29. oktoober 2022, Riia
Mazā Terapija (Magusateraapia)
Mhh. Kuradi kurat. Kohv on juba magus… Miksss? Me oleme nüüd reisilt peaaegu tagasi ja omadega siin veganikohvikus, kuhu paari aastagi eest sattusime. Äärmiselt keskpärane on see, et nad on sisekujundust oluliselt lahjemaks muutnud. Kõledamaks. Soe puit on… on… vahetatud läikivate siniste pindade vastu. Helena väidab, et see on endiselt sama asutus, aga lubage kahelda. Väga imelik. Samas oli see hommikukost, millega just ühele poole saime, igati kosutav, ehk isegi tuttav mingist kaugest ajast.
Cappuccino pole aga liiga cappuccino – vaht on pelgalt dekoratiivne, ülahuul vajub sellest otse läbi ning seda ei tohiks juhtuda. Ai-ai. Ja siis see imalus, no ma ei tea. Kes teeb nii? Pigem on juba lahustuva kohvi feels, lahata pole siin suurt midagi. Meenutab veidi kakaojooki, mida mu vend teismelisena pruukis, saia sinna sisse kastes. Samas. Midagi nagu oleks…? Kui kogu läägusest mööda vaadata, siis võiks öelda, et oajoogi habras mekk on justkui siidkangana suulakke tõmmatud ja keelega saab seda (eestlippavat) efemeersust silitada, samas libiseb ta järgmisel hetkel jälle minema. Jääb napilt tabamatuks. Kui seda siidkangast kah poleks, oleks tegu lihtsalt sooja magusa joogiga. Järelmekis domineerib leige võdisev lehmapiim, mis on huvitav, kuna, tuletan meelde, see on veganikohvik, ja enda teada tellisin siia sisse kaerajooki. Aga kes teab, äkki teevad marti.
7. november 2022, Tartu
Werner
Kõigepealt koogist. Täna on järg šokolaadi-küpsisetordi käes. Või mis tordi, ikka pigem koogi. Sõnas „tort“ on lihtsalt nii palju võid ja kreemi, et ma ei kannata seda silmaotsaski. Irdusin hetkeks jälle porgandist ja proovin midagi uut. Mulle üldiselt meeldib selline ohtlik elu.
Koogi mitu kihti moodustuvad vaheliti laotud vanilli- ja šokolaadiküpsistest. Kuigi, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ega seda vist Selga küpsistest kokku ei kleebita. Jääb vaid üle oletada, et väga osavalt suudetakse niknäkkide (päris sünonüüm küpsisele, EKI 2023) maitset jäljendada, küpsisetorti teeselda. Hämmastav, mida nüüdisaja tehnoloogia võimaldab. Aga siiski on see varjeoperatsioon igati edukas ning maitse meenutab seda kõige õigemat küpsisetorti, mis lapsepõlvest meeles. Seda, mille ma ise (ehk siis koos emaga) oma 12. sünnipäevaks valmistasin ning kus banaanikohupiima magusust tasakaalustasid värsked punased sõstrad. Praegune kook tasakaalustab end ilma marjadetagi ontlikult: must ja valge mekk laulavad teineteisele serenaadi. Ühe kindla olemisega mehed ütleksid, et asi on „parlanksis“. Aga ärme seda sõna enam kunagi kasuta, eks. Kogu biskviidikonstruktsiooni katab homogeenne šokolaadikiht, mis kipub hammaste ja keele külge lahedalt kinni jääma. Natuke nagu lakuks vinüülplaati. Koduselt rammusat, veidi umbset mekki tuulutab lehvikuga apelsinimaiguline kommipuru, mis loob põgusalt virvendava kerguse. Nagu iluvõimleja libiseks oma lindiga ekraanilt läbi. On peaaegu oht, et asi muutub rõskeks, dopamiini vallandavaid aineid on siin ju külluses, aga ei. Ei muutu. Miski ei jää kauaks hammaste vahele ega keele alla, kõik mekid lahkuvad õigel ajal, nagu meeldivad külalised. Jõuab veel hambad ära pesta, puhaste linade vahele pugeda ning prouaga ühe filmigi Jupiterist ära vaadata. Hästikasvatatud kook.
