Arne Merilaid
„Puuinimesed. Muinasjutt“
EKSA, 2024

 

Arvustus kirjutatakse 15. aprillil aastal 2125. Noored avastavad Arne Merilaide teose „Puuinimesed“ ja leiavad selle vahelt oma esivanemate märkmed. Taibates, et romaani tulevikudüstoopia toimub ajas, milles nad praegu elavad, otsustavad nad vanadega dialoogi astuda, sest aastal 2025 on arvustuse kirjutamine seletamatutel põhjustel pooleli jäänud.

„Vanavana oli mu vanaemale ütelnud, et ükskord saab veel nalja, kui lugejateni jõuavad ta pajatused puudest kui inimestest. Kohtutakse jumalast teise persooniga: ise väärikas professor, aga oma teises elus mingi mullamutt.“ (lk 7)

 

Arne Merilaide „Puuinimesed“ ei mahu ühtegi liiki. Žanrilt ühendab teos nii ilukirjanduse, memuaari, dokumentaalkirjanduse kui ka puuvikipeedia – ja moodustab kokku muinasjutu. Kogu selle keerise keskel on paralleelselt Vana-Arne (tänapäeva kirjandusteadlane Arne Merilai), kes alustas määramata ajal käsikirja kirjutamist, ja Noor-Arne (vana lapselapselaps, naine, bioloog), kes raamatu vormistab ja Vana-Arne kirjutatut kommenteerib. Nüüd on selle ilmatumalt kirju kompoti arvustamise enese peale võtnud kuus nooremat ja vanemat indiviidi, kes tunnevad end samuti puiselt, aga hoopis erisugustel viisidel.

Vana-Katrinka: Aasta on 2025. Vana Katrinka õpib ülikoolis kirjandust, omab mõneti ehk kadestusväärset ja küünilist huumorit, palataliseerib suure innuga, protesteerib Temu ja ChatGPT vastu, muretseb nooruse ja kirjanduse pärast ning tunneb end korraga pässi, täiskasvanu ja väikese lapsena. Kui ta oleks puu, oleks ta kindlasti sarapuu (Corylus avellana), kui ta oleks pähkel, siis kindlasti kõva koorega, tummise südamikuga ja sajaks igal võimalusel inimestele krae vahele.

Noor-Katrinka: Aasta on 2125. Noor-Katrinka on mingi ime läbi elanud üle kõik loodus- ja ühiskondlikud kriisid ning protesteerib kosmosereiside vastu. Talle tundub naljakas, et kunagi oli noortekirjandus marginaalne, samamoodi nagu fakt, et kunagi olid puud, sest nüüd on vaid inimesed. Kui ta oleks puu, siis ehk vetikas (Alga). Vastupidav, hea hapnikuallikas ja sobib sushi vahele.

Vana-Kerstin: On õppinud kirjandust ja haridusteadusi. Tegutseb haridus- ja kultuurivaldkonnas koordineerijana. Tegeleb mitme hobiga korraga, sest ei suuda ainult ühele asjale keskenduda. Armastab oma tegevust hästi detailselt planeerida, kuid lõpuks teeb ikkagi kõik kaootiliselt ja viimasel hetkel ära. Kui ta oleks puu, siis hõbepaju ehk hõberemmelgas (Salix alba) – pajud on painduvad puud ja suudavad elada heitlikes tingimustes.

Noor-Kerstin: Ta tahaks väga olla igimänd (Pinus longeava), mida nägi virtuaalmetsas jalutades. Igimänd ise kanti aastal 2108 väljasurnud liikide nimekirja ja looduses seda näha ei õnnestu. Uurib matemaatilist statistikat, loomult pigem introvert. Erinevalt Vanast-Kerstinist kirjandusega eriti ei suhestu, vaid tegeleb numbritega.

Vana-Rahel: Vana-Rahel (Juniperus communis) mõtleb palju, aga teeb vähe. Ohtrad kirjanduslikud-kaootilised-geniaalsed-rumalad mõtted manifesteeruvad aeg-ajalt lihavate kadakamarjadena, ent nende noppija saab kiiresti aru, et väikesed okkad on erakordselt teravad. Ja teevad kõik, et oma kalleimat vara kaitsta.

Noor-Rahel: Noor-Rahel teeb rohkem. Ta suhtub maailma kohati läägeks moonduva entusiasmiga, ent tundnud selles maitsebuketis kibedamaid alatoone, võib kogu moositegu enneaegse lõpu leida (ning purkidesse ei satugi miskit). Ometi jääb alles moosi võimalikkus – kui ta oleks puu, siis kirsipuu (Prunus cerasus). Vabakutselise putukateadlasena näeb ta kõike läbi suurendusklaasi, ent laiem pilt, mida enamik inimesi reaalsuseks kutsub, on end tema eest turvaruumi isoleerinud

„Puuinimesed. Muinasjutt“ on vormilt, stiililt ja sisult fragmentaarne, moodustades dokumentaalkirjanduse, memuaari, ilukirjanduse ja puuvikipeedia kaootilise vahekorra. Kuidas selline kombo mõjub? Kas sellega on üldse võimalik ühist keelt leida?

