Alati on liiga vara kirjutama hakata. Möödunud aasta andis sellest tunnistust. Jaanuaris tuleb lugeda läbi kogu maailmakirjanduse paremik ja tutvuda eesti keele ortograafiaga. Veebruaris töötada läbi filosoofia varasalv. Märtsis keskenduda kodumaisele lüürikale ja aprillis algupärase proosakirjanduse äärealadele. Uurida ja puurida, tudeerida ja kalkuleerida. Kui juuni juba ukse ees, võib vaikselt mõelda esimeste sõnade paberile panemisele (aga mitte kiirustada, sest tark ei torma ning ÕIGE, PÄRIS ja HEA tekst settib ja laagerdub vähemalt ületalve lumevaiba all). Aga siiski kirjutada. Juunis üks lühijutt ja augustis kaks luulekogu. Septembris leida toimetaja ja kirjastaja ja kiiresti algkapitalgi teose trükiks. Ja siis sügisest talve, vaikselt ääri-veeri, ikka kõvemini väga valjult linnatänavatel ja sotsiaalmeedias toimetada ja askeldada, kärpida ja kohmitseda, karjuda ja kisada, kuni kirjatöö lõpuks sünnitusvaludega ilmavalgust näeb. Ühel hetkel on ring täis, sõnad paberil ja polegi enam liiga vara kirjutama hakata. Laps suundub iseseisvasse ellu.
2020. aastal ilmus Eestis 21 alla 35-aastase autori esikteost. 2021. aastal oli noori debütante 14, 2022. aastale kohaselt 22, 2023. debüteeris 12 noort kirjanikku ning 2024. aastal jõudis lugejate ette kõigest kuus alla 35-aastase autori debüütteost. KÕIGEST 6! K U U S! Need on Gregor Kulla „Peenar“, Päiv Dengo „Kilpkonn üheks päevaks“, Joonas Kollo „Tilk tõrva tulevikku“, Laura Karolina Gradickaite „64 ruutu elust“, Ivan Kleštšini „Poetess/Поэтесса“ ning Sigrid Salundo „Tramm“. Millest selline põud ja ikaldus, ei oska ka parima tahtmise juures ühe artikliga ja omapead aru saada.
Kuid rahunege, paanikaks pole veel põhjust. Sellest arvestusest jäid välja paar 2024. aastal debüteerinud autori teost, mille autori vanust ei õnnestunud tuvastada (Ita Srankk „Pettus ja vale“, Krista Logberg „Maagilise maailma vardjad“), samuti vanemate autorite debüütteosed. Võrdluseks võib tuua näiteks Betti Alveri preemia, mille arvestus ei liigu küll päris sama tsükli järgi (hinnatakse hingedepäevast hingedepäevani aasta jooksul ilmunud debüüte), aga mille arvestusse võetakse sisse kõikide debütantide teosed, olenemata autori vanusest. Alveri preemiale kandideeris sel korral 35 teost, kusjuures nominatsiooni sai ka näiteks eelmises debüüdiülevaates kajastatud Triinu Kree luulekogu „Kajakalinnad“. Kuna Värske Rõhk on noorele lugejale suunatud kirjandusajakiri, on siinses ülevaates traditsiooniliselt kajastatud kaasautorite vanuses olevaid debütante. Tuleb vaid loota, et vanemad debütandid pääsevad Loomingu ülevaateartiklisse ega jää kirjandusloost täitsa välja.
