Raske on panna näppu peale hetkele, kui kapitalismi aktiivne käsitlemine moest läks. Avalikus diskursuses on pöördepunkt vaieldamatult Nõukogude Liidu ja selle mõjusfääri kokkuvarisemine kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate algul, kui hajus senist maailmapoliitikat iseloomustanud ideoloogiline vastuolu turumajandusele rajatud lääneriikide ja erinevaid plaanimajanduse vorme rakendanud „sotsialistliku maailma“ vahel. Ideoloogiliselt bipolaarne maailm asendus unipolaarsega, kus poliitiline võim mitte ainult ei koondunud ülekaalukalt Ameerika Ühendriikide ja selle liitlaste poolele, vaid milles ka läänemaailma geopoliitilised vastased võisid küll teatavat vastupanu väljendada, ent joondusid sellest hoolimata läänemaailma valitsemisvormidega ideoloogiliselt samasse ritta. Mõjukad filosoofid ja analüütikud (nagu Francis Fukuyama) reageerisid sellele, kuulutades „liberaaldemokraatia“ näiliku võidukäigu „ajaloo lõpuks“.[1] Ent ehkki maailmas, kus saame täheldada demokraatia tagasilangust ja üha kasvavaid geopoliitilisi pingeid läänemaailma ja „idariikide“ vahel, on Fukuyama ja tema liberaalsed mõttekaaslased oma ennatlikku hinnangut paljuski revideerinud.[2] Samuti on empiiriliselt tõene, et tegu pole enam ideoloogilise vastuoluga kapitalistlike ja kapitalismile vastanduvate poliitiliste võimude vahel. Venemaa on turumajanduslik kapitalistlik riik nagu Ameerika Ühendriigid ja Eestigi, ning ehkki Hiinat võib valitseda partei, mis nimetab end kommunistlikuks, ei saa ka sealset režiimi laias laastus pidada millekski muuks kui kapitalistlikuks autokraatiaks.
Ent kui ma räägin selles artiklis kapitalismi hetkeolukorrast ja selle moest välja minekust (ning võimalikust tagasitulekust), ei pea ma silmas seda, kuivõrd lai haare on kapitalismil maailma riikide ja rahvaste üle. Ehkki kapitalism saavutas üheksakümnendatel ja nullindatel reaalpoliitiliselt oma kõrgpunkti, haihtus ta umbes samal ajal ka meie sõnadest ja mõtetest. Perioodil, mil kapitalism jõudis pea täieliku domineerimiseni, tuli nagu nõela heinakuhjast otsida politoloogi, filosoofi, kirjanikku või poliitikut, kes sellest räägiks. Kas see oli tulemus või põhjus või mõlemat – erilist vahet pole –, aga kapitalism kadus ka laiemast ühiskondlikust teadvusest. Kapitalismile ei mõeldud ja seda ei käsitletud akadeemilises, poliitilises ega ka üldises avalikus ruumis.
Seda fenomeni saab osati üsna lihtsalt selgitada: kui sotsiaalne nähtus muutub valdavaks, ei kipu me seda kahtluse alla seadma. Nagu igaüks, kes on kunagi Michel Foucault’ või mõne teise poststrukturalisti teost käes hoidnud, teab öelda: diskursuses on võim ja valitsevatel diskursustel on loogiline suundumus suruda alla konkureerivaid diskursuseid. Võim põlistab end, esinedes loomuliku ja vaidlustamatuna. Võimu aluspõhjaks olev diskursus ei määratle ainult võimustruktuuri ennast, vaid loob raamistiku, milles mõelda ja arutada. Kapitalistlikes niinimetatud liberaaldemokraatiates on küll pealtnäha tavaks avalikult arutleda poliitiliste küsimuste üle, ent tegelikult arutame üksnes seda, kuidas kapitalistlikus süsteemis toimima peaks, mitte kapitalismi enda üle. Seda ilmestab mitu näidet: saksa keeleruumis on juba mõnda aega tavaks rääkida majandussüsteemist, kasutades üksnes mõistet „turumajandus“ (Saksamaa ise peab enda majandussüsteemi „sotsiaalseks turumajanduseks“), ja ehkki USA keskkoolide ajalooõppekavades on ühe keskse õppeväljundina formuleeritud, et „õpilane mõistab, et kommunism on ajalooliselt tapnud üle 150 miljoni inimese“, on mõned osariigid keelanud õpikutes kasutada sõna „kapitalism“, asendades selle „vaba ettevõtlusega“.
