1
Tilk-tilk-tilk. Jälle on ülemised naabrid vannis käinud, mõtles detektiiv Pets unesegaselt, piisku enda rasuselt pealaelt maha pühkides. Sitakotid, tõdes ta ning lasi kontoritooli tagasi istuvasse asendisse. Töölaualt vaatasid vastu poolik pakk sigarette, kümmekond tühja õllepurki ning korgita odav viskipudel, lisaks täissoditud märkmik ning mõned pilla-palla paberilehed. Midagi näis paigast ära. Ei, see ei olnud träna ta laual, see oli tavaline värk. Ei, see ei olnud ka higilebra, mis nii räigelt ta mustast triiksärgist õhkus. Pets tõusis püsti ning valmistus uurima, mis õieti toimub. Detektiivi vaist ei saanud valetada – midagi oli mäda.
Teinud paar lonkavat sammu – põlved olid juba aastatepikkusest kaabakate jälitamisest pudedad –, mõistis Pets, et tal ei ole pohmelli. Kadunud. Tina tuhka. Vits vette. Ta võttis taas istet ning ohkas sügavalt, sest alguse oli saanud järjekordne juhtum, mille eest talle raha ei maksta. Pohmell tuleb üles leida. Kohemaid! Detektiiv põrutas rusikaga vastu lauda, nii et õllepurgid põrandale pudenesid, võttis suure sõõmu viskit ning keeras teise poole paberilehel, kuhu ta täis peaga oli sirgeldanud oma palja eksabikaasa.
Nõndaks, oli aeg hakata küsimusi esitama. Millal viimati pohmelli nähti? Eelmisel hommikul, päeval? Õhtul oli pohmell uue joobe tõttu kadunud. Vot! Kadumisaeg on nüüd kindel, samuti koht. Seesama laud, pomises Pets ning virutas uuesti, nii et suitsupakk talle sülle kukkus. Ta läitis ühe sigareti ning jätkas pahvides tööd. Kedagi teist kontoris eile õhtul ei olnud, vähemalt ta ei märganud, seega ilmselt hiilis varas sisse peale seda, kui Pets oli magama jäänud. Mhm-mhm, see oli kahtlemata vargus, mitte süütu kaotamine. Tema ei kaota midagi, tema paneb asju tähele. Nagu kotkas. Tuleb teada saada, kes oli see õnnetu hing, kes linna karmimalt detektiivilt varastama tuli, muheles Pets ning kustutas suitsu põrandasse, pani selga augulise nahktagi ning pähe musta soni. Aeg minna põllule.
2
Petsi kontori all asuvas nurgapoes töötas Ivan Daniilovitš Rotšenko, kes praegu müüs kaltsudesse mässitud vanadaamile tomatikastet.
„Spasiba, baabuška,“ tänas ta klienti alandlikult. Kaupluses ei käinud just palju inimesi ning kui selle kõrvale varsti Rimi või Selver tehakse, peab ta oma bisnessi ilmselt kinni panema.
„Ivanka!“ hüüdis Pets trepist alla koperdades.
„Oo, Pjets! Tjere!“ oli Ivan millegipärast rõõmsalt üllatunud.
„Tere-tere, vanapoiss! Kuule, mul on sulle paar küsimust.“
„Ei, Pjets, ma ei sjaa sjulle jenam viskit vjolgu müüa, ma ei tjule omadega toime nii…“ kurvastas Ivan juba ette.
„Ah, mis?! Ei, sellest ei tahtnud ma praegu rääkida, mul on paar küsimust ühe juhtumi kohta.“
Ivani silmad läksid põlema. Midagi nii põnevat polnud ta elus juhtunud sellest ajast saati, kui kolm krõpsupakki kaduma olid läinud. Pärast tuli välja, et Pets oli need pihta pannud, aga see selleks.
„Jaa-jaa, ma jaitan kuidas sjaan! Kjüsi aga!“
„Nii. Kas eile, nii kella üheteist-kaheteist ajal käis siin keegi?“
„Ei, Pjets, jahjuks mitte,“ langes Ivan norgu.
