“TUHKATRIINU LAUL” jt luuletusi

TUHKATRIINU LAUL

koidula tänaval on pennywise’i maja / kihulased tuhkased arutult ymberringi / kihelevad kihisevad kiirevihus tuiskavad / nad kodu otsivad
mai viimane hommik / pärast sirelite õitseaega enne puhkevaid roose / jah hommik ja tundub siin haldijad ärkavad / tärkavad elule
kadrioru pargis asub luikede järv ja sulanud on kirmesjää / luiged mustad ja valged puhevile pahisevad suled / ja kuuvalgel pulmavalssi krakovjakki vihuvad
kaunisti kaunisti koseteel kullestest vastseteks / täna me loobume joobume ulgumerele suubume
tormi eel õhk elektriselt SÄTENDAB lausa pakatab / pudistet sireliõitest pungil / imalmagusvänge hõng ilmapuust syndimist tulvil / esimesed juba läksid lauluga meie järele voolame / mereröövlite laevale
ma ootan oma peigmeest ma õhkan KOGU HINGEST ihkan
mu ysk mis vedela mateeria kujul mahub valatult ta jalgevahele
vahtrapungist männiokkaist palistet maa / see tormine tõuseb kõrgemale
preilike mis sa veel siin teed kas sa ei peaks juba portselani lauahõbedat kuldäärtes pussnuge raheteri iseoma syljesuhkrut karavaniga laevale tassima
kaarikud ragisevad päike hullunult sillerdab asfaltmanalateil / elekter peab õhus duelli armastatu sydame nimel / täna istusin ma taamal sadamalinnas kybarsepa teelauas / õhus keerles unustatud muusika ja ta kysis mult kas mind ei lastagi ballile
seisev lääge vesi vaikus enne tormi / pompeii upub täna maelströmi keerisvetes / õhuga kokku sula ära silmi hetkekski sule täna juhtub kõik täna juhtub kõik juhtub kõik
maarja magdaleena jalge ette kirikakraid maikellukaid kirjumirjutavaid õhus õdipudisevaid lõhnavaid / sireliõied on täna kõik viie lehega / naftaloiges lõpevad
niisukeses tantsumuusikas oleks patt hakata surema / õlikeermed ta juuksekiharais / ah ihkan molli lõuga maailmale anda jalaga jah tanksaapaga ah kurivaim õhinapõhises õhus elule tärgata
keerljasvalendav sysitulimust täna tuli maha tormivihm hiliskevade viimane varasuve esimene ja ilmatutohutuis hoogvoogudes õhkameihkame KOGU HINGEST tahame oma pärljad pianistikäed yheks sulatada
traatides poolvool säriseb ta silmapõhjas tumelilla sädeleb ja ytlemata armas jah sygavale tahaksin uppuda KASI KÖÖKI RAISK PREILI TUHKATRIINU MIS SA SIIN OMA VÄRVIPOTŠIKUTEGA KONUTAD KAPTEN JUBA OOTAB ÕHTUST ROOGA pane nyyd ilus kleit selga (see helesinine mõtlen ma) jalga pitsist tärgeldet sokid muki ennast kenakeseks nukuks igal ankru hiivamisel (merele rändamisel mõtlen ma) ihkab kapten noore naise liha õgida
hästi mõtlen ma mu kõrvades sädeleb muusika ah klassika ta ei tea et kybarsepa poole hiilisin salaja
igatahes kenakeseks nukuks võin ju täna õhtul end teha kyll sest tean seekord tungib kajutiaknast sisse kybarsepp ja avab enese kapteniks arvajate pihta tule
tumelilla ultraviolett täna ma sätendan / ah sa mait ja ilmaaeg kui tormine

 

 

SUSPIRIA SUSPIRIORUM
ehk sonaat nihkest ajas ja ruumis

7. hyperhondria. sissejuhatus
mingem yles mägedele tõuskem tagajalgadele
palugem endale malbelt punavat härmatist palgele ehk pääseme taevapervel’ valgele
yles kus taevas tume ja täpiline kui mättane maa
tasugem oma arved kuulekalt alati valvel
roosiaia verised hanged me kondid kui kreemjas vandel milt luhta lähvad sydatalvel sulatulena põlevad palved
olgem sina ja mina ja me kõik yheskoos igaveses leegitsevas tules
täna on valguse lõpp ja lõpu algus minevik kohiseb kõrvus tulevik kahiseb kulutulena mis haprad kasepuud söestuma õhkab tõuskem suitsuse tuisuga yles las tähetolm keerutab me räpakaid kodinaid
on tähtedes kirjas me saatus et tulekul on pööripäev ning viimased liblikad kõhtu meil kooruvad vakladest hauas