Vana-Kerstin: Raamatul puudub küll tugev narratiivne joon, kuid killustatus tekitab sellega hoopis teise sideme. Ehk ei olegi see mõeldud kaanest kaaneni lugemiseks –„Puuinimestest“ saab välja noppida kilde, mis kõnetavad. Mulle oli üks olulisimaid kohti romaani kolmas osa, millele Noor-Arne pani pealkirjaks „Seenejuur“. Sellesse mahub näiteks viimase kevadkooli kirjeldus, kroonika Liinakurul toimunud üritustest, mõtisklused (küla)kiigekultuuri hääbumisest, Vana-Arne laste meenutused Liinakurust, aga ka kirjeldus trühvlipargi rajamisest jm. „Seenejuurest“ kumab muutustega kohanemise ja samas iseendaks jäämise temaatika: „Kui inimene vahetab iga seitsme aasta jooksul välja kogu rakkude komplekti nagu Theseus oma laeva plangud, kas ta jääb ikka iseendaks või on ta iseendast juba teine. See küsimus – iseendaks jäämine – oli mulle toona eksistentsiaalne.“ (lk 254) Puuvikipeediat oleks samas võinud olla veidi vähem.

Noor-Rahel: Miks peaks olema fragmentaarse teosega keerulisem sidestuda? Fragmentaarsus kingib lugejale tükid, millest too ise tarvilikud osad välja valib. Mõned killud jätavad külmaks, mõned killud pöörduvad sinu poole lausa familiaarse ülbusega – tervitavad nimeliselt, seavad end mõnusasti su diivanil sisse ega plaanigi vähemalt mõnda aega lahkuda. Terviklikud, valmis narratiivid kas kõnetavad või mitte. „Puuinimesed“ jätab suhestumiseks nii palju ruumi (ja neid kõrgilt familiaarseid tükikesi on seal ohtralt). Minule jäi pikalt hingele lühike alapeatükk „Puid, mida ei ole“, mis tabab kuhugi olematuse pragudesse: „Naljakas on rääkida asjadest, mida ei ole. Kas võtta aristotellik hoiak: kunst ei jäljenda üksnes tegelikkust, vaid ka võimalikkust. Mitte ainult seda, kuidas asjad on, vaid ka kuidas nad võiksid olla. Huvitav on jäljendada midagi, mida ei ole olemas.“ (lk 207)

Vana-Katrinka: Elu ise on nii fragmentaarne, lugemiskogemused ja lugemine selles „kiiresti pöörlevas maailmas“ samamoodi. Uuenduslikkus ja eklektilisus on põnev, katkendlikkus sunnib võtma aega ja keskenduma – tõmbab reaalsuse rahulikumaks ja tasasemaks. Samal ajal ei kohusta raamat lugejat korraga paljuks, teda tulebki pigem ampsude kaupa degusteerida. Teisalt tõstatab see fragmentaarsus küsimuse, et kas üldine proosaks kategoriseerimine suunab lugeja võõrale rajale, mis lõpuks pole „Puuinimeste“ suhtes õiglane.

Vana-Rahel: Puuvikipeediat lehitsedes täidab keha veidralt katartiline tunne. Tegelikult võiks pikkade lehekülgede jooksul ununeda, et tegu on ilukirjandusliku teosega, ent Merilaide värvikas-humoorikas keelekasutus tõmbab loodusteaduslikkuse juurest innukalt tagasi: „See [kuldkuusk] vajab säramalöömiseks täispäikest, et mitmekordse solaariumi järel tõmmata üll kiirgav talaar nagu preestril kirikus.“ (lk 131) Kui Vikipeedias oleks puid päriselt niiviisi kirjeldatud, siis loeksid inimesed artikleid palju suurema innuga.

Kas Vana-Arne mõtles isetult Noor-Arne tulevikule või oli see kõik juhus? Kuidas meie valikud tulevikuminasid füüsiliselt, materiaalselt ja emotsionaalselt mõjutavad?

Noor-Katrinka: Mõelda minevikule, olevikule ja tulevikule korraga on lõhestuda. Näib, et see on ka „Puuinimeste“ tulem – ühest Arnest saab Arne Merilaid. Tulevik on lõhestumisjärgne vitraaž. Liialt muretsedes puruneb kergelt.

Vana-Katrinka: Aga mitte mõelda näib ignorantne, eriti tuleviku puhul. Seda saavad vist lubada need, kel elu keskpunkt möödas, ja siiski näib praegune olevikukesksus meeletu. Kokku mõjub tulevikuteadmatus ühtaegu muserdavalt ja lootusrikkalt – nagu ka Noor-Katrinka potentsiaalne eksistents. Või Noor-Arnest ja sellest drastiliselt teistsugusest maailmast, kus tema elab.