Võtsin oolongi teed. Ja teate, kuidas see maitseb? Nagu keegi oleks võtnud väiksena vanaema juures veedetud õhtud ja ööbimised, nendest teelehed keeranud ja kuuma vee peale valanud. Ai-jah…
23. veebruar 2023, Pariis
BO&MIE
Let’s go. Jõudsingi kohale. Homme juba kaksi. Aga praegu üksi. Olen St. Micheli bulvaril, sellelsamal, millest laulis Peter Sarstedt oma igihaljas loos „Where Do You Go to (My Lovely)?“. Istun ühes tavalisemas ketikohas. See on täpselt samasugune ajastu vaimu kandev söökla nagu mõnel *sisesta Ameerika slaidimaalija nimi* pildil. Ühesõnaga, ehk on tulevikus lootust nendegi kohtade peale heldida. Uues linnas on kõik ikkagi natuke võlss, ei oska nagu olla. Tahaks, et inimesed ei näeks, et olen turist, et ma pole siit. Tahaks teha nagu roomlased, tahaks toimida toimimata. Aga see on ometi võimatu. Samas, peab mainima, et Pariis on üllatavalt normkoor. Pole Berliini edgy’sust või spice’i ega Lissaboni chill’i laialivalguvust. On konkreetsed pusad ja diskreetsed teksad. Vaatame, äkki mu arvamus veel muutub, ikkagi alles esimene päev (ei muutunud – toim.). Kõige olulisem asi ongi uues linnas kohviku kindluse leidmine. Et saaks korraks aduda, mis ümberringi üldse toimub. Tuleb võtta aega, sest lõpuks ei saa end uue koha jaoks ju kuidagi vaimselt ette valmistada. Või noh, võibolla saab, kui guugeldada „how to behave in *linna nimi*“, aga see on sohitegemine. Oma nahk on kuningas!
Võtsin siin pruukostiks lõhe-vesikringli ja kõrvale noisette’i – Eestis mitte eriti levinud kohvi, mis kujutab espressot tilgakese piimaga. Ja. See. On. Tõrvane. Tummine. Turmane. Nagu oleks Tamme-Lauri koorest kokku keedetud ja Tõmmu komme sisse jahvatatud. Nagu keegi lõhustaks keelel aatomeid. Sillamäe uraanikaevandus mu suus! See kohv tahaks mind nagu ära tappa, aga lõbus on ka. Justkui lämmataks keegi kollase ujumisrõngaga või uputaks pallimerre. Ei oleks isegi kahju.
12. märts 2023, Tallinn
Ristikheina kohvik
Jõudsin pärast välismaad ka lõpuks Tallinna kuulsamatesse kohvikutesse. Cappuccino on raskesti määratletav, esialgsel mekutamisel pigem pealiskaudne. Võtsin mitu sõõmu, saamata aru, mis värk on. Kerge, nii kerge! Nagu puhkus Balil, lesimine rannal, tundmata mingitki süüd selle pärast, kui palju süsihappegaasi sai lennureisiga just õhku paisatud. Selline põhjendamatu õndsuse maitse. Algul, kui asi veel suus rahulikult ringleb, vannutaks nagu tõotust millekski vägevaks. Nagu kohe-kohe paljastuksid maailma saladused! Nagu avaks aeglaselt „Pulp Fictioni“ kohvrit. Juba paindub suu ütlema, mis juhtus Andres Lapeteusega, ja paljastama, kes mängis Müürsepa perset seriaalis „Vremja“. Mulle lubatakse rohkem, kui Ref, Kesk ja EKRE kokku on lubanud. Nagu CV90 kõrgtehnoloogiline jalaväe lahingumasin veereks Vabaduse väljakule… et rikke tõttu piinlikult seisma jääda. Peaaegu juhtuks nagu midagi elumuutvat! Midagi tõeliselt suurt! Aga ei juhtu. Lucky Day komistab enne finišit, kohver sulgub, koalitsiooni ei sünni. Maik mu suus hajub ning on peagi läinud kui tunamullune lumi. Sama hästi oleksin võinud seda kõike ette kujutada.
Kardemonisai oli aga faking retssssss.
23. märts 2023, Tallinn
Rohe kohvik
Lihtsalt nii hea on siin olla! Olen kümme minutit paigal istunud ja tunnetanud. 100% feel-good only. Võibolla on nüüd minul hea tuju, aga siin sobib lihtsalt kõik nii hästi kokku: mööbel, valgus, värvid, taimed, menüü, isegi teenindajad on (oma vaibiga) pundis. Vaimustav! Harukordne! Tahaks nutta, õõõõh… nii-nii mõnus. Siin tõesti on parem kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. Siin leidub see.