Osalt ongi Värske Rõhu debüüdiülevaade omalaadne ajakapsel, mis pakub lugemisrõõmu alles aastate järel, siis, kui sel aastal debüteerinud noored autorid on avaldanud juba teise või kolmanda teose või kadunud hoopiski unustusse; siis, kui tulevik on teada. Selles, milliseks kujuneb debüteerinud autorite edasine käekäik kirjandusväljal, mängib suurt rolli retseptsioon. Mõnele teosele, mida kajastama hakkan, on see esimene avalik tagasiside, teisele aga järjekordne vastukaja mitme hulgast. Otsustasin kajastada ka kõiki vaatlusalustest teostest kirjutatud ilmunud arvustusi, et vältida mõttekordusi ja vaadata, mida teised on raamatu juures oluliseks pidanud, aga ka selleks, et tuua esile kriitiku olulisust. Ei ole üllatav, et noorte debüüte arvustavad enamasti ka just samas vanusegrupis inimesed, mistõttu pakub artikkel sissevaadet ka eesti noorte kriitikaväljale. Võibolla ongi ülevaade huvitav kriitikaväljal tegutsejaile, võibolla debütantidele endile, aga võibolla mõnele tulevasele kirjandusloolasele. Võibolla on mu artiklit vaja hoopis neile, kes loevad Värsket Rõhku ja armastavad ilukirjandust, kuid mõtlevad, et ikka ja alati on veel liiga vara ise kirjutama hakata. Ega siis muud kui – läksime! Siin nad on – kuus julget, sihikindlat ja andekat.
1. Gregor Kulla, „Peenar“ (Värske Raamat)
Alveri laureaat ja pea igas kultuuriajakirjas kajastatu, millele ilmus arvustusi kui seeni pärast vihma. Kuulun ka ise nende hulka, kes teost esimeses augustituule tuhinas arvustama kiirustas. Nagu mainitud[1], mängis selles suurt osa tõik, et Kulla oli juba enne kultuuriväljal tuntud ja perioodikas avaldanud autor. Tundub, et nii Kulla kui ka Päiv Dengo olid enne esimese teose avaldamist kirjandusvälja ust pisut rohkem paotanud kui teised autorid.
Ja kriitikud ei üllatanud, vaid kiitsid. Emel-Elizabeth Tuulik tähtsustas teose juures argielu poeetilist paisutamist ja ausust: „Lugedes tekib tunne, et autor on lasknud oma sisemise filtriteta lapse valla ja sellega siis maailma üle mõtlema hakanud. Teadupärast lapsesuu ei valeta ja ammugi ei anna ta armu.“[2] Anne Vetik ütleb, et Kulla ei ole samal tasemel autofiktsiooni „lõpubossidega“, kuid jõuab siiski mõjusalt naha vahele pugeda: „Lugedes koged kullastumist peaaegu et füüsiliselt.“[3] Teose eksperimentaalsus meeldis ka blogijale Suvehiidlane[4] ning isegi kõige kriitilisem lugeja sedastab blogis Sulepuru, et „Peenar“ tõuseb mulluses kirjanduspildis esile.[5]
„Peenra“ retseptsiooni rikastas ka videokanalis tY/ra ilmunud polüfooniline arvustus, kust jäi kõrvu Marge Pärnitsa lause: „Ma ei arva, et minus oleks nagu jaksu see 100% läbi lugeda. Ma olen liiga vana selle jaoks.“[6] tY/ ra vedur Morten Made nimetab ERRi kultuuriportaali kirjandusaasta ülevaates „Peenart“ üheks aasta parimaks teoseks, kõrvutades seda Peeter Sauteri debüüdiga: „See on minu põlvkonna „Indigo“. Aga „Peenras“ ei ole enam luusereid.“[7] Tõesti ei suuda uskuda, kuidas see juhtus, et me kasvasime üles „Indigo“ vaimus, aga välja tuli hoopis „Peenar“. Paralleeli Sauteri debüüdiga toob välja ka Sveta Grigorjeva.[8]
Kuid kriitiku jõud ei rauge ja mainimata on veel Müürilehe kirjandustoimetaja Maia Tammjärve arvustus, kus ta väärtustab generatsiooniomase huumorimeele kõrval ka keelestilistikat: „Üks aspekt on siin niisiis stilistiline suulise keele voolavuse matkimine (mis võib vabalt ollagi autorile nii omane, et tegemist pole rangelt võttes mingi matkimisega), teine aga sellesama asjaolu tehniliselt kirjalikku teksti ülekandmine: (kergemal kujul) kirjavahemärgid ja suurtähed ning (raskemal kujul) kursiivid tekitaksid lugemisse hetkelise lünga või lausa takistuse – nõndasamuti nagu mõnes teises kontekstis mõjuks nende puudumine, mis siin öeldagi –, aga siia pole neid takistusi vaja, voolamine toimub võrdsel tasandil ja sujuvalt. Võte pole mõistagi esmakordne ja ainulaadne, aga siin tundub see absoluutselt kohase, võib-olla isegi paratamatusena.“[9] Isikliku kogemuse kaudu sukelduvad teost tõlgendama ka Maara Parhomenko[10] ning Kaisa Ling[11]. ←11. Ü K S T E I S T arvustust ühest debüüdist. Appi, ma minestan!
