Kõnnin kiirel sammul mööda Emajõe kaldaäärt ning tajun, et see puust linn on korraga nii tuttav kui ka võõras. Aeg on voolanud aeglaselt igavikku ning midagi kirjeldamatut on selle käigus kaotsi läinud. Ma ei ole enam üksnes selles hetkes – nostalgia laotab end mulle raske tekina peale ning vajun vaikselt möödaniku lummusesse. Tekib déjà-vu tunne, kõik on sama, ma olen seda juba kogenud. Minust mööduvad joviaalses meeleolus noorte kambad ning kudrutavad paarikesed, kes peale romantilist õhtusööki kodu suunas jalutavad. Enam ei kohta iga nurga peal mõnda tuttavat nägu, kõik on mööda ilma laiali, kuigi vahel mõtlen küll, et mis on saanud neist, kellega kunagi sai tundide viisi aega põletatud. Baarid on tulnud ja läinud, tulnud ja läinud ning need, mis on jäänud, lõhnavad teistmoodi. Inimesed on võõrad, justkui kogu linn oleks uute nägude vastu välja vahetatud. Minu silmanurkadesse on vahepeal tekkinud kortsud, kuid kõrtsi ukse peal küsitakse minult sellegipoolest dokumenti. Ilmselt on see lihtsalt viisakas žest.
Lokaalis on mõnusalt elav õhkkond, mis argielu mured korraks summutab. Järjekordne reede, järjekordne nädal on mööda läinud, hiljem ei mäleta sellest midagi. Tellin klaasi siidrit ning sätin end kahe sõbra kõrvale baarileti taha istuma. Vestleme tühjast-tähjast, vaatan rohkem inimesi enda ümber. See on üks asi, mida mulle teha meeldib – inimesi salaja kõrvalt jälgida. Kuulata nende vestlusi, justkui võimaldaks see mul elada rohkem elusid.
Ootamatult astub mulle ligi tumedapäine noor daam ning pärib muuseas, et mida ma õpin. Tema avatus on paeluv, seal ei ole mingisugust hirmu, vaid sügav huvi ümbritseva maailma vastu. Läksin temavanusena samuti võhivõõraste juurde ja alustasin suvalistel teemadel vestlust. Kümme aastat hiljem olen muutunud kinnisemaks, kuigi võib-olla ma lihtsalt ei joo enam nii palju, ei taha enam saavutada seda joobeseisundit, kus maailm muutub su austriks. Soovin omada kontrolli, jälgida kõrvalt neid valjuhäälseid, üksteisest üle karjuvaid inimesi. „Ma ei õpi enam midagi,“ lausun ja mõtlen endamisi, et isegi oma vigadest mitte. Selle taga on muidugi väike kurbusenoot, mõistan hästi, et ma ei sobitu enam nende noorte keskele, olen sellest east välja kasvanud, kuid mingil põhjusel takerdunud ja kinni jäänud. Olen ikka siin baaris, nõjatun letile, täpselt nagu kümme aastat tagasi. Baarmenid on vahetunud, ma mäletan neid vanu veel hästi, üks töötas siin väga kaua. Huvitav, mida ta praegu teeb?
Tüdruk vaatab mind üllatunult, tundub, et ta ei osanud seda vastust oodata. See peab siiski tähendama, et näen noor välja. Nooruslik välimus muutub mingist vanusest kuidagi kummaliselt oluliseks. „Tegelikult ma alles hiljuti lõpetasin ülikooli,“ ning lisan muuseas: „Ma õppisin väga kaua.“ Kuid mul pole mõtet hakata esmakursuslasele selgitama, et ülikoolis võib tiksuda aastaid, isegi aastakümneid, kuigi kõrgharidusreformid on seda kummi venitamist tublisti raskendanud. Nüüd tuleb õppida kõrgkoolis efektiivselt, ei saa lihtsalt kulgeda, pealegi on elu muutunud nii kalliks, et õpingute kõrvalt tuleb kahel kohal töötada ning maksta läbimata ainepunktide eest alma mater’ile trahviraha. Ülikooli võib sattuda isegi tööle ja siis oledki sa sinna kinni jäänud. „Ma õpetan nüüd ise.“ Tüdruku näoilmes on märgata muutust, ta jõllitab mind kummalise pilguga ning ma ei suuda välja lugeda, kas selles on jälestus või imetlus. „Aga üldse mitte siin, vaid Tallinnas,“ üritan olukorda pehmendada. Viin jutu oskuslikult tema peale ning saan teada, et ta õpib psühholoogiat, on pärit Valgast, kuid juba keskkooli ajal Tartusse kolinud. „Psühholoogia on ju väga põnev,“ ütlen vaimustunult, „olen kuulnud, et sinna on väga suur konkurents!“
Märkamatult olen jätnud vestlusest kõrvale kaks sõpra, kelle endaga täna õhtul välja olen kutsunud. Nad on nihkunud meist eemale ja räägivad omavahel midagi, samal ajal meid silmanurgast jälgides. Üks neist ei oska eesti keelt üldse, teine on soomlane, kes mõistab küll, kuid tunneb end ilmselt meie vestluses üleliigsena. Olin alles aasta alguses ühele neist paljastanud, et sooviksin leida endale sel aastal mõne uue sõbranna. Kõik vanad on kadunud pikaajalistesse suhetesse ja mitte ükski neist ei ole nõus minuga reede õhtul ilma oma kaaslaseta kõrtsi tulema, justkui oleks oht sel moel temast ilma jääda. Seetõttu käingi ma väljas põhiliselt poistega, juba omamoodi vanapoistega – ma ei tea, mis vanusest neid nii kutsuma võib hakata. Või olen ma juba ise vanatüdruk? Kassi mul veel ei ole, aga muidu võiks ju kvalifitseeruda küll.