Pets märkas Ivani tujumuutust ning mõistis – too oli rahus leti taga silma looja lasknud ning kõik kelmid kõndisid temast mööda kui lambipostist. Ahhaa, kui nii, siis nii. Ikka leidub logardeid, kes enda ümbrust ei jälgi, küll aga peavad nad oma tähelepanematuse eest maksma.
„Selge, Ivan, selge,“ tegi Pets mõtliku näo ning hõõrus kleepuva käega oma kolmepäevast habet, „eks ma pean siis asjale kuidagi teistmoodi lähenema, jaa, hmm, anna mulle üks viski ka kaasa.“
„Vjabandust, Pjets, sa ju tjead, et ma ei saa,“ ajas Ivan silmad suureks.
Pets pani rusikaga vastu letti.
„Praegu segad sa detektiivi tööd, Ivan! Tahad, et bandiidid, vägistajad ja mõrtsukad sul siin poes käivad?!“ röökis ta nii, et ebameeldiv hingeõhk Ivani taanduma sundis.
„Ei-ei, mitte sjeda,“ täitusid Ivani silmad veega.
„Aga mida siis, kulla Ivan?“ haaras Pets mehel särgiesisest kinni ning tõmbas ta näo vastu ennast. „Aga mida siis,“ sosistas ta mõjusalt.
„V-vjabandust,“ piiksus Ivan, „jannan tjeile viski.“
„Vot see juba läheb,“ lasi Pets vaese müüja lahti ning hõõrus rahulolevalt peopesasid kokku.
3
Võidetud viskipudel käes, astus Pets kärbselaipade ning vereplekkidega kaunistatud klaasukse poole, kuid enne veel, kui ta selle jalaga lahti jõudis põrutada, märkas ta tänaval midagi veidrat. Punases kleidis naine, tõeline jumalanna, seisis teisel pool tänavat ning jõllitas veidra irvega poe poole. Pets peatus ning surus nina vastu ust, et kahtlast tegevust täpsemalt inspekteerida. Tõepoolest, olevus oli piltilus, justkui ajakirjast või romantilisest komöödiafilmist välja kukkunud. Kuid ei tohi välimusel lasta ennast haneks tõmmata, tuletas Pets enesele meelde. Süütu kesta all peidab end tihti verejanuline kriminaal.
Tundus, et naine märkas Petsi, igatahes keeras ta kanna pealt ümber ning hakkas tõtlikul sammul kõndima. Detektiiv ootas hetke, pani siis jalaga paugu vastu ust ning astus seejärel tänavale. Kuhu sa küll tormad, muheles Pets ja asus naisele sabaks.
Kiiresti kõnnib, kuramus, mõtles detektiiv, korkis viski lahti, istus pingile ning võttis suure sõõmu. Väike paus, see pole iialgi paha teinud. Annab aega mõtteid koguda. Egas ta minu käest ei pääse, selline silmatorkav iludus, leiaksin ta ka heinakuhjast üles, mõlgutas ta ning niisutas veel keelt. Okei, aeg paar väledamat sammu teha.
Peagi aeglustas jälitatav tõtlikku sammu ning pööras kitsale kõrvaltänavale. Pets piilus nurga tagant, kuidas naine astus kõrtsi, mille kohal kõikuval neoonsildil seisis nimi Kolm Kuningat. Et siis jooma, keset päist päeva, muigas ta ning järgnes.
4
Kõrtsus oli hämar, vaid surisevad, elutee lõpus olevad laelambid kumasid sumedat valgust. Vaikselt mängis melanhoolne džäss. Detektiiv tellis väsinud baarimehelt kolm suurt õlut ja sibularõngad ning libistas end nurgalauda. Tumedat ruumi kotkapilguga skannides avastas ta enda sihtmärgi teiselt poolt kõrtsu: elavalt sädistamas laiaõlgse nahkvestis mehega, kes istus seljaga Petsi poole. Detektiiv mugis isukalt liisunud snäkke, loputas need õllega alla ning jälgis mängu.