6. boolero. ekspositsioon
ykspäev tahan ma saada selleks kellega kohtusid kella all
me olime sõjas maailm oli sõjas
nägin sind tookord esimest korda
istusin pehmete vatipatjadest seinte vahel
kiigutasin end põrandal tiksumise rytmis edasi-tagasi et peast raputada karjuvaid
närvilõpmeid lõhki käristavaid mõtteid sõjatandrilt
et kuskile kuuluda unelmais kulgemist jätkata
sind sõidutati sisse ratastoolis mööda kylmi kahhelplaate
kitleis hooldajate sahisevad sussid polypropyleenist kohvitasside rahulik klirin
sõjatandrilt tulemise rõkatav tärin
pani mind äkitsi pead tõstma
su oimukohalt mööda korpas kõhnunud rangluid kuni karvaste kondiste sääremarjadeni välja
jooksis alla rõlge rohmakas
sinikais kärnane
eksimatult äratuntav okastraat
tungivalt vaatasid mulle silma
sosistasid kas tunned mind ära
ja mu pehme vanni uppund kodukootud villane pisike maailm kärises lõhki lausa ribadeks
seal all pakatas yks teine
me kohtume kella all

5. adagio. peapartii
pikad peenikesed suitsused sõrmed härmatand jäässe
maalimas lumelilli tilkumas pulbitsevast punasest verest
mustja kirme all sygavais voogudes sosistavad kuhugi kuulumata kiledalt kummitavad kooljad kuulutusi sõjast mis kuumab yle maa
kella seierite vahelt paiskub välja helekuldselt kiirgav suhkruvatist nirisev pelgupaigata laste ja rahu poolt raputet sõjasulaste päike
tyhjadel väljadel võib lõpmata röökida sest tunneli lõpus lõppude lõpuks ikkagi valendab
sulavõiselt pehme plaatinakullane ja võlusõnu leida pyydvate rohmakate näppude pidevast hõõrumisest mullane
tähetolm lõpmata yle me peade kui helkiv kaste murul heleroheline
vanaema teelaudade võilillist pungil linikupitsid heegeldavad end vääneldes ymber seierite nagu vaglad me lõpmata mustas mullases hauas
täna lähen mehele ja mu kyynarvarred verele
lainekahust mannavahust pulbitsevas silmini tylli tärgeldet pruutkleidis
on minu lõpmata mullased matused
tähine sydatalvine yle vainude leekides kes tahab kuule lennata kes talle tantsida jah meile piisab vähesest

4. andante. kõrvalpartii
järgnege värelevaile virvatulile kyll nad teid juhatavad
kinnitage kanda ja keha rajaäärseis härjapõlvlasi haldjaid ning barde tulvil trahtereis sest videvik on tulekul
ja räpane söestund
ylestõusu sahinais pyssilasest õhetav
suitsvail palgeil hõõguv ja hahetav
uduhämar võtab maad
su kohevil suled su pilgeni silmad räbalais kehast õhkuvad kiired pilgutasid mulle silma teretasid helgemalt hellemalt
kui tilleimad laululinnud voolavad kevadised veed
teretasid nagu seda teevad soerdid kodukäijad hauakaevajad teelrändajad ja lapsed ennekõike lapsed
sa mängisid äraolevalt oma hommikumantli paelaga palged lõkendamas silmis peegeldumas midagi kauget
istud siiamaani oma ratastooliga mul tagakuklas
ja kellaseierid tiksuvad veelgi tagasi tagakuklas istub teisigi

3. videvik. lõpupartii
õppisin imikuna varakult end rahuldama pärastlõunane päike kuldas lastetoa lapitekkides võrevoodeid kui sa mu peale röökisid jah ka tol väikelinna kodutänaval paneelmaja akende taga oskas päike loojuda ja uuesti tõusta mina tahtsin loojuvat päikest iga kell näha sestap joonistasin kriitidega riidekapi uksele veel yhe akna kus oli ees advendikyynal mitte kolmnurkne nagu meil pärisaknal vaid hobuseraua kujuga niiviisi oli minu arvates kaunim ja riidekapi aknast paistis alati roosakalt hõõguv videvik
mind suruti kõhuli voodisse käed keha alla risti kui karjudes nutta tönnisin olin väikelapse jaoks liiga äreva unega su minutipealt täpne režiim sai seetõttu sageli häiritud ses sundasendis avastasin et mu jalge vahel on tundlikud närvilõpmed
kössitasin su pilgu all kui mu peale karjusid näppisid tussi vä
mäletan sooja häbi mis jõnksuliste juttidena pehmelt mu kopsudest maksani voolas ja lõpuks lausa nirises mööda säärt alla soe pehme imalalt magus häbi
siis palju rongiaknast karussellina mööda libisevaid maikuuselt helerohelisi kasepuid klaasikilde purunenud pudeleist ja rusikat kohanud lastetoa akendest sätendavaid ilutulestikke noorukesi suudlusi kõhus põletavaid liblikaid peast väljakitkutud juuksetutte põuast närbund kirikakarde kroonlehti põduraks nälgind kahvatuid ihuliikmeid
tuhatoosis hõõguvaid sigarette seintel söestund kirjutisi salajasi radu maapealseid ja maa-aluseid kurdistavaid lumeräitsakaid ja tuisuta tähiseid öid paar sekundit ja veel paar hauavaikset öömusta sekundit hiljem
tunnen imalat häbi iga kord kui armastan
kohtume kella all