Sojuzmultfilm esitleb: seenepirukas. Meeldib nii suurtele kui väikestele seenesõpradele ja täpselt sama palju ka seenevihkajatele. Sest see on otseselt multikamaitsega: nii ühtlane, nõnda võrdse ja tasakaalus konsistentsiga. Lehttaina kuldkooriku hõrk krõbin ja pirukale raputatud seemnete toekus on raam pehmele seenepudrule, mille keetis just Hiiretips. Nagu kõigi pillide osad saanuks sümfoonia tarvis samal ajal valmis kirjutatud. Nagu isa oleks laupäeva hommikul pistnud elegantselt püstitatud kasehalgude vahele laisalt süttiva ajalehe ning aegamööda võtaks kõik ühtlaselt tuld. Ja miilaks.
Aga nüüd kohvi juurde, enne kui külmaks läheb. Tänane kohv on kaerapiimaga. On aeg vanade ja kuivanud liistude juurest edasi liikuda. Ausalt, nagu oleks kaerakotiga hobune, kõik peaaugud on õkva vilja täis. Nagu sõeluks terasid ja seisaks otse aganapuru tuules. Vaih! Maru! Ma ei tea küll, kuhu kohvi maik nii jäädavalt on kadunud, kaer on selle täielikult oma tahtmisele allutanud. Tõeline domina. Bountyl oli mäss ja kaerad, kaheksakandilised võtsid üle. Selle joogi toob naine Kaera-Jaanile hommikul voodisse. Ja Jaan on rahul. Härra Paulig aga on juba Pühale Helenale purjetamas. Siia pole tal enam asja. „Eesti võit, türa!“ nagu karjus purjusujumise meister Ott enam kui tosin aastat tagasi „Tujurikkuja“ sketšis.
23. jaanuar 2024, Tallinn
Karjase Sai
Ühesõnaga, see on täiesti kindlalt ikkagi parim kohvik Eestimaal ja Liivimaal ja üldse maailmas tõenäoliselt. Lihtsalt mida perset.
Ükskõik millist saia, pirukat, küpsetist, jahutoodet ma ka ei proovi, ikka on ta nii faking hea, et mine perse. Lihtsalt see faking krõbedus!! Aah, mai tea, mitu pakki taluvõid nad nendesse lehttainastesse panevad, aga ikka faking mitu, mees. Puccis värk. Iga amps on selline orgasm, mida pole kunagi saadud. Võta parim orgasm, mis sul on olnd, korruta tuhandega ja sa pole lähedalgi. Perses värk.
Ja kohv üldse, mv. Üks aristokraadikass oma siidkinnastes käppadega nagu sõtkuks peenelt mu keelel ja suu limaskestal, roosa tekstiili õrnmahe puudutus erutamas kogu närvisüsteemi, algusega reptiiliajust. Gettt rekkktt.
Ja seda cappuccino-piima lastaks mulle lonksu lõpupoole nagu otse kitse udarast kurgunibu pihta, nagu kustutaks tuld. Nagu kuradima Ace Ventura filmist otse, püha armas Jeesus ja Joosep. Ma põlen maani maha selle kohviga. Ja pärast suitsen veel päevi, nii et monoksiidiandur lõugab ja äratab ülemised naabrid, kes selle peale Tulemaale kolivad. Sest damn, Duke Nukemi plahvatus päikeseprillide peegeldusel, beibi. Arvo Pärdi „Tractus“ Pühal Käsigranaadil mängituna, nii volatiilne, nii ebapüsiv aine, ometi ülimalt rahulik. Sedapolegivõimalikseletada, bitch.
You have to feel it.
30. jaanuar 2024, Berliin
Steel Vintage Bikes Café
Kõik, kes on kunagi relvast tulistanud, tunnevad värskelt põlenud püssirohu lõhna kõhklemata ära. See on ootamatult magus ja mingil seletamatul moel ka värske hõng, mis jääb kohapeale rippuma. Hetk pärast plahvatust selles väikses kõlakambris on vaikus pärast tormi. Lukku lahti tõmmates ja padrunipesa paljastades vindub hiirekarva suits kergelt võbeledes pikalt tühja toru kohal ja sees. Justkui kannatlikult oodates, mil sa ümmarguste huulte ja punnis põskedega selle sealt õrnalt ära puhud. See suits on kuidagi lapselik, küsides iga kord: „Kas mul läks hästi? Kas ma olin tubli?“ Tundsin end nii iga kord, kui teismelisena laskmistrennis käisin ja käe järgmise padruni järele sirutasin ning uut lasku rauda lükkama hakkasin. Magus, aga kirbe. Ehk veidi nagu vanaema vaip või iidne diivan. Peen, veetlev, lummav, leebe, hõbeõrn vine. See jääb aastateks sõõrmetesse lebama ja suigub seal Okasroosikese und. Nagu Põhja Konn magab ta, kuniks 10 000 meest on jälle koos, et vendluses relvad ühendada. Kuniks miski ta kord äratab. Taaskohtumise aimus? See kohv seda igatahes suutis.