2. Päiv Dengo, „Kilpkonn üheks päevaks“ (kirjastus Hunt)
Päiv Dengo „Kilpkonn üheks päevaks“, mis nomineeriti ka Betti Alveri preemiale, on kolmeosaline terviklik luulekogu, mis jääb kaant avamatagi meelde Hanneleele Kaldmaa loodud kauni kaanekujundusega – mahlakas hurmaa päikesevihus. Või hoopis päikesevarjuks? Mul on tunne, et kui kaaned nii värvilised ei oleks, jääksid kogust kõlama hoopis kurvemad toonid. Aga raamat sõnab mõõdukalt: „siin on lahket laulu ja kurja keelt / kumbagi tunnen ja tarvitan kui vaja“ (lk 5). Kuna Dengo on teinud nime slämmilavadel ja mitmed kogumiku tekstidestki on varem lavalaudadel kõlanud, mainitakse mõlemas ilmunud arvustuses just teksti kõlalisust. Saara Liis Jõerand kirjutab: „„Kilpkonn üheks päevaks“ pole küll puhtakujuline lavaluulekogumik, mida oleks võimalik ka üheainsa kuulamisega haarata – suur osa tekste nõuab lahtiharutamiseks siiski korduvat ja süvenenud lugemist –, kuid mõtte liikumise loogika koha pealt on suulisus siiski kindel märksõna.“[12] Emma Lotta Lõhmus väidab Loomingu novembrinumbris ilmunud arvustuses, et luulekogu juuris „välja igivana arusaama, et üksnes kõne on vahetu ja elav ning kiri seevastu staatiline ja kivistunud. [—] Päiv Dengo tekstid on suurepäraseks näiteks just helilisuse ja elujõu säilimisest kirjapandud keeles.“[13] Mõlemad toovad välja paralleele luulekogu ja pärimustekstide vahel. Mäletan, et kui teose suvesoojas lõpuks kätte sain, olin hästi kurb ja rõõmus ühel ajal – sest oli suvi, Tartu oli kaugel ja olin jällegi unustanud turult maasikaid ning kohvi osta.
3. Joonas Kollo, „Tilk tõrva tulevikku“ (Eesti Raamat)
Möödunud aastal ilmus ka kvaliteetset, žanriliselt üheseltmõistetavat proosakirjandust. Joonas Kollo tegi tugeva debüüdi ulmeväljal, kiigates romaanis „Tilk tõrva tulevikku“ aastasse 2100. Teose teeb samastutavaks tõik, et selle tegevus toimub äratuntavalt Eestis, täpsemalt Tartus: „Meie 60-korruselisest elumajast avanes imeline, vapustav vaade. Ma elasin viimasel, 60. korrusel ning nii kaua kui ma siin olen elanud, olen alati seda vaadet nautinud. Ausalt öeldes ei tüdine ma sellest ka mitte kümne aasta pärast. Räägitakse, et kunagi olevat sellessamas kohas olnud mingi pisike elumaja, mis kandis nime Tigutorn, aga see oli väga ammu. Siis kui maailm polnud veel stabiilne, inimesed sõdisid ja toimus kõik see, millest me praegu loeme vaid ajalooraamatutest.” (lk 74)
Mõlemas seni ilmunud arvustuses kiidetakse sündmuskoha valikut. Jaan Martinson võrdleb teost lausa Andrei Tarkovski kultusfilmiga „Stalker“[14], kuid jätab kriitikanoodina õhku kerge torke autori keelekasutuse kohta. Ka Agur Tänav kirjutab ulmeajakirjas Reaktor: „Keelega ta väga ei kenitle. Üldse ei kenitle. Aga võiks. Täitsa tasuks sõna- ja lauseilusse veidi rohkem aega ja tähelepanu investeerida. Laused on kahjuks üsna primitiivsed ja ka toimetaja ei ole väga palju suutnud teksti paremaks siluda.“[15] Ta skepsis küündib lausa nii kaugele, et kahtlustab hetkeks tehisintellekti kasutamist loomisprotsessis, kuid soovitab autoril siiski kirjutamist jätkata. Ka mina soovitan.
