haiguslik tung
ärkveloleku ajal kirjutan meile, artikleid, esseid, avaldusi, taotlusi, kommenteerin, tšätin repliigi ja remargi korras. kõnnin mõtlen kirjutan lugusid, peatun: notes app — loo alge, to-do list, poenimekiri. õhtul kirjutan luuletusi, kirju. öösel proovin uinuda, aga võtan öökapi pealt märkmiku, kirjutan pimedas toas midagi nägemata, kael kange, käsi pingest valge. ma aina kirjutan ja kirjutan, kirjutan ja kirjutan. mul on silmade, varvaste, kannikate asemel tähed, mida tipin, maalin, sodin. Ö o Ö ooooO Ooooo U U, rmmm piuh hhhh nriukk.
Lasteaed
Sammud kumisevad hallil linoleumil, trepp on seest õõnes, toidulõhnad üleval.
Täna on menüüs ……………………………. ühepajatoit ja karamellkissell.
Täna on menüüs ……………………………. kodumäng, pätt ja politsei.
Täna on menüüs ……………………………. tubli tüdruk ja tark poiss
…………………………………………………….ja kõik saavad söönuks.
silmad kinni
hoiame vennaga öösiti hinge kinni. nii, et kõrvalmagajad ehmuvad, togivad, küsivad: kas sa oled ikka elus?
me unustame aeg-ajalt hingata.
me hoidsime vennaga tol öösel hinge kinni, kui alasti mees taarus meie voodisse, meie lastekehade ja paljaste linade vahele. vend magas, aga kõht ei liikunud. mina teesklesin magamist, silmad kinni pigistet, laugude vahelt voolas padi tilk tilga haaval pea all niiskeks.
hommik:
„see onu on meie sõber. tal olid eile lihtsalt silmad natike õlised, ei näinud õigesse tuppa minna.“
Käsitöötund
Meid õpetatakse õmblema õigesti: nõel olgu paraja paksusega, niit, sõlm. Käed olgu alati enne õmblustööd puhtad. Jäta parajalt õmblusvaru, nõelu ühtlaselt – – – – –; paranda nii, et ei oleks näha, et on parandatud. Peidetud pisted.
Hiljem taasõpime parandamist, harjutame nähtavat paikamist.
See pole metafoor. Me ei ole puruks, ei ole esemed, masinad-arvutid, meil on lihtsalt moonded ja kidurused, vohamine ja lopergus. Oleme elusaine, vesi ja liha.
teismeiga
otsisin igasse ruumi sisenedes hullust, mis pistaks mu nahka, lutsiks säärekonte ja sülitaks need välja, et siis maast üles korjata ja hambavahesid puhtaks torkida. kas see oli lapse kaitsetu segadus? või olin ma ikkagi süüdi?
tal on silmade asemel küüned ja sõrmedeks keeled, ta aina puudutaks ja allutaks, surmaks, lakuks, purustaks. hiljem ütleb, et see polnud tema, kes su selga mööda roomas, vaid tigu; et küünejäljed on vaid lööve, mis sündind su enda kujutluses.
ma tahan ennast tagasi
ühel hetkel jääb kasv kinni, sääred ja selg enam ei veni, valu ei kimbuta. tuhin saab otsa. leian end masendava köögilaua tagant, ikka röstsai röstsaia otsa, kartul ja kaste, õhtused uudised, voodi. varahommikune äratus pimedusse. kui pikkus veel konte tagus, oli valus; kui aju paisus, oli pidevalt nutt kurgus. segadus, ootamine, seal kuskil on sihtkoht. valulikkus. aga vähemalt oli midagi, midagigi, tunti midagi, tuhiseti, ulmeldi — silmad peas kiilamas.
enam ammu ei saa öelda „kevad on alati nagu vanasti“ või „küll sa sellest välja kasvad“. nüüd on kogu elu pitsutud. mõnel päeval tahaks pesemas käia, isegi kui ei ole must, kui on juba kolm korda käidud.
