see päevik räägib filmistsenaariumi kirjutamisest.
see päevik räägib olmestsenaariumi kirjutamisest.
see päevik on kirjutatud kollektiivselt.
stsenaariumid lõime individuaalselt.

 

writing with myself

mõnikord on nii, et mõned inimesed (nt mina) mõtlevad oma peas valmis, mida nad räägivad teistega, no nt arstiga, poemüüjaga, kursa­­kaaslasega jne, ja siis kui see ei lähe nii nagu minu peas, ei lähe stsenaa­riumi järgi, ma lähen täiesti endast välja, aga kuna see on ikkagi selline päris olukord või ei tohi verest välja minna, siis ma kuidagi püüan mängida, et noh, nii pidigi minema, et olen näitleja.

ma mõtlesin, et äkki peaks päevaplaanide või to-do listide asemel hakkama endale stsenaariume kirjutama. igaks päevaks. ja siis ma saaks oma arstid, poemüüjad ja kursakaaslased ka tegelasteks kirju­tada. ja siis neile vaikselt märku anda, kui neil tekst sassi läheb.

eriti kuna seda ei tea kunagi ette.

aga lihtne lahendus on, et üks su tegelastest on vait. ning veelgi parem on, kui panustad sellele vaikimisele nii palju, et vaikimine muutub stsenaariumi kontseptsiooni alustalaks. võibolla vaatajale tunduks lausa, et tegemist on taotlusega. mida see ka on.

või vähemalt nii kujunes lõpuks välja (bänger)

igas. tähes. lifehack dialoogi kirjutamiseks, tuleb välja: kirjuta mono­­loog. ja näitlejatel endalgi on vahepeal vist huvitavam, kui nad rääki­mise asemel mängivad millegi muuga.

ma tegin sama. rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

stsenaariumi tegelased on nagu kummitused. ma tean, et neist saab midagi palju enamat kui see, mis on paberil kirjas, aga samas ma ei oska neid veel terviklikuna ette kujutada.

raamatutegelased on näiteks palju konkreetsemad. neil on paberil oma kindel koht. aga stsenaariumi tegelastest saab kuidagi läbi vaadata. nende iseloomustused on kõigest algimpulsid nende sündi­mi­seks täiesti teises meediumis. ei tea, mida raamatutegelased kaante vahel arvavad neist tehtud filmidest. või raamatute põhjal kirju­tatud stsenaariumitest? mida Andres arvab oma audiovisuaalsest eksistentsist?

 

shut up and write

minu jaoks oli algusest peale kõige keerulisem kirjutada dialoogi. kuradi raske on olla kaks täiesti erinevat inimest korraga. üldsegi – kui sellega liiga hulluks läheb – peab legit rajale minema. ehitasin küll oskust olla „kolmas“ – üks nähtamatu energiakogum karakterite vahel, kes neid jälgib, aga

kui ma stsenaariumi kirjutamisele tagasi mõtlen, siis see on üsna skisofreeniline tegevus jah. kirjutada nii, et keegi ei saaks aru, et see on kirjutatud. kirjutada nii, et see ei mõjuks nagu tekst, vaid liikuv pilt. ma vist kirjutades kuidagi proovisin varjata enda eest, et ma kirjutan. tegin seda hämaras ja salaja.

vahet pole, kuidas proovid, paberil kõlavad karakterid nii feigilt. ja endalegi hakkab tunduma, et tõsiseltvõetava mängufilmi asemel ilmub paberile gümnaasiumitasemel suletud-uste-taga-stiilis parodeeriv vorm, mis püüab kõigest väest loomulikku elu ja inimesi jäljendada ning jääbki pelgalt sellele tasemele, sest ei suuda kunagi jõuda seeditavasse-analüüsitavasse sümbolistlikku vormi, mis aitab naturaalsuse kõrval ka lugu edasi viia.