4. Laura Karolina Gradickaite, „64 ruutu elust“ (ise kirjastatud)
Selles romaanis pole mitte miski mustvalge. Paarisajal leheküljel kangastub lugeja ette lugu kooliealisest Clarast, keda hakkavad kolmapäeviti röövima saatuslikud mustades kuubedes mehed, kes viivad teda ohtlikku malemängu mängima. Tõelus seguneb unenäolisusega ja vale tõega. Pärast röövretki tüdruk toimunut ei mäleta ja hakkab kahtlustama, et lähikonnas toimunud mõrvad võivad olla tema sooritatud. Just mõrvade tõttu võiks Gradickaite debüütromaani määretleda ehk krimikirjandusena. Teemadering ulatub aga tapja välja selgitamisest kaugemale – tekstis põimuvad saatus ja surm, sõprus ja armastus, usk ja uskmatus, õnn ja õnnetus. Peamiseks nende seast võiks ikkagi pidada saatust, mille (SPOILER ALERT!) kangelane alistab, võites viimses mängus kuninga.
Teose teevad eksperimentaalseks vormimängud, näiteks kahe pühenduse ja kahe moto kasutamine. Korduv element on pühendus – „Kõigile, kes kardavad mõlemat: nii surra kui elada“ –, mis häälestab lugeja eksistentsiaalsele lainele. Jutustajahääle teeb huvitavaks mingi omapärane temperament, millele on omased iroonia ja liialdused ning millele on raske eesti proosakirjandusest võrdset leida. Näiteks kirjeldab Gradickaite, kuidas kaubik „tõmbas mind nagu külmik Egiptuse suveniirimagnetit“ (lk 105), süda peksis „kiiremini, nagu oleksin ma Usain Bolt, kes jookseb oma rekordaega“ (samas) ja olukord oli „segane nagu McCallisteride maja enne jõule“ (lk 100).
5. Ivan Kleštšin, „Poetess/Поэтесса“ (kirjastus Clescin Editore)
Nagu pealkirjastki näha, on tegemist kakskeelse luulekoguga. Lisaks sellele, et autor on kõik tekstid vene keelest eesti keelde tõlkinud, on teoses olulisel kohal keeleregistrite vahetamine. Mitmekeelset maailmapilti ilmestab kõige paremini luuletus „See on minu maailm“ (lk 69), kus põimuvad eesti, vene, itaalia, rootsi ning saksa keel. Just itaalia keel tõuseb siin ja ka mujal luulekogu vältel teiste keelte seast esile. Seda võib tõlgendada luuletuste all asuvate koha- ja ajamääruste kaudu, kus tihti leiab Dorpati ja Veibri kõrval ka Rooma.