See, et kapitalistlikud võimusüsteemid püüavad ühiskondlikku diskursust nii aktiivselt kui passiivselt kontrollida ja esitada kapitalistlikku ühiskonnakorraldust kui objektiivselt loomulikku ja ratsionaalselt ainuvõimalikku, pole muidugi kellelegi uudis. Ent kapitalismi avalikust diskussioonist välja jätmise fenomen ulatub sügavamale kui pelgalt valitseva diskursuse edukas püüe end kinnistada. Teiselt poolt võib aga just praegu täheldada ka kapitalismist rääkimise ja mõtlemise teatavat tagasitulekut nii akadeemias, kirjanduses kui ka popkultuuris. Esimene märkimisväärsem ajaloosündmus oli 2007.–2008. aasta majanduskriis ja sellele järgnenud avalik pahameel, mis kulmineerus paljuski Occupy Wall Streeti protestiliikumisega. Ent ehkki liikumine ei kestnud kaua ja sellele ei järgnenud ka käegakatsutavaid poliitilisi muutusi, on pärast seda kapitalismist mõtlemine, rääkimine ja kirjutamine taas popiks muutunud. Üha rohkem ilmub kapitalismikriitilist kirjandust ning ka sotsiaalteadustes ja filosoofias keskendutakse taas rohkem marksistlikule ühiskonnakriitikale. USAs ja mujal läänemaailmas on tekkinud väike, ent üsnagi tugevalt pildis olev grupp poliitikuid, kes kapitalismi avalikult kritiseerib ja sellele mõnikord isegi vastandub; aga ka uuemas kunstis, kirjanduses ja muusikas leidub üha tihedamini kapitalismikriitilisi narratiive. Kapitalismikriitika on lausa nii nähtav, et isegi konservatiivid Eestis ja mujal on hakanud paaniliselt kriiskama, et ülikoolid ja loomeringkonnad on muutumas neomarksistlikeks pesadeks, kus noortel on radikaliseerumiseks viljakas pinnas. Ja ehkki see paanika on muidugi paljuski üles puhutud, peitub selles ka väike tõetera. Et kapitalismikriitika areng ei piirdu üksnes kitsaste ringkondade utoopiliste mõttelendudega, näitas ka avalikkuse reaktsioon USA suurima tervisekindlustusfirma juhi mahalaskmisele keset New Yorgi tänavat. See osutab, et viha kapitalistliku süsteemi ja selle esindajate vastu hakkab taas pinnale kerkima.
Asi pole loomulikult selles, et kapitalismi probleemidest ei ole varem üldse räägitud. Ikka on. Millest aga pole räägitud, on kapitalismist endast. Ent miks üldse on vaja mõelda kapitalismist tervikuna ja mitte üksnes mõnest selle kitsaskohast? Hoolimata sellest, et kapitalismil üksikasjalikku definitsiooni ei olegi, peab iga mõtestamispüüd lähtuma tõsiasjast, et kapitalism on süsteem ja seega tohutult lai mõiste. Õigemini võiks isegi öelda, et just seetõttu, et kapitalism on nõnda lai, mitmetahuline, keeruline ja tohutu haardega süsteem nii meie ühiskonnaelus kui ka isiklikes eludes, on seda tohutult raske defineerida. Mõtestada kapitalismi kitsalt kui majandussüsteemi on viga, mida ei tehta pelgast teadmatusest, vaid just seetõttu, et lahutada kapitalismi selle probleemidest.
