Karjumistuba
Castlepollardi ema ja lapse kodu, Westmeath (1935–1971)
Ma lükkan, õlg vastu kuuriust,
kuni valgusest saab poolvalgus,
ning leian eest sisse vajunud katuse,
põldmarjavääte täis muldpõranda, tühi kummut
kummuli vajunud kui laev ookeani kõhus.
Siin lehkab maapinna saladuste järele.
Kas need seinad varjasid endas seda häält,
milleks laps muudab keha, liikudes välja
piki pimedust sellesse ebapühasse veidrusse,
mis on tema oma uus elu? Kas tüdrukutel kästi hingata,
kui nad avanesid? Loeti nende hingetõmbeid
sama täpselt kui muid rikkusi?
Ja hiljem, kui sünnikisa paiskus puhtasse
kloorilõhnalisse õhku, kas kuulutas keegi selle kauniks?
Ma olen pärit naistest, kes leidsid end
jamadest, pöörasid pilgud oma kahvatute peegelpiltide poole
ja küsisid: „Mida ma teha saan? Mida ma teha saan?“
Kogu see tuli, kogu see põlemine. Nende auks
ei saa mina mitte iialgi vaiki olla.
Müür
Kõik koos rajavad nad tükkhaaval müüri, hoidmaks eemal seda, mis ootab vähimatki vaikuse mõra, et sisse imbuda. – Rosario Castellanos
Esiteks müür, mis pressib mind välja mu kokkukeerdunud olekust. Seejärel müür, mis eraldab mind mu omastest. Sellesama müüri peal ma istungi, kui üheksa-aastane Green viiakse koolihoovilt minema, sest ta hüüdis, et „tussud ja nokud teevadki lapsi“. „Ma arvasin, et oskan lennata,“ vastan ma, kui mult küsitakse, miks ma maha viskusin, käed laiali sirutatud ja silmad kinni pigistatud, et mitte maailma näha. On müüripoisid, kes tahavad oma külmi sõrmi su rinnahoidja alla ajada, ja müüritüdrukud, kes õpetavad, kuidas hambajälgi jätta. On üks müür, mis kerkib su sees, kui sind esimest korda „litsiks“ kutsutakse. On müürijagu irvitavaid ilase suuga põllumehi, kes kohalikul iludusvõistlusel teismeliste tüdrukute ümber kogunevad, kui sind su laenatud kleidis lavale aetakse. „Kirjanik“ – vale vastus, sa kaotad seersandi tütrele. „Sina oleksid pidanud võitma,“ ohkab baarmen ja pühib räpase kaltsuga õllekraane. Ma oleksingi võinud võita, aga seeasemel antakse mulle 10 punkti skaalal punkte ja kästakse tuleval aastal uuesti proovida. Olen kuueteistaastane, kui mu rinnas lööb lõkkele üks tuli, mis põleb seestpoolt väljapoole. Olen seitseteist, kui õpin end näljutama. Olen kaheksateist sel suvel, kui koos vendadega ehitajaks lähen, valan betooni, silun märga tumedat tsementi. Seisan ühel varahommikul ehitusplatsil, tuline päike silmis ja tellis käes, kui üks mees julgeb mult küsida: „Mida sina ka müüridest tead?“
Hümn kõigile rahututele tüdrukutele
Elizabeth Willise järgi
Sel Iiri Vabariigi aastapäeval
tõstame parem au sisse rahutuid tüdrukuid.
Rahutu tüdruk kõneleb kaskede keelt.
Rahutu tüdruk võib hetkega määrida preestri nime.
Rahutu tüdruk võtab enne lõunat sõõmu viskit.
Rahutu tüdruku nahk lõhnab kui püssirohi ja hundid.
Sageli küsib rahutu tüdruk: „Kui mitte nüüd, siis millal?“
Palju rahutuid tüdrukuid uinub päikese käes.
Üht rahutut tüdrukut pidi kuus meest maha suruma.
Teine rahutu tüdruk rebis tükkideks paavsti pildi.
Rahutu tüdruk võib end kiviks maskeerida.
Mõnikord kannab rahutu tüdruku öhe tuhkur hobune.
Rahutu tüdruku alusseelikut ei tohiks pesta,
selle peaks põletama.
Kui toast välja astud, vaata kõigepealt, ega rahutu tüdruku laip
ole su selja taga surnust tõusnud.
Kõige kindlam on rahutu tüdruk matta märjast märjemasse, mustast
mustemasse mulda.
Räägitakse, et kunagi naasis üks rahutu tüdruk
ja kummitas süütut meest.
Üksainus rahutu tüdruk võib terve küla ära rikkuda.
Aga vaata vaid, kuidas rahutu tüdruk küütleb
männi nugavahedas valguses.
