midagi. Hoovi seisukord reedab, et lund pole aetud vähemalt nädal aega, sest siidine lumekiht ulatub põlvedeni. Reedik ei vasta ja otsustan pärast 10-minutilist ootamist kergendunult koju naasta. Möödub paar päeva ja saan Reedikult uue sõnumi: „olin sõidus palun tule homme jälle, reedik“. Vastan järgmisel hommikul enne geograafiatundi „oki“ ja patseerin pärast kehalise tundi Nõmmele. Sõbranna on end taaskord korterisse lukustanud ega saa minuga liituda. Mina otsustan minna, sest nagu ma juba ennist mainisin, ma pole kusik.
Võtan ette järjekordse rännaku pimedal õhtupoolikul Nõmmele. Teen Valdeku tänaval edasi-tagasi paar julgestustiiru ja jõuan taaskord kahekorruselise purpurse puumaja ette. Aknad on pimedad. Saadan sõnumi „olen kohal“, millele saan hetk hiljem vastuse „tule aiast sisse maja taha, reedik“. Nüüdseks üle põlve kasvanud lumi sillerdab jahedas tänavalguses ning lumevallide vahele on sahaga rajatud kitsas teerada. Avan roostes aiavärava ja kasutan lagedaks aetud teed orientiirina, mis viib hoomamatusse majatagusesse perifeeriasse. Näen kaugustes üht puukuuritaolist hoonet. Ühekorruselise vildaka hoone plastakende vahelt huugab kaugele soe valgus. Jõuan lävepakule ja koputan kolm korda uksele, mille seejärel ettevaatlikult avan.
III
Astun otse elutuppa. Madala laega avaras elutoas mängib esimese generatsiooni plasmateleris Kanal 2. Nii põrand kui ka seinad on kaetud sama masti männipuuliistudega, ühele seinale on paigutatud põdrasarved, teisele loomanahad ja kahe heleda nahk-diivani kohal laiub punakirju gobelään metsamotiiviga. Sisekujundus nagu hotell „Twin Peaksis“, mõtlen esimese asjana. Või järjekordse bensiini ja Priima konide järgi lõhnava bemmiga kauboikapitalisti kamber. Soe ja erk küünlavalgus loob ruumis sõbraliku atmosfääri, nagu oleks sattunud Coca-Cola jõulureklaami, kuid rõõmsate laste asemel on kaadrisse eksinud introvertne teismeline ja jõuluvana pole läheduses näha. Möödun telerist ja jõuan avatud kööki. Tundsin juba tuppa astudes, et soe ja kergelt paks õhk lõhnab millegi kulinaarse järele. Kuuekohaline söögilaud on luksuslikult kaetud ahjulõhe, kartulisalati, näpuvõileibade ja muu nodiga, mida ajaviiteks suhu pista. Lisaks küünaldele on laual avamata pudel mulli kohalikust keskusest. „Tere,“ kõlab heleda tooniga meeshääl ukselävelt paremal käel. Rahuliku pilguga laiendan vaatevälja sinnapoole, kus tervitab mind häbelik Reedik – mingitud näoga, võrksukkadesse ja mustvalgesse koduperenaise sekskostüümi riietatud hallipäine meessoost isik. „Tere,“ vastan enesekindlalt. Vahin teda üpris skänniva pilguga ja pärast hetkelist pausi komplimenteerin ta sukkasid. Tema komplimenteerib mu musta klassikalise lõikega põlvedeni tekstiilmantlit, mille sain ilmselt Rotermanni kvartali kiirmoepoest. Vahime teineteist umbes neljameetriselt distantsilt, kui ta lõpuks häbelikult lähemale liigub ja toidulaual kala sättima hakkab. „Kas sa kala soovid?“ küsib Reedik viisakalt. Vastan sama viisakalt, et olen just kodus söönud, kuid tegelikult on mul ärevusest süda paha. „Aga kartulisalatit?“ Kurat, veits tahaks, aga keeldun, lisades alandliku naeratuse, et vältida potentsiaalset konflikti. Reedik vaatab mind kergelt pettunud ilmega ja osutab vaikuses toasoojale mullile, alateadlikult aimates, et minu vastus ka sellele on ei. „Selles suures majas elab minu ema, aga teda pole hetkel kodus,“ üritab teenijannavormis Reedik seni pisut puist vestlust arendada. „Norman Bates!!!!!“ karjub mu kujutluspilt. „Kus ema siis on?“ küsin viisakusest. „Teda pole kunagi väga kodus olnud,“ vastab mees vaoshoitud pilguga. „Kas soovid mantli ära võtta?“ vahetab ta kiirelt ja natuke närviliselt jututeemat. Vastan, et mul on külm, mis kõlab kõige sulaehtsama valena, sest toas on u 25 kraadi ja lõõmav kamin.