Ehkki Saksamaa ja Texase õpikud võivad väita vastupidist, on turumajandus, ettevõtlus ja muud majanduspoliitilised nähtused küll kapitalismile iseloomulikud, ent kapitalism on palju enamat kui majanduspoliitiline süsteem. Kriitiline teoreetik Nancy Fraser defineerib kapitalismi näiteks kui „institutsionaliseeritud ühiskonnakorda“, mille keskne toimemehhanism on maailma ja inimelu jaotamine sfääridesse.[3] Kapitalism jaotab maailma mitmel viisil: esiteks majanduslikuks tootmissfääriks, mille raames korraldatakse meie tööelu ning milles toodame neid asju ja teenuseid, mida kapitalism on määratlenud kaupadeks; ning teiseks sotsiaalseks taastootmissfääriks, kus elame oma niinimetatud eraelu, kasvatame lapsi tulevasteks töötajateks ning taastoodame magades, süües ja puhates oma jõudu, mida saab omakorda majanduslikku tootmisesse suunata.[4] Kapitalism jaotab ka füüsilise maailma kaheks: esiteks loodusmaailmaks ja teiseks majanduse aluseks olevaks inimeste maailmaks. Inimeste maailmas – linnades, põldudel, kaevandustes, kalastamisaladel – on maal ja selles peituvatel niinimetatud ressurssidel rahaline väärtus ja nende ressurssidega kaubeldakse, ent loodus ise on sellest lahutatud ja rahaliselt väärtusetu. Maalapp omandab väärtuse alles siis, kui see loodusmaailmast võõrandatakse ja inimeste maailma tuuakse. Mets omandab väärtuse üksnes siis, kui selle majandustegevuse käigus maha raiume. Kapitali vaatenurgast on meri ise väärtusetu, ent kui kala on merest välja toodud ja ära pakendatud või kui rannale on ümber pandud aedik ja selle ette asetatud piletiputka või kui merepõhjast on leitud naftat, mida usinalt puurida, on merel järsku väärtus. Ka vett ennast oleme läbi aegade mõtestanud kui ressurssi, mis kuulub küll meile kõigile, ent kui oleme selle plastpudelisse valanud ja sildi peale kleepinud, omandab seesama vesi rahalise väärtuse, millega kaubelda. Ent maa ja veega saab „vabal turul“ äri ajada ainult siis, kui oleme need eraldanud loodusmaailmast, millele ei ole omastatud ressursi eest pidanud midagi tagasi maksma.[5]
Kui utreerida, eelneb kusagil tootmisprotsessis igale vabal turul toimuvale tehingule kaubeldava objekti võõrandamine loodusest. Oluline on aga mõista, et maailma osadeks jaotamise kaudu ei valitse kapitalism vaid neid alasid, mida peame kapitalistliku süsteemi osaks, näiteks tööelu ja füüsilist „inimeste maailma“, vaid valitseb ka endast väljaspool olevate alade üle. Otsustades, mis kvalifitseerub tööks ja mis vaba aja tegevuseks, ei määra kapitalism vaid meie tööd, vaid ka niinimetatud vaba aega. Jaotades maailma inimeste maailmaks ja loodusmaailmaks, ei määra kapitalism ainult seda, kuidas majandada inimeste maailmas, vaid ka meie suhtumist sellesse, mida kapitalism loodusmaailmana postuleerib.
