sa oled variinimene

sa oled variinimene, minu voodis
äärele veidike ligemal
ma tahan sügavalt hingata, sinu moodi
sageduselt ja soojemalt
su naha all on tume maastik
………õõnes õhust ja tüse tüvest
mille vahel hiilib hirv
keda ma ei kuule ega näe
kuid kui näeksin
laseksin maha

 

palavala

joome botaanikaaias kummeliteed
jume kumab sõrmedel juhatad teed
kummamõtted hõljumis ringi liigutame
kumbki mõttes võsade varjus iivutame
kasvuhoones seisab tiiktumm
kumakummelkummakumm

 

 

ööballaad kadunud eelsuve sisemaa rand [—] ööballaad kadunud eel suvesise maarand

neli olla vaid olla
kolm korda olla tolla
kaks silma võta ning olla
üks OLLA OLLA OLLA
nolla. välju! üksteist minutit sisemaal
kops vastu mulda:
tummine on pind
ja vaikne on kohin ja ummistund rind
siia randa enam ei tulda
eelsuvede õud oli see
ei saa siia kuidagi tulla, ei vii siia ükski –
teist kuud sisemaa sisemal,
kadunud nurmede vahel
ära eksind kehajälg kahel
kirjas lehekülg kahel

öö oli palav ja hommikupäike võigas, ja kuivand sambla
õrnalt puhud mu pealt, ja lillemustrilise naha tirid mu luudelt välja…
kääridega lõikad auke sealt (nagu lumehelbeid)
ja puutume otse kesäl langevat annet. ja pole sa valmis lahkuma:
savimullas sul kinnitund jalatald
sa tundes-otsides keha mõista annad. peame veel veidike olema:
sa mu väike isiklik vägivald.
ja sa tahad seda teha. siin olla. sa tahad siin olla olla. vaid veidike. Palun. Olla. mu kehaga olla olla veel

rant üle kiviklibu ja rändrahnude ja mereääre
keset vahuvaid vetikaid ja vettivat vahtu otsime lainet
mis lõplikult kunagi ei lahku, püha integraalainet
keset ja peitund teisendust ja verd, mis ei jahtu.
kui tuleme välja, me ei vaata teineteisele silma
jalad märjad ja haakuv liiv ilma, me pilk üle õla
silmitseb lainet, kust ei leidnud su ainet
vaid su laine järelkõla, vahet pole, kust otsida,
toob uue sünguse valgvalge pilvekate me kohal
kõik maa on surnud, kõik mered on vaiksed
kuskilt lähistelt ’õ’õlinnu kutse vohab:õõõ:õõõ:õõõ:õõõ:
ööökodeem: olustik sisemaa rannas, nimisõna,
öööstrogeen: olem sisemaa rannas, nimisõna,
ööösofaagne: olek sisemaa rannas, omadussõna,
ö-sõnad sõrm keeles mu kehal omassõnas
augud nahas ja sisetald vettinud sisikond
venib välja läbi topeltpilu, linasjuure ja samblamadratsi
läbi pilbaste jään sinna põrandale poolkeha
voogema su peod täis ollust ja paanikat
sisendad sisendat korda lainetab olmet
põlved kaevumas mu alusajuliiva
ma tunnen su sõrmede samme mööda
mu soolikaid kiivalt
sisendad mulle, ma tahan veel olla
siin olla, vaid veidike olla olla, mu kehas

öö kuis kolletund kardin langeb, kosmiklibu pole kunagi olnd nii raskend
ning painav, nii mustund aina, täiesti täidlastund, aimamatult aimand,
ja lame on tunne, nagu mälu mäluks mälu, aju aju, käsi kätt, ja ole olla,
siin veidike olla, nagu õhk õhkaks õhku ja

ümised ühteteist kuuvanust linnukutset
ma ei mäleta, mis päriselt ei juhtu,
ja sa ei ütle mulle pärast midagi,
see ei puutuvat minusse, lekkinud varju,
vaid ühte teisse, klaasikildu mererannas
õrn õnnistus su poolt, ma arvan
õnnis teadmatus nii õrn see on ja et

ja muruneb päiksehall kunagi
lamame üksteise lähedal ja
vahime lage ja päiksetolmu
püsime õrnalt täis elu, kus olla

 

 

Kevadkorin 2009

Läksid, nõukaaegne puumööbel ja
radiaator, kandilised diivanid elutoast;
ning vanavanaisa tööruumilaiuslaud,
raamatukogu nagu ühte pressitud plastiliin,
vanad kardinad, kolletust täis riidekapp,
kineskoopteleviisor, pissipott ja voodi.
Lein kui leitsak, ja kogu suvi.

naeratamas mustvalges fotokaameras
kõrges murus suvekleidis
märjas põlvis
oli naine, keda ma polnud kunagi näinud
naine enne sõda ja abielu ja kommunismi
enne kolme last ja rinnavähki
me võinuks olla sõbrannad
kel sa olla võinuks muista

mis lombipõhjad olid sinu omad
mis sorti sinu kased
mis salamõisteid mulle ükspäev jagad
raamaturidade vahel

 

Ning siis ühes
hommikus oksendan lapsepõlve kleidipõlle
ja nopin aiaäärse leinandkase rippelt kevadkulla,
lükkan variinimeste kulund kehad kirstuõlle
ja pühin väsind tossudelt viimast korda mulla.
 

---

Nora Raud (25): “Minu VR94 helide kilekott: Only Skin (Joanna Newsom), Last Words of a Shooting Star (Mitski), Presumably Dead Arm (Sidney Gish).”