2. veebruar 2024, Berliin
Kohvik KoRo
Pigistasin endale kaks tõsist hapusaiavõikut sisse ja ägisen. Ilmselt oli Valdisel & Co-l sama tunne, kui nad kolm burksi kinni panid. Ja nüüd tuleb veel magusat arvustada, Jeesus.
Banaanileib on… vaadake, on see märg liiv rannas, mis losside ehitamiseks ääri-veeri kõlbas, see, mida sai vedelikuna tilgutada, aga mis kokkupuutel tahke objektiga ka ise järsku tahenes – selle söömise tunne on. Liivapagar strikes again! Aga mingis mõttes on ka vastupidi: taldrikul on see asi tahke, aga esimesel tutvumisel keelepiirkonnaga lahustub ja muutub vedelaks käkiks. Ja mingid mekid nagu on, aga… millised?? Et kaneel ja pähklid ja kõik on, jajah, aga see kuradi sooda-maitse taob täiega vastu kuklit. Ma oletan, et plastiliini süües on sama tunne. Suulaest tuleb pärast mingi vana naelaga ära kraapida, sest pahtlilabidat pole käepärast. MOISSTTTTTTTTTTT. Veits hakkab vastu. Panen vist roopi kohe. Võeh!
Cappuccino’st kah. Kooreke-kooreke, midagi-mädagi-männak-… väga rasvane kraam. Ühes Simpsonite osas kaklesid Homer ja Bart šotlasest Willyga, sest mõlemad tahtsid aastakümnete jooksul koolisööklasse kogunenud vannitäisi vedelat rasva maha ärida ja rikastuda. Asi kulmineerus, kui nad mõlemad seal rasvas püherdasid, ja lõpuks ei saand kumbki jaole. Aga see kohv oleks sealt kusagilt nagu läbi käind. Tekitab samas sooja tunde, sellise embamise emotsiooni, nagu oleksin hoitud ja minust hoolitaks. Nagu karu kallistus!
(Persse, ma pean vahele seda kuradi banaanileiba sööma, sest ilma kohvita ei saa alla seda käkerdust, ja see segab kohvi maitsmist.)
Mõned maitsed lähevad suus kohe ühes kindlas suunas, see kohv läheb otse üles, kuhugi ninaneelu, ja natuke imbub ka ajju. Selline otsetee, ei ole vaja sooli(kaid) üldse kaasata. Kui minust muumia tehakse, siis tõmmatakse mul nina kaudu ka selle kohvi tunne välja ja talletatakse ilusasse šaakalipeaga purgikesse. Natuke maitsest läheb põskede tagumistesse otstesse ka, see tõmbab limaskesta õrnalt prunti ja tekitab hamstri tunde. Sellised kogemused mulle istuvad, ai. See käib kõik elu juurde, hea ja halb. Kokkuvõttes, väga väärtuslik kogemus. Lõbus!
5. veebruar 2024, Berliin
Café Blaumond II
How marvellous! Delighted! How do they make the pastry so crisp? Ma ei tea, mida perset nad siin teinud on, aga see lehttainas IS PACKING! Võile on natuke jahu ka sekka saanud. Selle asja sees on sidrunikreemi muideks ja see on vägivaldselt magus. Ainult suhkrut ja vägivalda on selle asja tarvis kasutatud, ütlen ma ja tunnen, kuidas mu otsaette tekivad higimullide asemele imalad glasuurinõred. Ma muutungi osaks Wonka maailmast. Varsti saan juustest suhkruvatti teha. Lahustage mu laip ühel päeval veega 1 : 4 ja müüge turul „koduse limonaadi“ pähe.
Ja ma ei oska kommenteerida, mis läks kohvirindel valesti, aga flat white’i asemel on mu laual pangetäis caffe latte’t. Võibolla neil on endal flat white’ist teistsugune arusaam kui ülejäänud planeedil. Aga maik on meeldiv ja tuletab meelde piimatilkasid, neid lutsukaid. Ühtlasi tundub, et värske vineer peaks samamoodi maitsema. Mõnus. 8/10, would drink again.
Viige mind nüüd haiglasse selle kuradi piruka pärast!