Igal juhul tekitab see olukord minus äratundmisrõõmu. Silme ette kerkib mälupilt ühest kaugest ööst kuskil Tallinna lokaalis, kuhu olin sattunud sõbrannaga, kes oli hiljuti kutist lahku läinud. Tegelikult me vist sõbrannad polnudki, aga tema oli nüüd vallaline ja nii me kuidagi uuesti suhtlema hakkasime. Tutvusime seal ühe 28-aastase argentiinlannaga, kes reisis parajasti Euroopas ringi ning tundus mulle kuidagi aukartustäratav. Muidugi oli ta väga ilus, kuid selle ilu taga oli mingisugune elukogemus, mingisugune enesekindlus, mida minul tollal sugugi ei olnud. Imetlesin tema julgust niimoodi üksinda mööda ilma ringi reisida. „See on ju ohtlik,“ üritasin talle selgitada, kuid ta naeris selle peale laialt, justkui ei teaks üldse, mida see sõna tähendab. Nüüd on aastad möödunud ning minust on saanud see vanem ja kogenenum naine selles vestluses. Ja muidugi hakkan ma eneselegi märkamatult õpetussõnu jagama. Ütlen, et ei tohi endasse sulguda, tuleb teiste inimestega suhelda. Tutvused on elus vahest olulisemadki kui see paber, millega ühel päeval ülikoolist välja kõnnid.
Esmakursuslane vabandab ja ütleb, et peab minema oma sõbrannat otsima. Rüüpan läilat jooki ning pöördun tagasi oma meessõprade poole, kelle olin vahepeal tähelepanuta jätnud. „Kas soovid uut jooki?“ küsib Riku lahkelt. Ta ise on joonud juba palju, näen seda tema läikivatest silmadest. Tõstan oma klaasi ning näitan, et seal on küllaldaselt märjukest. Riku läheb alkoholi juurde hankima, jään Lucasega kahekesi. Ta uurib, kuidas mul läheb, ja ma ei oska talle midagi tarka vastata. Suurte muutusteta, kõik on samamoodi. Räägin, et mulle tehti akne tõttu laktoositaluvuse test, ning näitan nõeltest kätele tekkinud sinikaid. Talun laktoosi hästi, muuseas. Lucas ütleb, et mu näonahal ei ole midagi viga. Ma ei tea, kas võtta seda komplimendina või pigem enda probleemi pisendamisena, kuid tänan ja mainin, et selle paksu meigikihi all on mul siiski akne. Ta uurib, et ega ma oma nägu juhuslikult seebiga ei pese. Kõik meie vestluses on kuidagi sunnitud, soovin, et Riku tuleks tagasi ja ütleks midagi naljakat. Baaris mängitakse 00ndate retromuusikat ja ma märkan silmanurgast, et vahepeal on palju inimesi juurde tulnud. Olemine on muutunud kitsaks ja detsibellid talumatult valjuks, üksteisega rääkimiseks tuleb kõvasti häält tõsta. Tunnen end siin teiste keskel nii kummaliselt üksikuna, ma ei saa aru, mida ma otsin, kuigi tean, et kodus oleksin veel õnnetum. Siin melus on vähemalt võimalik oma mõtteid eemale juhtida, täita end mõttetu müraga, mis ei anna otseselt midagi muud kui üksnes vaheldust vastikule argipäevarutiinile, mis kõik päevad ühte sulatab. Siin on võimalik tekitada korraks mingisugune nihe, saada ekraanide tagant välja. Liiga palju on neid ekraane, teavitusi, e-kirju, kõnesid, kogu aeg on vaja asjalik olla ja samas on pidevalt tunne, et midagi tähtsat ununeb. Mütsid ununevad trammidesse, raamatud ununevad raamatukogudesse tagastada. Lugemiseks pole enam üldse jaksu, kõik sõnad virvendavad silme ees, mõtted trügivad vahele, loen üht ja sama lehekülge mitmendat korda, panen raamatu kõrvale ja unustan järjehoidja vahele panna. Pesen pesu, kuid riided ununevad masinasse, uus katse, uus päev, äratuskell, hambapesu, väsinud näod ühistranspordis. Surmahirm, sest kui ma nüüd täna suren, siis kas ma olen üldse päriselt elanud?