pange uudised vait, visake mu telefon minema ja mähkige mind nagu titte: musliin, soe piim ja lõputud paitused. ma nüüd uinun, head lõputut ööd.
punasest raamatust
valgus langeb õige nurga all sooja tuppa, ma lamasklen ja vaatan, kuidas tolmukübemete piirid välja joonistuvad. kuhu on jäänud need pärastlõunad, mil igavust aknast välja vahtimisega peletan? kus on see mokk-töllakil-oleskelu, mis justkui peaks kõigi tunnuste järgi olema igav, ent ometi avardub selles hoopis kõik muu?
me peaksime olema vihased, igavus on meilt röövitud! võib-olla on igavus hoopis hinge heitnud, äkki teda ei ole enam olemas? ilmselt oleme ikka ise oma igavuse loovutanud!!! peaksime minema tänavatele ja protestima. mina peaksin minema, kasvõi üksinda! kirjutan rasvaste tähtedega plakati peale „NÕUAN KOHESELT IGAVUST“ või „IGAVUS ON INIMÕIGUS“ ja seisan vaikides. võiks isegi öelda, et igavledes. üksi, keset tuba.
***
päike pole veel loojunudki, kui kuu juba tõuseb. keset leetu, seitse kraadi, kojamees nüpeldab esiklaasi nagu kubjas, kes silgupütipiitsaga pahalase tagumikku piitsutab. niimoodi mina magan, kui sina teed tööd.
tilk tõrva tühjas meepotis
………….maas mädanevad õunad ja kõik valed voolavad välja. kakskümmend viis aastat varjamist valgub valgel seinal paksu pigise nirena välja.
………..seda enam kapi taha tagasi ei topi.
………….viiskümmend viis aastat kestnud kummalisi
…………………….kuulujutte kistakse kalevi alt välja.
………….sähvatusteta valgusvihk ei halasta, see reedab.
mõned elud aeglustuvad — nõutus, arusaamatus; viha,
süvapettumus.
………kell aga tiksub samamoodi edasi
…………………..ja hommikul tuleb taas
…………………………….tehase tornist
………………………………………tossu.
puhkusel
varahommikul käib kopp üle ranna. sõelub välja prügi, lammutab laiali liivalossid, tasandab õnarused ja kuhjad, et saaksin selge peaga ärgata ja vette joosta.
ometi jahtub selgus ruttu. ometi jääb porilademetesse kinni asju, mida enamasti olen õppinud varvastega mitte riivama. täna aga sai vesi õige sogane. täna vaatasid ema piirjooned vee päikseliselt peegelduselt mulle vastu. päritud longus õlad, jõuetusest. juustehoid kahte lehte. isegi mu ükskõiksus oma väljanägemise suhtes on… temalik.
olen taas unustanud, et enne kodunt ära minemist peab pilgu ikka peeglisse viskama, nagu vanaema õpetas. et ei näeks välja nagu mõni salgu-mari või kaltsu-kaupmees.
miks suhtub minu ema oma emasse samamoodi nagu mina temasse? (vanaemal ei olnud ema, ema oli teiste ema, mina iseenda ema.)
elame igavesti
mu beebipepu ümber mässitud helesinised mähkmed lagunevad mu naha all ja teadmata paigas, võib-olla mõnel globaalse lõuna prügimäel. äkki on põlenud osakesed hoopis pilvedesse pesa teind?
minu beebipilli-piss jamab maailmameres kalakeste geenidega, minul endal jäävad päevad ära.
mu alastifotod lebavad kuskil endiste kaaslaste emaplaatidel, kõvaketastel, failide prügiaukudes.
minu kunstrinnad jäävad mulla alla kühmudeks, mida ükski elukas lagundada ei suuda – akrüülküüned kasvavad päris küünte peal edasi –, kruvid põlveski löövad enne rooste.