Ent ühiskondliku diskursuse perspektiivist on kõige olulisem jaotus poliitika ja majanduse vahel. Neid kahte lahutades on kapitalism erakordselt edukalt lõksu meelitanud ka vasakpoolseid mõtlejaid ning ehitanud majanduse ümber „musta kasti“. Selle tulemusel on poliitikud üle kogu ideoloogilise spektri keskendunud sellele, mis voolab musta kasti sisse, ja sellele, mis sealt välja tuleb. Kogu tänapäeva poliitika arutab suuresti selle üle, mis ressursse ning kui palju ja millisel viisil me majandusenimelisse musta kasti topime ning kas ja kuidas õiglaselt ümber jagada seda, mis kastist välja tuleb. Mis aga kastis endas toimub, jääb poliitilisest diskursusest välja. Mõtestame majandust millenagi, mis toimib iseseisvalt ja väljaspool poliitilise normatiivsuse loogikat, ning räägime mõnikord sellest, kuidas kapitalismi hallata või isegi ohjeldada, aga eelkirjeldatud jaotuse tulemusel oleme sisuliselt kaotanud ligipääsu majandusele endale.[6]
Just selles peitubki vastus küsimusele, kuidas kapitalism moest välja läks. Liberalismile on alati olnud iseloomulik mõtestada majandust kui isereguleeruvat mehhanismi, millesse peaksid poliitilised institutsioonid võimalikult vähe sekkuma. Ent pisut paradoksaalsel kombel peitub põhjus, miks liberaalne käsitlus muutus ainumõeldavaks mitte üksnes liberaalide, vaid ka teiste ideoloogiate esindajate seas, hoopis Michel Foucault’ ja teiste poststrukturalistide liberaalse normatiivsuse kriitikas. Nimelt käsitlesid nad liberaalseid norme pelgalt diskursiivsete probleemidena – rõhuvate kultuuri- ja keelemehhanismidena –, jättes seekaudu kõrvale materiaalse maailma sfääri puudutavad poliitilised küsimused.[7] Just selle tulemusel ongi terve rida muidu vasakpoolseid filosoofe (nt Judith Butler[8], Giorgio Agamben[9] ja end ise „post-marksistideks“ nimetavad Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe[10]) oma poliitilistes teooriates majandusele ja materiaalsetele küsimustele pea täielikult selja pööranud. Selle tulemusel nihkus küsimus vara ja kapitali jaotamisest hoopis ühiskondlikule tunnustusele. Poliitiline kapital kaotas ühenduse tegeliku kapitaliga ning uueks poliitiliseks kapitaliks muutus staatus. Ühiskondlikku hierarhiat ei selgitatud enam majandusliku ebavõrdsuse, vaid sotsiaalse kuuluvuse (või selle puudumise) kaudu. Niisiis, võimu diskursiivseks muutumise käigus kadusid ära selle materiaalsed juured.[11]
Oleks igati ebaõiglane süüdistada Foucault’d või teisi poststrukturaliste täielikul eksiteel kõndimises. Poststrukturalismi tõus oli omakorda reaktsioon sellele, et varem keskendus kapitalismi ja liberalismi kriitika vaid materiaalsetele küsimustele. Taandades kõik ühiskondlikud valukohad ja põhimõtteliselt kogu inimkonna ajaloo klassikonfliktile, vaatasid ortodokssed marksistid omakorda ise paljudest eksisteerivatest rõhumisvormidest mööda. See aga ei võimalda kuigi tähenduslikult mõtestada rõhumisvorme, mille seos klassikonfliktiga, kui üldse, on oluliselt kaudsem. Ehkki ka marksistidel oli mõningaid selgitusi, kuidas klassikonflikt põhjustab naiste, homoseksuaalide, rahvus- ja rassivähemuste, puuetega inimeste ja teiste rõhumist, ei ole selle kõige tembeldamine pelgalt ühe ja sama klassikonflikti väljendusviisiks pädev ega kuigi tõhus meetod nende rõhumisvormide vastu võitlemisel. Ent teiselt poolt loob jällegi pelgalt kitsastele identiteediharudele või vastupidi, mingisugusele hägusele ja ebamäärasele kõikehõlmavale „diskursusele“ rõhumine arusaama normatiivsusest kui millestki, mis on sotsiaalmajanduslikust reaalsusest lahutatud. Kuna poliitika on definitsiooni järgi normiküsimuste institutsionaalne käsitlemine, ent meie sotsiaalne reaalsus muu hulgas olulisel määral majandusega otseselt seotud, on tekkinud dissonantsil märkimisväärsed tagajärjed.