Teos on jaotatud neljaks osaks: „ažuurne öö“, „deliirium“, „hääl“ ning „olmeetüüdid“. Enamik luuletustest on nelikvärssides, vabavärsilised ning irdsete lõppriimidega. Vaheldust pakuvad piltkujundid, näiteks hingebasiilika sammaste langemise kujutamine läbi langevate tähtede:
„Ma hoian silmad lah ti
Ja näen, et k
……………….u
………………..k
…………………u
………………….b tala
Ma tunnen, põrand k Õi g uB
Ja kardin on katnud
jala“ (lk 62)
Selle lehekülje lõpus ilutseb pisike must tolmulest, keda tunneme juba luulekogu kaane pealt. Putukas ei ole sinna sattunud juhuslikult, kuna клещин tähendab eesti keelde tõlgituna just nimelt lesta ja sellest kujunenud juba luuletaja firmamärk (soovitan jälgida ka Instagrami kasutajat @ivan_yanovich_kleschin).
Temaatiliselt on luulekogu sama sünge nagu selle kaas: peamised teemad on usk, surm, vananemine, aga ka armastus ja aus loomine: „Olla siiras, see ongi kreedo / Esmasulelisel poeedil / Tema mäletab tulist keeldu / „Halb värss on andestamatu“ (lk 57). Selle kreedo teostab ilusti armastusluuletus „Tahaksin koos temaga“: „Ma jälle istun ihuüksi / Ja mälun haput mandariini // Seda tahaksin süüa koos temaga, / Kes soojendaks oma tulega // Netfliksi pidevalt vaataksime / Ja hommikuni naeraksime // Lapseliku lihtsusega unistaksime / unustades, et mandariin on hapu“ (lk 87). Teoses on ka kaks hinnatud luuletust, üks sai eripreemia luulevõistlusel „Viieviisi“ ja teine[16] pälvis Prima Vista kõige imelikuma luuletuse konkursil auhinna kategoorias „kõige delirioossem luulepiiritus“. Selles vaimus võiks ka luulekogu nimetada aasta kõige imelikumaks debüüdiks ja soovida lustakat edasi deliiritsemist.
6. Sigrid Salundo, „Tramm“ (Trükiviis)
Slämmiväljal nime teinud Sigrid Salundo (kirjanikunimega 6, Instagramis @six.oclock.thoughts) esimene luulekogu „Tramm“ on terviklik armastusluule kogumik, millele annavad viimase lihvi Kelli Lepiku illustratsioonid ning roosade kaante kuma. „Tramm“ on viieosaline lõppriimiline rännak läbi ühe suhte ilusate ja keerukate faaside. Tekstid kirjutati nelja aasta jooksul ja nende kaudu saab käia läbi pika teekonna suvistest ringreisidest sügiseste vihmadeni. Pikkade tiraadide kõrval paiknevad lehekülgedel ka ühe- kuni kolmerealised mõtisklused nagu „südame keskjaam ei orienteeru“ (lk 33) või „nägin unes, / et jooksid mulle rimi piimaletis vastu – / otsustasin, et nüüdsest käin vaid selveris“ (lk 58).
Kui suurema osa teosest võtab suhte lahti harutamine, siis viimases, viiendas osas on luulemina taas omaette, saamas tagasi enda häält, tahet ja tegemist, ning fookus liigub naiseks olemise probleemkohtadele: „nad ütlevad, / et oleme suhkrust, jahust ja maasikavahust, / kuid seda öeldes nad räägivad / vaid meie pehmemast tahust“ (lk 102). Kui enne oli konflikt mina ja sina vahel, siis nüüd on olukorda sisenenud keegid nemad, kes pusletükkidena mina konstrueerivad. Veel eelviimasel lehel lebab: „vahel unistan, et oleksin naine vaid kord aastas, / sest ehk siis saaksin vähemalt osakesegi enda elust / elada inimesena“ (lk 119), et siis viimasel paberil nentida: „Olen õnnelik / mis nüüd edasi?“ (lk 120).