Lõpuks surub Riku end teiste vahelt läbi, tal on kaks õlut näpus ja näos soomlase kohta ebaloomulikult lai naeratus, ta on purjus ja heas tujus. Ta asetab joogid letile ja ütleb, et pole kolm nädalat joonud, mistõttu on kummaline jälle purjus olla. Tunnen end süüdi, et teda välja kutsusin, tean, et ta tahab joomist maha jätta. See ei õnnestu, samas kui mul ei õnnestu kuidagi oma jooki alla suruda. Räägime alkoholismist, ütlen, et ma olin ka kunagi alkohoolik, aga enam ei ole. Ta korrutab väsimatult seda levinud mantrat, et kui sa oled kunagi olnud alkohoolik, oled sa igavesti alkohoolik. Rüüpan aeglaselt jooki ja vaidlen talle vastu. Ma tõesti ei ole alkoholist sõltuvuses – võin seda juua, kui tahan, samas võin olla ka joomata, eriti kui väljas ei käi. Baaris on kainena imelik – tajun enda keha kuidagi eriti raskelt, olen kohmetu ja ebalev, eestlastele omaselt võõraste inimeste keskel häbelik ja ärev. Kuid see siider ei tekita eufooriat, ei pane silmi särama. Tunnen, et mul on igav. Kõik vestlused tunduvad mõttetud ja peale sunnitud. Haigutan, kuid samas ei taha koju minna. Ei taha jääda üksi oma mõtetega. Otsustan küsida baarmenilt vett, ta täidab lahkelt klaasi. Joon seda ahnelt ning tunnen end iga sõõmuga üha paremini, mu rakud täituvad uuesti veega, mõtlemine muutub selgemaks. „Mulle tundub, et olen pidutsemiseks liiga vana,“ tunnistan Rikule, kes on minust kümme aastat vanem. Alkohol ei lase mul magada, isegi kui joon õhtu jooksul ainult ühe joogi. Olen selle suhtes ebatavaliselt tundlikuks muutunud. Lucas jälgib meid kõrvalt, ta on täna kummaliselt vaikne, ilmselt seetõttu, et tal on varsti ees doktorikraadi kaitsmine ning ta ei tea, mis temast pärast saab. Pärin, et kas ta saadetakse peale seda riigist välja, ning ta nendib, et ilmselt küll. Peaksid eesti naisega abielluma, soovitan. Riku tunnistab, et ta oli kunagi ühe eestlannaga suhtes: „Kui me lõpuks lahku läksime, olin ma rõõmus, et saan viimaks arvutis oma faile organiseerima hakata.“
Riku on tore introvert. Mina ei tea, kes ma olen. Kas ma olen introvert või ekstravert, tunnen, et olen korraga mõlemad. Olen korraga purjus ja kaine, noor ja vana, tartlane ja tallinlane. Baar on muutunud väljakannatamatuks. Riku arvab, et võiksime liikuda kuskile mujale, kus me ei peaks teineteisest üle röökima. Minu poolest võib, kuigi kardan, et teises baaris on veel ebameeldivam õhkkond. Elu on mulle õpetanud, et alati saab minna hullemaks. Alati saab.
Pakime end talvejopedesse ja surume rahvamassi vahelt läbi. Õues on hirmsasti jahe, jaanuar on aasta kõige raskem kuu. Lõputu pimedus, jäine õhk ja rutiin tekitavad ahastust. Sõbrad räägivad, kuidas tahavad minna soojamaareisile, mina tahaks lihtsalt magada ja raamatuid lugeda, ilma et oleks vaja tööl käia. Mõtlen, et varsti ei jaksa inimesed enam üldse väljas käia, inflatsioon hirmutab, tulevik hirmutab, sõge sõda, ületarbimine, teistest inimestest võõrandumine, üksilduse pandeemia – see kõik teeb mind nukraks. Meenub, et peaksin mediteerima. Suundume vaiksemasse baari, kus olen elus palju tunde mööda saatnud. Kõrts ei ole aastate jooksul eriti palju muutunud, ma ei tea, kas see on hea või halb.
Sõbrad võtavad veel ühed joogid, Riku ütleb, et see on tema viies õlu. Mina palun neil tuua klaasi vett, ei ole lihtsalt üldse viitsimist end purju juua, enam nagu ei oskagi purjus olla. See kõik on juba läbi tehtud, kordub, kõik kordub. Samad näod, samad jutud, sama muusika. Mina lihtsalt olen palju vanem ja kogenum, enam ei löö inimesed mind pahviks. Tunnen, et ei suuda enam siin baaris elu maha tiksuda. Võtan viimase sõõmu vett ja kaon öhe. Järgmisel päeval saadab Riku sõnumi, et ei joo enam kunagi. Akna taga langeb paksu kohevat lund.
Milvi Tint (30) kytab ahju ja loeb liiga vähe raamatuid.