Kapitalismikriitika asendumine poststrukturalistliku normikriitikaga peegeldub sealjuures silmapaistvalt ka viimaste kümnendite poliitarengutes. Ehkki naiste, seksuaal-, soo- ja rassivähemuste ning teiste vähemusidentiteetide esindajate olukord on ideaalist jätkuvalt kaugel, on nende staatus märkimisväärselt paranenud just läänemaailmas, kus poststrukturalismi esiletõus oli kõige tugevam. Mis aga ei ole paranenud, on majanduslik ebavõrdsus – see on, vastupidi, kasvanud. Kestva vastuolu tõttu poststrukturalistliku normikriitikaga on võimustruktuurid paratamatult pidanud tegema vastusamme ja laiendanud vähemuste ühiskondlikku tunnustust: tunnustanud naiste õigust kehalisele autonoomiale, samasooliste paaride õigust võrdsele kohtlemisele abielus ja muudes valdkondades, rahvusvähemuste võrdset staatust teiste kodanikega ja nii edasi. Rõhutan veelkord: ka siin on palju arenguruumi, ent pole mõtet vaielda väitega, et just nende küsimuste ümber tänapäeva poliitvõitlused laias laastus pöörlevadki.
Selliseid arenguid silmas pidades on lisaks tunnustusele tarvilik poliitika tsentrisse tagasi nihutada ka varade jaotust puudutavad küsimused. Nagu ühiskondliku tunnustuse, on ka sotsiaalse reaalsuse ning sellesse kätketud rõhumise ja kannatuste keskmes kapital. Ehkki pole sugugi vaja kapitalismi ja selle võimustruktuure pelgalt taas majandusele taandada, oleks siiski kasulik hakata majandust laiemalt mõtestama. Staatus ja klass on omavahel olemuslikult seotud: kui heita kõrvale üks, saab ka teise progress olla üksnes väga piiratud ja teataval määral fiktiivne. Samamoodi nagu on jabur mõelda moraalsest ühiskonnast, milles riik hoolitseb indiviidi materiaalse toimetuleku eest, aga võtab talt vabaduse end väljendada, ei ole õiglane ka ühiskond, mis küll teoorias rõhutab su õigust teha oma kehaga, mida soovid, abielluda, kellega soovid, ja valida, keda soovid, aga samal ajal laseb sul nälja ja külma käes kannatada.
[1] Francis Fukuyama. „The End of History and the Last Man“ – London: Hamilton, 1992 (ek 2002).
[2] Francis Fukuyama. „Identity: The Demand for Dignity and the Politics of Resentment“ – New York: Picador, 2019 (ek 2022). Kirjutasin raamatu eestikeelsest tõlkest ka arvustuse, vt „Vastureaktsioon vasakpoolsele identiteedipoliitikale“ – Sirp, 02.12.2022.
[3] Nancy Fraser. „Capitalism: How Our System Is Devouring Democracy, Care, and the -Planet – And What We Can Do About It“ – London, New York: Verso, 2022, lk 30–33.
[4] „Capitalism: How Our System Is Devouring Democracy, Care, and the Planet“, lk 53–76; Nancy Fraser, Rahel Jaeggi. „Capitalism: A Conversation In Critical Theory“ – London, New York: Verso, 2018, lk 13–61.
[5] „Capitalism: How Our System Is Devouring Democracy, Care, and the Planet“, lk 73–102; „Capitalism: A Conversation In Critical Theory“, lk 13–61.
[6] „Capitalism: A Conversation In Critical Theory“, lk 71–74.
[7] Thomas McCarthy. „The Critique of Impure Reason: Foucault and the Frankfurt School“ – Critique and Power. Recasting the Foucault/Habermas Debate. Cambridge: The MIT Press, 1994, lk 243–283.