–
Mis nüüd edasi saab, on see, et aasta on ammu läbi ja aastal 2024 enam debüteerida ei jõua. Aastast jäid kõlama (just kõlama) luuledebüüdid, mis mängivad suulise keele või lausutavusega. Selle võib tinglikult siduda slämmirahva kõrge kontsentratsiooniga debütantide seas (vähemalt 2/6). Proosadebüüte oli sel aastal vähem kui mullu, kuid silma tasub peal hoida Joonas Kollo järgmistel kirjutistel. Silma jäi ka see, et esikteostest enamik (5/6) on paigutatud Tartusse. Sündmuspaik ei pruugi olla tematiseeritud, näiteks „64 ruudus“ silkab vaid korra sisse üks Karu park, aga ainult üks raamat viiest jätab Tartu täiesti puutumata. See on „Tramm“, mis põhiosas on ruumiliselt paigutamata, kuid kord selgub, et „jätsin meie õnne tallinna / linnakooli trepile“ (lk 75).
Ja ega ma nalja pärast kõiki saadaolevaid debüütidest ilmunud arvustusi kokku ei korjanud. Selle aasta kahanenud debüütide arvu juures ei saa üle ega ümber skaalast „liiga vähe – liiga palju“, mille hindamist tahan enda õlult maha raputada. Ühe orientiirina saabki võtta kasutusele teostest ilmunud arvustuste arvu. Pole arvustajat – pole väärtust? Aga nii nagu ka päris järeldada ei sobi, sest töö on tehtud, paber on trükitud ja palju kallist aega on kunsti loomisele kulunud. Tahaksin, aga ei saa nõuda, et igale ilmunud raamatule PEAKS arvustaja leiduma, aga selliste väikeste numbrite juures SAAKS ja VÕIKS nii siiski olla — arvustagu siis kas noored ise või miks mitte ka vanad. Siin käsitletud debüütteostest jäid möödunud aastal arvustuseta lausa pooled, millest tõstan esile Salundo „Trammi“, mis sobiks selgepiirilise sisu ja vormiga kenasti mõne kriitikadebüüdi aluseks. Seega luuletage, proosatage, arvustage ja võibolla kunagi ääri-veeri uisapäisa ja täitsa selge sooviga avaldage! Sest kunagi pole liiga hilja kirjutama hakata.
[1] Lisanna Lajal. „It’s time for sisekaemus“ – Looming, nr 11, 2024, lk 1568–1570.
[2] Emel-Elizabeth Tuulik. „Lapsesuu ei valeta ja ammugi ei anna ta armu“ – Eesti Päevaleht, 29.08.2024.
[3] Anne Vetik. „Raamat, mis annab võimaluse näppida inimhinge sisikonda“ – Eesti Ekspress, 21.09.2024.
[4] Vt https://suvehiidlane.blogspot.com/2024/09/peenar.html.
[5] Vt https://sulepuru.wordpress.com/2024/09/08/gregor-kulla-peenar/.
[6] Vt https://www.youtube.com/watch?v=XdNYaU-QkkA&t=1326s.
[7] Vt https://kultuur.err.ee/1609552558/ulevaade-kirjandusaasta-2024.
[8] Sveta Grigorjeva. „Peenrake-peenrake skeene peal, kes on kõige woke’im eesti kirjandusilma peal?“ – Sirp, 27.09.2024.
[9] Maia Tammjärv. „Uussiirus on speed ehk „mina“ ja maailm“ – Müürileht, nr 10, 2024.
[10] Maara Parhomenko. „Viljakas kohatrauma“ – Värske Rõhk, nr 93, 2024, lk 103–110.
[11] Kaisa-Maria Ling.„pee|nar/gel“ – Vikerkaar, nr 1–2, 2025, lk 188–191.
[12] Saara Liis Jõerand. „Üheks päevaks, üheks ööks“ – Sirp, 20.12.2024.
[13] Emma Lotta Lõhmus. „Elu(olu)lisus“ – Looming, nr 11, 2024, lk 1566.
[14] Jaan Martinson. „Vaade tulevikku, mis on kui Stalkeri maailm“ – Eesti Päevaleht, 16.08.2024.
[15] Agur Tänav. „Raamatuarvustus: „Tilk tõrva tulevikku““ – veebiajakiri Stalker, mai, 2024.
[16] Vt https://www.youtube.com/watch?v=OG5E6lsqvtQ.
Lisanna Lajal (25) on kirjandustoimetaja jpm.