2. tuli. repriis
lustakalt tiksuvad kullatud seierid oma õigesse paika
ja kui maailma lõpus tuleb tuumaplahvatus siis on sel me leegitseva elulõkke hingus kulupõlemisest niitudel
haigus on tulekuma põrandalaudade all kytitavad oleme kõik niikuinii olgem siis juba ka kahused tahumatud sytitavad
igavene tuli
ja ma
hajun kandun yhte
kuu ja uduga omaenese kujuga
kunagi tahan ma saada selleks kellega kohtusid
ajal enne tuumaplahvatust

1. suspiria. kooda
meie maailmaid katab tähetolm metakeeleline metakujuline metahingeline metsadeylene taevas on tume ja täpiline kui mättane maa
mater tenebrarum mater lachrymarum mater suspiriorum
suspiria suspiria suspiriorum
on antud kõik ja võetud kõik ja ring jookseb tagasi kokku et sulada pimestavas päikesevalguses yheks ja lõpmata kauniks
meelitles indlema anduma meekarva mänglema kyynlana kanduma mineviku ryppe
et minna saaks
yles
ja kaugemale
välja peidust nurga tagant võite nyyd yhes oma kilkavate lastega tulla
pimedus on vandumas alla
suspiria suspiriorum
me kohtume kella all

 

 

VANA HARJUTUS

Tegu on lihtsa renessansliku jutustusega nii sõnas kui fraasis. Laul peaks kõlama õhulisena, ent voolavana. Laul läheb alla breve ning ideaalne tempo on 160 lähedal. Tempomuutust ei toimu kusagil (pean silmas ka 72.–73. takti modulatsiooni üleminekut – ei tohi tekkida seisakut).
tylgastavalt mõrkjasmagus haigus on see
paisuv päike vupsab su kontidest välja ja taevarandade igavikuloojak on eluaeg suga kaasas käind sa pole teda ealeski ihusilmaga näind ometi tead iga kivimõhna lainekahu kristallklibu kui oma ihuõnarusi oma viite sõrme
ta helendab su silme ees ta on imalaks hõnguks põlend veretav mannavahune
ta kiirgab su silme ees kutsub sind kaasa aina enam mida vähem leiad päiksekiiri maisest ilmast kui paned teokarbi või armsama põse vasta kõrva kuuled juba merekohinat
päike ammu loojunud uttu mattunud on tee kuid vanas lossis järvekaldal kostab lauluhääli veel

1. Salmides on hingamised pauside arvelt, refräänides 2 takti kaupa.
kiviklibu kylmakarge hahetav helesini ne kirjumirju tipitäpili lle li ne kahune er gas roo sa ke (looda sa)
ja klibudel lainetab. kuldjuukseline tydruk kõnnib kaljurannal pilguga tiirutab otsides silmapiiri. kajakad kisendavad looklevad piki taevakaart
kiired tuiskavad mõned on haavatud visklevad karidel. klibud kli ri se vad tydrukujalgeall jah see on unenägu. tuttav koht ometi nii võõras tal on miski õõnes sydantpööritav tunne sees kas see on
kas tal on hi r
ei saa valjusti välja öelda jah me ri lai ne tab. k a
kuidas siit välja saab. kas ta on lõksus. ta on vist lõksus. appi. kuidas siit välja saab?! yks tee viib he le va lge rannalii va pimestab valusalt
teine tee kaRmiDE männijÄNdRiKe vahele kus synged tumedad varjud.
ja välja ei saa. ymberrringi ainult vesi. ainult vesi vesi vesi vesi vesi vesi vesi
must

auk põhjatu haigut Aaaaaav sygavik palun
nyyd tydruk juba palub
mu tuli ykskord oli mul tuli ehk veel kiviklibu alt kumab
tydruk libistab sõmeraid päiksetagi kuumi kruusateri läbi kahkjate sõrmede
kaeva
kaeva RAISK oled niigi juba põrgus kaeva raisk
on siin keegi PALUN tydruk ronib kynkale kus puhuvad lõikavad tuuled
igavesti lämbepalav tormihall ta päiksetagi sulatab luudel ripendava lipendava naha ikarose vahatet tiibadeks