[8] Carrie L. Hull. „The need in thinking: Materiality in Theodor W. Adorno and Judith Butler“ – Radical Philosophy, nr 38, 1997, lk 22–35; Jens Jaanimägi. „Soo- ja seksuaalidentiteetide kujunemine kapitalistlikus realismis. Judith Butleri ja Mark Fisheri põhjal“ – Akadeemia, nr 36(11), 2024, lk 2008–2009, 2023.
[9] Anna Kornbluh. „The Order of Forms: Realism, Formalism and Social Space“ – Chicago: University of Chicago Press, 2019, lk 47–73.
[10] Michael Bray. „Ernesto Laclau and Chantal Mouffe’s Post-Marxism Can’t Give Us a Political Strategy“ – Jacobin, 13.07.2023.
[11] „Capitalism: A Conversation In Critical Theory“, lk 70–71.
Jens Jaanimägi (21)
Oled õppinud Tartu Ülikoolis riigiteadusi, praegu aga õpid New Yorgis The New School for Social Researchi magistrantuuris poliitikateooriat. Räägi oma koolist veidi lähemalt.
The New School for Social Research pole hoolimata oma nimest kuigi uus. Selle lõid 1919. aastal Columbia ülikoolist protestina lahkunud õppejõud, kes keeldusid esimese maailmasõja järgses maailmas andmast kohustuslikku vannet USA lipule. Teise maailmasõja ajal tekkis New Yorgis University in Exile, mille lõid fašistlikust Euroopast põgenenud ja lahkuma sunnitud akadeemikud, ning see ühines peagi The New Schooliga. The New School on seega loomisest saati olnud progressiivne ja radikaalne institutsioon, mille eesmärk on võimalikult vähe sarnaneda struktuurilt klassikaliste kõrgharidusasutustega ning mõelda liberaalkapitalistlikust kastist välja. Kuulsatest õppejõududest on siin töötanud näiteks Hannah Arendt, Jacques Derrida, Betty Friedan, John Maynard Keynes, Margaret Mead, Slavoj Žižek, Judith Butler ja teised. Siin tekstis käsitletud autoritest on siin õppejõud olnud ka Rahel Jaeggi ja Nancy Fraser, kusjuures viimase käe all on ka mul olnud sel semestril au õppida.
Donald Trumpi taas võimule tulemise tõttu on olukord praegu USA-s vist üsna turbulentne. Millised meeleolud sind ja sind ümbritsevaid inimesi valdavad?
Ma arvan, et Trumpi naasmine USA presidendi ametisse teeb inimesi murelikuks mõlemal pool lompi. Hirm on siin eriti suur välistudengite seas. Alles paar päeva tagasi korraldas ICE (USA immigratsioonipolitsei) Columbia Ülikooli ühikas reidi ja vahistas seal vähemalt kolm tudengit. Üks neist, meedias kõige enam kõlapinda saanud Mahmoud Khalid, kes oli üks peamisi läbirääkijaid Gazas toimuva genotsiidi vastu protesteerivate tudengite ja ülikooli juhtkonna vahel ning kes ei viibinud riigis isegi mitte tudengiviisa alusel, vaid tähtajatu elamisloaga, vahistati oma kaheksandat kuud raseda USA kodanikust abikaasa silme ees ja on minu teada sellest ajast saati täiesti kadunud. Ta pere ei tea, kus ta on, ja ICE selle kohta andmeid ei anna. Mõni päev tagasi avaldas USA haridusministeerium ka nimekirja umbes kuuekümnest ülikoolist, mida nad peavad vaenulikuks, „antisemiitlikuks“ ja plaanivad sanktsioneerida. Minu New School on samuti nende seas.
Kultuurisoovitus!
Seoses eelkirjeldatuga soovitan lugeda Albert Memmi raamatuid ja tekste, näiteks „The Colonizer and the Colonized“.