Ma kirjutan tihti akendest
Kõige paremini on mul sellest ajast meeles need toad, kus aknad olid natuke või täitsa katki. See üks tuba, kuhu Pedro mu saatis, viskas teibi ja papitüki voodile ja nähvas ukselt: „Noh, paranda see klaas ise ära.“ Paranda… sellega?
Sinine õhk imbus paberjast koest läbi ja uni ei tulnud, sest keha ei lasknud uinuda.
Või see tuba, mille aknaruutudel olid suured mõrad ja kiilud sees. Äratuskella polnud vaja, magistraali tipptund ajas õigel ajal üles. Loomulik ventilatsioon kõrvaldas pannkoogihaisu kiirelt ja tegi une sügavaks.
Ühel pööningul oli sada aastat vana kaarjas aken, mille õega ära lõhkusime. Kui pärast päikesest soojaks talletatud linaste voodikleitide vahel õde mulle raamatut luges, lendasid üksteise järel pooletunniste vahedega sisse esiteks kaks suitsupääsukest, teiseks nahkhiirepaarike. Jäime tunniks ajaks vaikides ootama, äkki keegi tuleb veel, suu ammuli vaatasime teineteisele vilavalt otsa. Mida see kõik tähendama peaks? mõtleme endiselt.
Ja lipp lehvib
Me urgitseme nimed nahale, et meelest ei läheks. Tema tema tema. Me otsustame jõllitada oma silmamunadega kahtlaseid, võimalikke ohtlikke, saadame kissitades sõnumi: ma näen sind, ära isegi mõtle. Levitame sõna, muljume suust välja täisnimesid ja kirjutame need tahvlitele. Värvime huuled sõja värvi. Süda ei voola enam värvli vahelt püksisäärde, kinga – ei.
Juuksed on rasvased, nahk ketendab, kõõm kõõm kõõm. Etendan naist: värvin ripsmed pikaks, kuivšampoon, joonistan huule- ja kulmukaarele sisu juurde. Meenutan peegli ees, kuidas lapsena öeldi, et küüned on nagu labidad, et alguses on õlad ja kohe tulevad jalad otsa. (Nüüd oskan end lihvida.) Lapsena öeldi, et tema leiab üles ilusate pikkade jalgade järgi. Kas ilusate pikkade jalgade eest saidki viie?
Palun-ärge-vaadake-mind on ajapikku asendunud nahaalse vastujõllitamisega.
Peitun vaheajal vetsu, köögutan kägaras potil, välja tulles piidlen järjekorda. Kes veel läheb kabiini pakku? Olemine kriibib rinda, halvatus halvatus halvatus. Ma ei tahtnud tulla. Varbad on murdnud sokilabast välja, külm king piitsutab nahka nagu jahe vangikong.
Vaheaeg saab läbi. Lavale tulevad naised ja nemad, nad kõik kannavad üksteist, käivad ümbermaailmareisil, hoiavad ja kaitsevad, trööstivad ja ravivad. Kes muu on mind kaitsnud, kuulanud läbi elu?! Aplodeerime, meie pisarad lippavad põskedelt roosale sametist klapptoolile ja imbuvad kiirelt porolooni. Ma plaksutan plaksutan plaksutan.
Muidugi kutsutakse meid mentideks, voorustega uhkeldajateks, kanakarjaks, paljastamisihalejateks. Vähemat ei ootakski. Valjuhääldist kostavad meie hääled: kudusime kaks nädalat kangastelgedel lippu ja ootame teid maja ees, võite tulla ka siis, kui olete meie peale sülitanud, meid tagaselja kirunud.
Päike pressib end keset ööd pilvetuka seest välja, õhk lööb helgeks, paksus värvikihis uksed säravad vastu ja ümbrus muutub ruumilisemaks. Majaseinale on roosa spreiga kirjutatud:
THIS REVOLUTION IS ETERNAL.
Lipp lehvib. Nad tulevad ja neid on palju.
Helena Aadli (27) arvab, et ta ei ole pika jutu mees, aga võib-olla ikkagi natuke on ka.
foto: Marii Kiisk