1. märts 2024, Tallinn
Fika
Plirts-plärts, käes on madafakin märts! Issand jumal, saada meile päikest ja päästa meid ära viljaikaldustest. Enne läheb issanda päike looja, kui meie siin Innocentius III bullaga õnnistatud Maarjamaal kunagi veel seda päikest näeme! Eniveis!
Mulle ei meeldi Fika peamiselt ühel põhjusel: see on keset koridori. See on siin läbikäiguhoov, inimesed, kastesaatearu??!! Siin on kogu aeg faking külm, püha perse. Ja see ei lähe hubasusega mitte kokku, seda jahedust ei maskeeri mingi kogus tumekollast kulunud Skandinaavia mööblit ega ka põrguleekidest tulisema valgusega lambid. Ei kompenseeri. Kuigi kui nüüd mööblist rääkida, siis kuidas on nii paljudes lambistes ja isegi vähem lambistes kohvikutes just minu unistuste metsarohelised, samblarohelised ja smaragdrohelised same-tist diivanid?? Kust nad neid saavad ja mis raha eest ja kuidas mul ei õnnestu oma küüsi sellise mammona taha ajada, et ühte ka enda pesakesse muretseda? hulksmash.jpg
Kofist ka. Vaht jälle uputab mu mingisse õdusasse barbimaailma, kus kasvavad kutsikahännad ja maasikakonnad, seega that’s that. Cozy af. Mind oleks nagu vahukommimerre visatud ja päästerõngaks Snöre nöörikummikommidest pärg kaasa antud: pääsemislootus – null. Samas juhatab see ülejäänud vatja kogemuse osavalt sisse, ei vaidle vastu. Cappuccino on ikkagi piimane, saame sellega ühele poole. Aga see kohvi enda maitse on selline kosmosevõidujooksus kuu peale jõudmine. Noh, et lõpuks siis see ka veel. Seal sõõmu viimases osas ilmutab end mõningane tupsutav virvendus, mis on samal ajal nii hell kui ka jõuline, nii subtiilne kui ka arrogantne, nii vaoshoitud kui ka ründevalmis. Nagu Seurat’ pintslitõmbekesed kuuma argipäeva maalimisel! Õrn, aga sisendusvõimeline. Veidi nagu Kiir kogu „Suve“ vältel. Ütleme, et: kentsakas ja meeldejääv, aga lõpuks siiski kahtlemata sümpaatne.
23. mai 2024, Tallinn
the brick.
Uuh, täna tuleb 26 kraadi sooja. Kogu aasta päikeselised päevad on eelneva kahe nädala ja tuleva kahe nädala peale ära jaotatud. Põud. Metsapõlengud. Suurepärane aeg kohvi juua.
Ma võtsin cappuccino’st (mis on siin „espresso + piim“ nime all) esimese lonksu. Ja kui kunagi kirjutasin, kuidas porgandikoogi peale nutma hakkasin, sest see oli nii meeliülendav kogemus, siis… noh, siis nüüd oli nii kohviga. Aga alustame algusest.
The brick. on mõnus pugerik keset Telliskivi. Ja tegelikult pole ta ametlikult isegi kohvik, vaid coffee roastery ehk tegelt saab siit ka parimat manti kaasa osta, „tanzanian, ethiopian, brazilian, wachu need brotha?“. Jeaboi. Kui kohv lauda jõuab, siis muidugi seksikalt kogukal puust alusel, mis tõstab kohvi eraldi esile, printsess herneteral. Puhas veetlus, nagu ütleks „võta mind, daddy!“. Dam. Miami Vice tuleb meelde. Tassi asemel on kohv ka LOOMULIKULT (!!) klaasikeses, mis on ainus mõistlik ja kohane anum selle vedeliku tarvis. Kõrvaga tassidega, mille vastu on mul eriline viha, ei saa ma kunagi aru, mis kuradi pidi ma oma sõrmi kasutama peaks. Kõrvast sisse? Nagu kitsas on ja mul on niigi naiselikud sõrmed, krt. Kõrvast kinni? Füüsika teeb keeruliseks, jõuõlg on natuke liiga laialivoolav. Ja siis võtadki kogu sellest tassist ümbert kinni ja tunned end samal ajal nagu naenderthalensis või Johnny Depp Pariisi tänavakohvikus. Three ooga-boogas for one cofe pleas. Mingi matsliku matkimise mekk. (Kõik, kel proosas leiduva algriimi peale trussikud krussi lähevad, võivad nüüd oma elu üle järele mõelda. Musid!) Seega serveering on kokkuvõttes õige: ei võta end liiga tõsiselt, kekutatud ei ole, uks on lahti ja sisse hingab maikuuselt jahedat akende pesemise müra.