Reedik vahib toidulauda ja muutub agressiivsemaks, kui teist korda kõigest laualolevast keeldun. „Nägin vaeva,“ ütleb ta mossitades. Üritades enda ilmselget nördimust kostüümi ja üle ruužitud krohvi alla peita, suunab ta mind elutoadiivanile istuma. Mina istun ühele diivanile, tema istub teisele diivanile ja me vaatame vaikuses Kanal 2-te. „Kust sa need sukad said?“ küsin sunnitud, kuid huvituval toonil, sest inimestest huvitumine on väidetavalt hea small talk’i alus. „Raplast,“ vastab Reedik lakooniliselt. „Kas sa mulle… golden shower’it tahaksid teha?“ uurib Reedik meelal pilgul. Ma olen 14-aastane ja senise elu jooksul vaevu poistega kokku puutunud. Ma ei tea, mis on golden shower.
Interlüüd
Mulle meeldisid lasteaias kaks poissi: Harri ja Joonas. Neile mõlemale meeldis Kristiina. Ühel hommikul, kui tulin lasteaeda uute roosade salkudega, tuli Joonas mu juurde ja ütles: „Sul on ilusad salgud.“ Loomulikult olin ma seda salkude asja ise ennist kõva häälega kuulutanud, sest üldiselt ei pane inimesed, veel vähem 4-aastased, selliseid asju tähele. Aga toona sümboliseeris juuste värvimine kauget ja magusat täiskasvanuiga, cool’i ja dissidentlikku, mis tõi kogu Nurmenuku rühma kulutulena mu ümber. Minu viisteist minutit kuulsust, mida tänaseni helge sõnaga meenutada. Tänu nendele roosadele salkudele sain Joonasega tol päeval kodu mängida. Järgmisel päeval oli teatepulk taas Kristiina käes, kes ilmus lasteaeda samuti salgutatud juustega. Täiesti kusine situatsioon. Millegipärast konkureerin alati blondidega ja enamasti nemad võidavad. Hakka või uskuma, et juuksevärvil on transtsendentaalne mõjujõud ja blondidel on tõesti lõbusam.
Lõpp
Teadmatuses küsin: „Mis on golden shower?“ Aga küsin piisavalt diplomaatiliselt korrektselt, et minu küpsusaste tunduks endiselt well-done, mitte medium-rare, nagu see tegelikult on. „Pead mulle peale kusema ja mulle meeldib kõige rohkem, kui kustakse suhu.“ Mõtlen, et ma pole kusik, seekord sõna otseses mõttes. Mõtlen ka seda, et pean siit renoveeritud puuriidast kiiresti minema saama, enne kui tüüp mind magamistoaseina külge aheldab. „Mul on päevad, ma ei saa,“ vastan valetades, teadmata, et avan perverssuse Pandora laeka. „Veri,“ ütleb Reedik irvitades ja vaatab Kanal 2-te edasi, „mulle küll meeldiks.“ Keeldun ja tema aktsepteerib. „Aga kui ma oma väikse mehega pihku panen, kas sa tahaksid vaadata?“ Kingin Reedikule kõige hüperenergilisema „Jaaaa, loomulikult“ ja ta võtab seeliku vahelt oma väikse mehe välja. Ma tahan oksendada. Nii me istume heledatel nahkdiivanitel, tema ühel, mina teisel. Taustaks käib Reporter ja küünlavalgusest oranži tuba täidab higine kalalõhn. Me oleme endiselt teineteisest viisakal distantsil. Reedik vaatab mind ja mina teda. Mustvalges teenijannakostüümis hallipäine mees, Raplast soetatud võrksukkade ja viksitud lakk-kingadega, rahuldamas end ja saamas naudingut sellest, et 14-aastane tüdruk teda vaatab. Kogu olukord saabumisest onaneerimiseni on kestnud u 20 minutit. Ütlen, et pean minema, sest sõber ootab maja ees, ja liigun enne tema õnnelikku lõppu välisukse juurde. Olen kogu aja mantlit ja jalanõusid kehas hoidnud, et vajaduse korral kiiresti minema pageda. Reedik tuleb minu juurde ja annab mulle 100€: „Mul rohkem hetkel pole, aitäh.“ Küüsi peopesasse uuristades avan ukse ja pilkugi tagasi heitmata kiirendan sammu. Väljun hüvasti jätmata hoonest ja tutsan sama teed pidi tagasi, kust tulin. Märkan, et kahekorruselise purpurse puumaja teise korruse aknas põleb tuli. Emme on kodus.
Emel-Elizabeth Tuulik (25) mõtleb üle.