Äkitselt nõjatus naine üle laua ning sosistas mehele midagi kõrva, mille peale too pilgu Petsi poole heitis. Kas teda oli märgatud? Vaevalt. Ta liigub kui ninja, kui kerge suvebriis. Märkamatult.
Petsi eneseusku mõrandas see, kui mees joogile päkad tegi, kurgu puhtaks köhatas ja püsti tõusis. Ta oli tõesti suur, pea kaks meetrit pikk ja teist samapalju lai, normaalne külmik. Too kast sammus kaalutletult detektiivi laua juurde ning pidi põlvedest veidi alla laskma, et Petsile silma vaadata.
„Tervist,“ kostis mees igati austavalt.
„No tere-tere,“ porises Pets vastu.
„Selline lugu, et mu kaaslasele hakkas silma, et jälitasite teda. Kas see vastab tõele?“
„Jaa, jälitasin, aga kas teate, miks?“ oli Pets vihane, et naine oli teda tähele pannud.
„Noh, üllatage mind,“ muheles kapp vastu.
„Sest see naine on varganägu! Mina olen eradetektiiv Pets, meeldiv tutvuda,“ sirutas ta käe välja, lootes mehe oma ametinimetusega araks lüüa, kuid sellest ei olnud eriti tolku.
„Esiteks, ta ei ole mingi varganägu, vaadake, kuidas te mu kaaslasest räägite! Teiseks, kui te kohe tema ees ei vabanda, ootab teie ülbet nägu ees üks korralik klobimine!“
„Kuule sina, paksmagu! Su tots röövis mu pohmaka ära, miks ta muidu nõnda põgeneb?! Aju asemel kapsas sul? Pistan teid koos kongi, kudrutage seal edasi!“
Jõujunn muutus näost punaseks ning pühkis laua taldrikust ja õllekappadest puhtaks, tõmbas klaasiklirina saatel Petsi üle laua ning virutas talle korralikult vastu näolappi. Aga Pets polnd miski papist poiss, ajas end püsti ja tuikus südikalt Koljati poole. Baarimees poleeris tuima näoga klaase, naine kõlgutas jalga ja imes kõrrest džinntoonikut. Seekord tabas Petsi maksakas, kuid tal oli varuks riukalik salarelv, nimelt koukis ta põuest välja pooliku viskipudeli ning lõi tolle vastu lauda pooleks. Petsi verejanulist ilmet nähes kohkus vastasleer korraks, kuid ei saanud südamedaami ees nõrkust demonstreerida ning asus maailmaklassi poksija kiirusega vaenlast taguma. Paremhaak. Vasak. Maksakas. Pudel käest, pudeliga pähe. Jalaga kõhtu. Suust jooksis verd. Jalaga tagumikku, nalja pärast. Pets kaotas teadvuse. Kapp heitis pilgu esmalt naisele, kes võitlusest erutatuna meelalt jooki limpsis, ning seejärel baarimehele, kes tüdinud ilmel peaga ukse poole viipas.
Kapp haaras nahktagi reväärist ning lohistas detektiivi tänavale, kergendas end ta kõrvale ja liikus rahulikul sammul tagasi Kolme Kuningasse, et kohting edukalt lõpetada.
5
Pets avas silmad uue hommiku hallis udus. Keegi oli otsustanud ta koljusse kaevanduse rajada. Suus oli vere maitse, end püsti ajades toetas ta käed kuseloiku. Nagu trammi alla oleks jäänud. Kobas taskuid, kuid juua polnud miskit. Kolm Kuningat oli kinni, neoonsildil vilkus nüüd olm uningat, K-d olid kustunud. Majaseinale toetades ning sigaretti läites mõistis Pets aga äkitselt, miks tal nii sitt olla oli. Pohmell oli tagasi. Juhtum oli lahendatud. Edukalt. Detektiiv heitis udusse mähitud ärkavale linnale verise naeratuse ning mõtles, et türa küll, ma olen ikka nii kõva vend.
Joonas Väli (21) on Tartu Ülikooli üliõpilane.