Ja nüüd kofist. Hõngu on tunda juba kilomeetri kauguselt, sellest jagab kvaliteedi matsu natuke. Tunnen end nagu need haid „Kalapoeg Nemost“, kes vandusid, et kalad on sõbrad, aga ühel hetkel jõudis ninna vere lõhn, mis kohe visuaalselt sõõrmetesse kadus. Kõige täiega. Ja siis oli perse majas. On, mida oodata! Kui kallutan klaasi suu poole, läheb aroom nii tugevaks, et teadvusekadu terendab nurga taga, silmad lähevad pahupidi juba. Viski? Konjak? Kastanijuur? 99% šokolaad?? Ja siis see veel hitib ka. Oh mother. Ma pean kõvasti järele mõtlema, mida ma tunnen, sest ma pole varem tundnud ei neid maitseid ega neid tundeid, seega läheb veidi aega. buffering. … *** ? ..?? *** #¤%/”&#”!! ???? !!!!! See kohv on juba külmaks läinud selle mõtlemise peale, aaaaaaaaaa!!! Samas pole hullu, sest see maitse istutabki ennast sulle pähe kinni, ta tätoveerib end kurku, aga ei, tätsimine ei olegi piisav metafoor, see tõesti ISTUTATAKSE limaskesta sisse. Ma pean pärast arstile minema. Aga seda see hea tooraine teebki. Ma tõesti justkui tunneks seda kohvipõõsaste lehtede kohinat ja tuule sahinat oma kõrvus, ma tunnen neid käsi, mis seda kohvi korjasid, kortsulisi ja päevinäinud, elukogenud ja osavaid, ma tunnen selle huumusekihi viljakust, seal sibavate putukajalgade rõhku. Ma tunnen seda päikest, mis paistab, nagu oleks super-trooper-prožektoriga suhu valgustatud. Ma tunnen seda aega, mis on läinud transpordile ja röstimisele, seda aeglust. Slowmaxxxxxin’. Maitse ei lahene ega lahjene minema, vaid jääb. Ei väsi, ei purune, temast ei näe läbi, vaid ta vahib kullipilguga terve aja vastu. Samasugune sihikindlus nagu Jaan Tõnissonil Eesti asja ajades. Kui need oad kasvama pandi, siis kusagil kõrgustes kõlas „I have a dream…“. I have a dream, et ühel päeval on iga kohviuba selline. Tekitamas sellised maitseid ja selliseid tundeid. Aga ei ole. Sellised on vaid parimad. Aitäh.
22. juuni 2024, Kalamáta
Kalimera Artisan Coffee
Me oleme Kreekas. See kohvik on kõige lärmakam koht, kus ma kunagi käinud olen, Rammsteini kontsert doesn’t come close. Ja blast’ib mingi basic raadiojaam väga kaheldava väärtusega kõlaritest. Ja kuna muidu ei kuule, siis tuleb üksteisele kõrva karjuda ja taguda asju hästi kõvasti vastu teisi asju (mai tea, mida nad seal leti taga teevad). Aga muidu, nagu nimigi ütleb, on tegu käsitöökohvikuga – sisustus on mittemidagiütlevalt moodne ehk beežist ja beežimast koosnev, kerge lakkpuit ja must metall käsikäes, sekka lusikaservaga klaaspindu ja rohelust kusagil kõrgustes. Ainsad mingitki tekstuuri andvad detailid on kunstmurust seinasektsioon, mille keskel ilutseb neoontorudest „K“, ning lavendlikarva monoliitne laepaneel, millesse on nikerdatud pisemad plaadikesed. See viimane on tegelikult päris efektne ning paneb millegipärast mõtlema väljendile „inglid kesapõllul“.
Cappuccino maksis kaks eurot ehk sama raha, mille eest saab meil Löfbergs Lila pakki nuusutada. Mina olen igatahes sillas. Pudelivesi tuli pealekauba ning selliseid kombeid pole Maarjamaal ilmselt vähemalt Pätsu ajast nähtud. Kas meil saab üldse kunagi midagi pealekauba või niisama? Ma mõtlen midagi, mis pole seotud Keskerakonnaga? Maitselt on kohv tume, aga kuidagi teistmoodi, tamme- ja tõrvametafooridega pole midagi teha. See maitse laskub suupõhja, nagu kohalik öö laskub silmapiirini ulatuvatele oliivisaludele. Või polegi enam tegu niivõrd laskumise kui mattumisega: see maitse matab mu suu, nagu tahaks seda saladuse hoidmiseks igaveseks sulgeda. Indiana Jones ja Lara Croft on avastanud kusagilt koopast midagi hirmsat, selle välja plähmerdanud ning nüüd tuleb tagantjärele selle joogiga meid vaikima sundida. Mitte „never forget“, vaid „always forget“. See märjuke ongi kuskilt Minotauruse juurest toodud: valguse- ja jumalakartlik. Prometheus on varastanud vedeliku jumalatelt ning nüüd käivad kajakad talle iga päev kohviube silma toppimas. Et tegu ei ununeks, pandi Sisyphos vaeslapse käsikiviga sinna kõrvale kohvi jahvatama ja pilkavalt itsitama. Sigma grindset saab uue tähenduse. Aga ma kaldun veidi kõrvale.