2. Dünaamikat teha vastavalt noodis olevate märkide järgi. Kolm esimest salmi algavad rahulikult ning liiguvad salmi lõpu suunas. Modulatsioonisalm julgelt ja konkreetselt.
saalis kyynlavalgusel ryytlilapsed laulavad
taevakaar tyyrpoordis kreenis kepikaarega sisse kontrabassid seal õuemuusik hallipäine yht harjutust neil õpetab
fa mi re do do (si la si) sol fa mi re mi fa mi re do do (si la si) do do verena punetav päike peegeldub tydruku juustelt kui ta korjab kiviklibu risu loojangute kibuvitsaõievahuseid kybemeid
on kõik ju yks karikakramäng annaks jumal vaid veel veidike mänglevalt tantsiskleda
helge valu vapustav maru oleks aeg näha imet oleks aeg
oleks aeg

3. Kõik helitud kaashäälikud fraasi lõppudes maanduvad pausidel (loojunud, õpetab, aastaid); helisevad kaashäälikud tuleks laulda enne pausi.
tydruk on ryystatud maal ometi tunneb ta iga varjudest tumenend teerada kui oma ihuõnarusi oma viite sõrme sest seal rõkkab ta enese muusika
ta laulud helgivad lõõmavpärljate allikate rypes mändide sall ja videva lõhn
oo see lõhn seda lõhna ei unusta tydruk kunagi see lõhn on tihe tiirane tukist tõusvat tuhka tyynelt täis ja ajab yle ääre

4. Sõnade rõhutud silbid ei tohi saada rõhku hoolimata meloodiahüppest (pean silmas soprani meloodia hüppeid taktides 19–20; 35–36; 67–68; 83–84).
and God shall wipe away all tears from their eyes, and there shall be no more death,
neither sorrow, nor crying, neither shall there be any more pain; kuidas kirjeldaksid kuud pimedale või vastsyndinule või elust räsitud hingele kes taamal synkjas silmist tuhmund
see on imede ime tydruk kõõritab yles aina yles
ta on haldjas ja tyrkiisseid varje helkiv ketserite puu kysib talt miks sa ära ei lähe kui kardad miks me oleme elame arutult kui karjamaal kanad päriselt või unes ikka veel ei tea
ta jõuab mägedele
nirisev ehahämar udu yle maarjaheintes niidu
olemise talumatu kergus suremise imeline valgus ja me väikesed elud on äkisti loitnud lõkkele
tydruk kõnnib yle silmaveest häiliva karjamaa ja ta kõhus keerab
imal armastuse hõng on ta sooned risti põiki käristand lõhki
põsed otsast lõppeni palavikust hõõguma ja peaksin sada surma ma
fa mi re do do (si la si)
sol fa mi re mi
fa mi re do do (si la si) do do

5. Oluline oleks refräänidest leida muusikalist fraasi ja paindlikkust.
ja arutu taevakuppel kaardub kõveriti
täna õhtul on meil kontsert kakofoonia kammerkooris katastroof ööhakk ja tuumaplahvatus
risti põiki puseriti läbi lõhki ristseliti
timpanite tume põrin kooris kahurite kõmin ja nyyd sisse vaskpuhkpillid
me kaardume looka põrguvärava treppi ja
karuputked õitsevad kui põhuse ristikheina sahinal astume kergejalgseist maha tallat loojakuse kastetilke rada
läbi hämarvahutava udu
oma imekauni kohutava lõpu poole karumdi ja põmaki
ent pyhkigem pisarad palgeilt oma kergejalgseil helehäälseil lastel me kohtume teisel pool sedasinast ilma
manalateed pidi elyysioni väljadele lõppeks
katalyytiliseks katarsiaks helekuldseks päikserattaks kyytlevkarraseks karidelt lendu läinud valguseks me saame

6. Et lihtsustada viimasel lehel kirjas olevat dünaamikat – I pool valjult; II pool vaikselt; kordusel kõik valjult.
ikarose tiivad viivad lõpuni välja
ja tydruk tulistab enesele kuuli pähe
kooris kisavad kajakad kajakad kajakad ta kooldund korjuse kohal
kajakad kajakad ka j a taevas kaardub sulakullaga yhte

 


Marie Ojamaa (26) on kyll paidest, aga siiski TÄIUSLIK TYHERMAA KEL ILMVÕIMALINE KATARSISSE JÕUDA

Värske Rõhk