Kuidas ta viirpuu kombel õhu magusalt lõhnama lööb.
Rahutu tüdruk kuulub meile samavõrd kui rebane kuule.
Tõtt-öelda on rahutu tüdruk olnud meile põhiseaduseks.
Avalikel üritustel kanname kaelakeed,
mida kaunistab tema ära lõigatud keel.
Kui viimane rahutu tüdruk peaks uppuma
või tuhaks pudenema või jääma lõksu
hobusejõhvidega krohvitud müüri, mis siis?
Mis siis?
Mära silm
Pühakutemäel riputame vastu valgust kuivama
valgeid linu. Mina tõstan need üles ja ema
paneb pesulõksu kumbagi nurka. „Olla naine on olla
üsnagi looma moodi,“ ütleb ta. Kui ta mu juukseid palmitseb,
nii et need voolavad nagu jõgi mööda mu pealuu
keskjoont alla: „Ühel päeval oled sa ilus.“
Me lüpsame kitsi. Lupjame seinu.
Toidame kõiki lapsesuid kõikides koikudes.
„Ühel päeval annavad jumalad sulle valida.“
Mu ema, kes vahetas oma isa põllu
minu isa põllu vastu, astub mõnikord välja
vihma kätte, seisatab sõnajalgade juures
ja vaatab märale silma. Pööningu
sügavustest kostab öösiti hääli.
Männipuust kapis on köis.
Aga mära silm on kui kristallkuul, mis särab
sama tervikliku ja häirimatuna kui ükskõik milline tulevik,
mis talle veel osaks võib saada. Võib-olla
näeb ta selles iirises paljukambrilise südame
muutunud varju.
„Ma õpetan sind maapinda tundma,“ ütleb ta.
„Vaata mu käsi, need ongi juba luu.“
Loits, millega kutsuda unenägudesse lehma
Ava värav ja seisata selle põllumaa serval,
mis kannab poegade poegade nime.
Siin ta mäletseb, sellel pealuid täis pinnal
sa leiad ta ootamas: jumala and,
planeetide ja tähtede matroon; tema, kes tunneb
kõiki luude tähtkujusid,
tema, kes on kannatanud omaenda vasika nuttu,
et leinataks kuningaid,
tema, kelle miljoni kõhu öisse tuksumisse on
surutud iga viimne kui kivike,
sellal kui meie võbeleme ööliblikatena, hetkeks vaid metsikud,
hetkeks vaid vaprad. Palu ja ta järgneb sulle:
„suk-suk-suk“. Tee oma peost kauss,
millest voolab kuldset vilja kui valgust. Vannu,
et ei vaata ühessegi majja ilma kutsumata.
Ütle välja: „Enam iial sind minult ei võeta.“
Hoiatus
„Anna meile oma laps,“ ütles harakas,
või sa lähed põrgusse.
……………………………………………………….„Anna mulle see, mida ma tahan,“ ütles laps,
……………………………………………………….või ma lammutan selle Kodu kõige täiega maha.
„Järgi kodukorda,“ ütles Kodu,
või see Kodu murrab su luud.
……………………………………………………….„Räägi mu lugu,“ ütles luu,
……………………………………………………….või me põleme kõik.
„The Screaming Room“, „The Mare’s Eye“, „A Charm to Call a Cow into Your Dreams“ – from „The Poison Glen“ (2021), by kind permission of the author and The Gallery Press, Loughcrew, Oldcastle, County Meath, Ireland; „Wall“, „The Warning“ – from the collection „Bloodroot“ (Doire Press, 2017); „A Hymn to All Restless Girls“ – by kind permission of the author.
Annemarie Ní Churreáin (43) on Iiri luuletaja, kes on avaldanud kolm luulekogu ning pälvinud nende eest mitmeid auhindu. Ta kirjutab sageli Iiri ajaloo varjukülgedest, naiste ja laste lugudest, asjadest, millest pereringis või koolitunnis parema meelega vaikitaks: näiteks emade ja laste kodudest, kuhu pandi – sageli vastu tahtmist – abieluväliselt lapseootele jäänud naisi ning kus sündinud lastest paljud ka elu kaotasid. Inimkogemus põimub ta luules lahutamatult Iiri maastike ja pärimusega. Ta on öelnud, et luule kui protest on talle DNAsse kirjutatud, et luule võimaldab elavana liikuda mineviku ja oleviku vahel ning seista vastu patriarhaalse ühiskonna meelevallale.
foto: Barry McCall
Hanneleele Kaldmaa (32): „Olen selle kirjutamise ajal reisil, kaasas mitte vähem kui kaksteist raamatut, aga kui te ajakirja käes hoiate, olen ilmselt juba tagasi jõudnud ja loodetavasti neist vähemalt pooli lugenud. Heasse kohvrisse mahub palju raamatuid!“