Kui maitse on suu matnud, loksub ta korraks üles ninaneelu poole ning katab ka mandlid, nagu väike merelaine. Merekivisid tuleks kõrvale nosida, oleks maksimaalne Vahemere-kogemus. Piima mahedus ei jõuagi kunagi keelele ja jääb albiinonahkhiire kombel suulakke rippuma. Aeg-ajalt poetab ta sealt alla tillukese guaano, tühipalja laktoosi mulje.
Istume akna all ja vaatame tänavale. Isegi kui tundus, et ma hakkan kohalike kohta halba rääkima, siis laske mul selgitada. Mulle tegelikult meeldib siin. See elu käib siin lihtsalt täiesti teises taktis ning kolmandate reeglite järgi. Või pigem ei käigi reeglite järgi, liiklus on selleks hea näide. Seadus on pigem soovitus kui range ettekirjutus. Nagu „Piraatide koodeks“. Eestis on isand Teague’i, Kreekas Barbossa moodi. Ehk kõik on lubatud. Kui on vaja otse ristmikul, sebra peal ja parkimist keelava märgi all peatuda, siis on vaja. Kui on vaja ühesuunalisel tänaval teistpidi sõita, siis peab seda saama. Kui tahad jalakäijana üle tee saada, siis lihtsalt mine. Kui kiirusepiirang on 50, siis alla 70 põhimõtteliselt ei sõideta. Ja nagu keegi ütles: kui politsei teeks kõigile mootorratturitele ja rollerijuhtidele kiivrita sõitmise eest trahvi, siis poleks Kreeka majanduskriisi sattunudki. Ja mulle see suhtumine mingis mõttes täitsa imponeerib: süsteem tundub loomulik, liikumine on orgaaniline. Tekib teatav voolamise tunne. Kõik saavad aru, et sul on vaja, sest varsti on neil endal vaja. Kõik möödub. Või möödud sina neist, mokk töllakil ja segaduses põhjamaa inimese pilk silmis.
24. juuni 2024, Meligala
Cafe Stathmos
Võtsime esialgu frappuccino’d, aga vahepeal lõi elektriülepinge rubilniku seinast ning järsku oli frappe’dega krõška. Masin ei käivitunud enam. Aga alfredo’sid sai teha küll ja neist sai pädev aseaine. Isegi kui joome siinsamas, on see juba mitmes koht, kus kohv tuleb ühekordses plasttopsis. See on vaatepilt, mille peale Brüsseli ja Strasbourgi valgetes särkides mehed vastu kohvikuseina toetuks ning 12-eurose lõunapakkumise jalapealt välja oksendaks. See siin on Kreeka, bitches. „You have no power here!“ ütlevad kohalikud euroregulatsioonide peale samamoodi nagu Sarumanist seestunud kuningas Theoden „Kahes kantsis“, kui Gandalf teda kurjast vaimust vabastada püüdis. Üldiselt on kogu Kreeka riigiga tunne, nagu Euroopa Liit oleks seda kanti taltsutada püüdnud samas, kui Kreeka oma vanas antiikaja marinaadis lihtsalt edasi supelda ihkas. Et lõpuks oli kohalike reaktsioon lihtsalt: „Õõõõh, okei… mis meil peab olema? Seadused? Politsei? Demokraatia? Prügikäitlus? Okei-okei, chill out, me midagi paneme kokku, aga pärast ärge kobisege, liiga palju ei viici.“ Ja sellest sai tänapäevane Kreeka. Samas, oleme ausad, kas eestlased suudavad millegagi hakkama saada, kui kraadiklaas üle 25 läheb ja ühtegi pilve ka ei ole? Arbuusimahl mööda põske alla nirisemas, oleme me kõik oma maakodude tolmustel diivanitel sirakil ja mõtleme, millega me Vulcani viha sel moel ära oleme teeninud. Seega suu kinni! EL suhtub Kreekasse veits sedamoodi, nagu suhtutakse sellesse tüüpi igal töökohal, kes oma professionaalsuse on pärinud küll kährikult, aga muidu nii palju nalja teeb, et keegi talt midagi väga ei oota. Et „ah tead, las ta…“.