Noor-Kerstin: Pean nõustuma Noor-Katrinkaga: muretsemine on kasutu, sest kui torm tuleb, siis ta tuleb.

Vana-Rahel: Taoline mõttevahetus on üleni veider, sest tavaliselt on mittemuretsemine noorte inimeste privileeg. Nii moodustub vastuolu – noorena ei võeta tuleviku eest vastutust ja vanana enam ei huvituta. Isekas, aga see tulevik pole ju enam meie, vanade tulevik. Ja nii ei vastutagi tuleviku eest keegi. Meie generatsioon on asunud taolist nõiaringi murdma, häviva looduse ja kliima kaitseks korraldatakse kliimaproteste. Noored teevad häält, sest see on ainus võimalus ellu jääda.

Noor-Rahel: Täna ei ole ignorantsus isegi mõeldav – pärast kõiki viimase saja aasta jooksul aset leidnud katastroofe on kliimatundlikkus sama loogiline kui hingamine. Minu arvates ei ole vahet, kas inimene on noor või vana. Mõned inimesed hoolivad suuremast tulevikupildist, mõned mitte, isegi kui kõik peaks seda tegema. „Puuinimesed“ paneb hoolimise peale mõtlema – kui me kohtleks puid ja loodust nõnda nagu enesele kalleid inimesi, siis oleks maailm kahtlemata parem paik.

Mil määral on „Puuinimesed“ kliimatundlik teos?

Vana-Kerstin: Side loodusega, puude hoidmine, empaatia kõige elava vastu kumab teosest selgelt läbi.

Vana-Katrinka: Kogu vana ja noore vahepealset aega kokkuvõttev osa, düstoopiline tulevikunarratiiv on potentsiaalsest, kui mitte tohutult tõenäolisest kliimakatastroofist vägagi teadlik. Noor-Arne maailm mõjub eluliselt ja empaatiliselt. Teisalt veel enam tundlik ja isiklikum on kliimamure puukataloogis, mis toimib kui ohvriloeteluga mälestussammas.

Noor-Rahel: Keeruline on aduda, et autor kujutas end toona nii kaugesse aega täiesti teiseks inimeseks. Kõiki kliimakatastroofe, mis teose alustamise ja lõpetamise vahel aset leidsid, pole kindlasti juhtunud, aga on lohutav teada, et Vana-Arne oli juba toona piisavalt mures, et taolist tulevikku ette kujutada: „Mis selle kosmilise ataki tekitas, mina muidugi seletada ei mõista. [—] Miks tõmbasid taimed keset suve ühtäkki – pauhti! – klorofülli lämmastiku endasse tagasi? Justkui jääksid talvituma. Järgnes suur põdemine ja okste krigistamine ning teistkümmend protsenti puid maailmas jäidki raagu.“ (lk 8) Katastroof on küll fiktsionaalne, aga mure keskkonna pärast on päris.

Kuidas mõjutab side või just selle puudumine lugemisel kesk- või ümbruskonna taju?

Vana-Kerstin: Mul on Liinakuru alati südames olnud – olen korraldanud seal kevad- ja sügiskoole ja kõik need Liinakurul olemised on kokku sulanud üheks suureks Liinakuru ööks. Side selle kohaga muutis mulle teose isiklikumaks: pildid paigast olid silme ees, teadsin, kus kirjeldatud puud kasvavad, sest olen käinud paaril dendropargituuril.

Vana-Rahel: Mina pääsesin üle noatera veel nende õnnelike sekka, kes Liinakuru öid kogeda said. Kui rääkisime enne teose fragmentaarsusest, siis side Liinakuruga aitab teatavat dissonantsi paremini ületada. [Vana-, noorte täiendus] Kerstin rääkis enne, et talle mõjus enim peatükk „Seenejuur“ ühes viimase kevadkooli kirjelduse ja kroonikaga Liinakurul toimunud üritustest. Usun, et see on ka paljudel teistel nii. Leida humoorikas-teaduslike puukirjelduste vahelt miski, mis sind ennast selle kõigega seob, ei tee raamatut vaid isiklikumaks, vaid aitab ka fragmente paremini tervikuks sobitada.

Noor-Rahel: Kas seda dissonantsi on üldse vaja ületada?

Aegadeülene Katrinka: Üks meist jäi napilt ilma Liinakuru ainulaadsest (trühvli)maagiast, teisele on see kui ajalooline paik ning „Puuinimesed“ selle kohamüüt. Me mõlemad tunnetame müstikat ja lausa magnetilist sünergiat, kuid see jääb alati kättesaamatuks, kaugeks, libiseb sõrmede vahelt.

 

---

Rahel Ariel Kaur (23) teab, aga ei ütle.

 

Katrinka Josephine Savimägi (22) otsib veel oma astraalset rada.

 

Kerstin Vestel (27) eelistab puid inimestele ning soovib kolida linnast maale.