 

writing in the moonlight

lugesin hiljuti Leonhard Lapini mõtet, et äkki meie elu kõige õnneliku­mad hetked on mõeldud hoopis magades juhtuma ja päevane aeg ongi üks lõputu kannatus. võib-olla peaks hakkama hoopis une­näo-stsenaariumeid kirjutama. ja lootma, et mu aju loob neist filmid. ma olen lucid dreaming’ut proovinud küll natuke. kuskil soovitati juua enne magamajäämist 3 klaasi vett, siis pidi asju juhtuma. aga juhtus hoopis see, et ma ärkasin kogu aeg üles ja mul oli pissihäda.

kõik on pime. tajun läbi aknaklaasi, et kogu linn magab. luuleliselt on noil aegadel mõtete jaoks rohkem ruumi, öö inspireerib jne. ratsionaalsemalt vaadates on juhtudel, kui blokk on peal ja ei suuda sulge tõsta, ilmselt hoopis tegemist üleväsimusest tingitud liigse enese­kindluse või pohhuismiga. y’know, sest inspiratsioon on igavus ja kõik see.

 

these socks are made for writing and that’s just what they’ll do

tegelt on vist nii, et

oi, ma nägin oma aknast väga lühikest meest mööda kõndimas

tegelt on vist nii, et kindlasti saab teha filmi nii, et ei kirjuta stsena ette, võibolla on käivitav jõud ainult üks muusikateos või üksik sokk sahtlis, aga ma ei tea

tekst tundub mulle vaatamata kõigele kindlaim asi, mille juurde siis tagasi tulla

mida ma ütlen näitlejale, kui tal pole minu püüdlikult vormitud lauseid, mis võiks kehtestuda audiovisuaalse kraamina, kui ta tahab teada „mida ma siin mängin“

„kuule mida ma siin mängin, nats segane on“

„no mul on üks sokk sahtlis“

„ahah, mängin sokki?“

„ei no mitte päris, sa mängid ikka Oliveri, aga et see sokk võiks olla noh saad aru ju“

„ei saa“

aknast kõnnib mööda lühike mees, keda stsenarist-režissöör ja näitleja vaatama jäävad

fade out, muusika, tiitrid

aga kui sokk on sahtlis, siis sellel on juba suht konkreetne raam ümber. selline kindel asi, mille juurde tagasi tulla.

mu pea lõhub ja ekraan paneb mu silmad valutama

mulle tunduvad stsenaariumi lehed alati kuidagi valgemad kui näiteks raamatulehed. äkki sellepärast, et ma tean, et sellest saab midagi nii palju rohkemat kui see paberipatakas.

aga no stsena paberile kirjutada tundub ikka eriti snoob ja ma ei oska seda fonti ka käega teha.

kas keegi kasutab veel trükimasinat ilma, et ta peaks eraldi mainima, et ta on trükimasina kasutaja ja muide, ta joob kanget espressot, kannab prille ja vaatab ainult wong-kar wai ja tarkovski filme

huvitav, milline „stalkeri“ stsena oli

 

writing queen

austan inimesi, kes suudavad kirjutada reageerides. mul läheb ikka aega, et asjadest aru saada. ja siis midagi ilmekat öelda ka. tavaliselt isegi aastaid, enne kui üks mõte lõpu leiab.

point on siis selles, et ma ei saaks kunagi päevalehe kolumnist olla.

nn „tavateksti“ loomine, olgu see proosa või luule, on mulle isiklikult käe- ja suupärasem oma võrdlemisi anonüümse vastuvõtu ja vormilise ambivalentsuse poolest.

ent kirjutada ekraanile, see tähendab kirjutada näitlejatele, operaa­torile, kunstnikule, ADle, valguskunstnikule jne ja sellepärast muutub stsena ikkagi kuidagi ma ei tea noh

päriselt asjaks v

—

okei, update: see on netis olemas

ma ei tea, kas see rikub kõik ära või vastupidi – loob terviklikuma kogemuse

 

nüüd on stsenaariumid valmis.
neist on saanud filmid.
kutsume teid kinno 2025. aasta veebruaris.
@5filmiviljandist

 

---

Isabel Laiapea (24) on pessimist, kes jääb alati optimistiks.

 

Kärt Kokkota (22) kardab kõrgust ja akadeemilist petturlust.

 

Getriin Kotsar (23) joob Club-Matet laimiga.