Ühesõnaga, see kohv oli jälle suht kange, rsk. Ja tuletas meelde, et jääkohv on see ainus, mille sisse ikkagi võib natuke suhkrut panna. Muidu on tunne selline, nagu mul just viimast lürpi võttes oli: nagu jooks brokolimahla.
Leti ääres suitsetav mees näeb välja, nagu oleks Brežnevi ja mopsi DNA-d ristunud. Kolmese seltskonna kõrval istub väike koer, kelle keel on koomiliselt koonu küljelt väljas. Proua, teie koer on surnud! Väidetavalt on tal tegelikult ühelt suupoolelt hambad puudu, Saara koeral on samamoodi ja see paneb endiselt alati naerma. Milline huvitav defekt! Selle kuumaga ei imesta, temp on ikkagi 30 kandis, ka jahedaks köetud siseruumis. Kaks poissi me selja taga mängivad kaarte.
Suitsuhais pole kunagi nii veetlev tundunud (jah, siin suitsetatakse sees, ilmselt suht sama skeemi järgi, mida BurgerBoxx on kasutanud).
Juhtunud on see, et vaikse aleviku vana vaksalihoone on ära kasutatud ja kohvikuks muundatud. Väljas on lauad ja toolid otse perroonil. Tundub, nagu saaks pärast joomist kohe rongile astuda ja Elvasse sõita.
Peab ütlema, et liialt vahet ei ole, kas käia ringi suures linnas või väikses kohas, endiselt on mulje, nagu oleks kogu see Kreeka üks suur karjäär, kus saab ujumas käia. Vähemalt siis, kui ma ise kunagi karjääris ujumas käisin, kujutasin end Vahemere äärde. Karjäärivesi oli tunduvalt sinisem ja läbipaistvam kui misiganes metsajärves, meenutades juba siis Vahemere selgust. Lisaks võimaldas delfiinsinine vesi tunda ennast James Bondina, kellena ma tunnen end jätkuvalt iga kord, kui Vahemeres ujun. Õigemini tunnen ennast täpsemalt „Casino Royalis“ mänginud Daniel Craigina hetkel, mil ta Bahamas askeldas ning Arlington Beechi valenime all Atlandi ookeanist tumesinistes ujukates välja patseeris. That’s me! The Speedo King!
5. august 2023, Tallinn
Kiosk №2
Käisin juuksuris ja tahtsin pärast seda lihtsalt head kohvi ja Google juhatas siia. On laupäeva hommik.
Muidugi on siin SEE roheline. Phtalo. Selle värvi kõige lemmikumaks tunnistamise järel on see mind viimastel päevadel lakkamatult jälitanud. Margot kinkis mulle Trip Cafés isegi seda värvi kivi. Järelikult õige koht.
Kohvist mai saa hetkel sittagi aru. Õigemini, ma saan aru, et see on väärt kraam, aga maitse lahtikangutamine nõuab pingutust. Ausalt öeldes meenutab see veits hiidlainet: on tunda, et üks veesein tuleb ja uhab täiega üle ja ma jään tilkuma, peaaegu saan surma, aga püüdes nüüd kirjeldada, mis juhtus, jääb sõnadest puudu. Nõnda meeldiv ja nõnda kaduv. Järelmaitse on, aga totaalselt napp, nagu kullast niit: õhuke-õhuke, aga väga väärtuslik. Seda tuleb teadlikult hoida, nagu viimaseid süsi, kui ei taha, et lõke veel kustuks. Et vaid ei peaks külma magamiskotti pugema. Peamekk on nagu jõulud kolmekordse kiirendusega. Nagu esimene suudlus, mis tundub alati liiga lühike, isegi kui kestab tunde ja te lõpuks teineteise sülje sisse ära hakkate uppuma. Nagu inimesed vaataks Toompealt üle lahe ning mõtleks, mis asi see sealt teletorni kõrvalt paistab, mis kõrgub üle metsade ja tundub tohutu suur, aga sina nende selja taga tead, et see on Muuga viljaterminal. Ja sa ütled seda neile. Ja teist saavad sõbrad.
Selline tunne.
Kaarel Aadli (28) peamine kultuuriline tegevus seisneb kohvi ja kookide hävitamises.
