Kuna töötan parasjagu Toronto ülikoolis eesti keele ja kultuuri õppejõuna, soovitan kolme teost Kanada kirjandusest. Sügisel Kanadasse saabudes laenutasin esimese asjana kohalikust linnaraamatukogust teose „A History of Canadian Fiction“ (David Staines 2021), kirjutasin välja hulga põnevatena tundunud autoreid peatükkidest „Indigenous voices“ ja „Canadian fiction in the 21st century“, läksin läheduses asuvasse kasutatud raamatute poodi ja noppisin sealt omale sobiva sületäie. Need on kõik inglise keeles, aga muidugi võiks keegi mõne ka ära tõlkida.

Marian Engel
„Bear“
McClelland & Stewart, 1976

Alustame raamatuaastasse sobiva teosega, mille peategelane on raamatukoguhoidja. Temaga hakkab asju juhtuma, kui ta siirdub suurest linnast töölähetusse kaugesse maakolkasse, kus ootab hindamist ja kataloogimist üks 19. sajandi keskpaiga eraraamatukogu. Ei maksa karta – ajalooliste köidete kirjeldus­tega ei liialdata, hoopis rohkem on juttu liikideülesest kommunikatsioonist maja taga puukuuris elava karuotiga. Aeg-ajalt pääseb karu keti otsast lahti (ei täpsustata, kuidas) ja tuleb tuppa vaatama, kuidas raamatukogutädil ka läheb. Ilmudes šokeeris teos lugejaskonda transgressiivsusega, aga sai siiski ka Kanada kindralkuberneri kirjanduspreemia. Autor asutas Kanada kirjanike liidu ja oli selle esimene juht (jah, mõte sellest, et Kanada kirjandus on mingi iseseisev asi, on vaevalt pool sajandit vana).

Drew Hayden Taylor
„Motorcycles and Sweetgrass“
Random House Canada, 2010

See on näide põlisameerika noorsookirjandusest (aga kõlbab lugeda ka vanemaealistel). Tegu ei ole mingi vaimsetest õpetustest pakatava harduskirjandusega, vaid lugu räägib seitsmenda klassi õpilasest, kelle nimi on Virgil ja kelle ema ajab kogukonnaasju sellise pühendumusega, et ei jõua kodus lapsele hästi süüagi teha. Kui peategelase vanaema surema hakkab, korraldab ta enne lahkumist oma võõranduvale, lahku kasvavale ja läbipõlemise äärel balansseerivale järglaskonnale ühe pisikese triksteri­visiidi. Külla saabub salapärane võõras kaunis meesisik 1953. aasta Indian Chief marki mootorrattal. (Mootorratta tehnilist poolt kirjeldatakse ka üksjagu.) Lõpuks on raske aru saada, kes siis just see viimasena ja paremini naerja on, aga loo käigus on juba lõbutsetud, lollusi tehtud ja üksteist alt tõmmatud omajagu, nii et kahtlemata ei ole tegemist kasutult veedetud ajaga ei tegelastele ega lugejatele.

David Bezmozgis
„Natasha and Other Stories“
HarperCollins, 2004

See lugu jätkab sealt, kus Viivi Luige „Ajaloo ilu“ pooleli jäi. Riia juutide perekond saab loa Nõukogude Liidust lahkuda, kuid Iisraeli asemel otsustavad nad siirduda Kanadasse. Viisaka väikekodanliku perekonnasaaga fassaadi varjus räägitakse meile, mida uusimmigrantidest varateismelised tegelikult teevad, kui raske on võõral maal ja võõras kultuuris „jalgu alla saada“, kuidas kultuurilised tõekspidamised uues keskkonnas paratamatult murenevad. Teose nimitegelane ei ole positiivne kangelane – aga ega me ei saa ka teada, mis tast lõpuks sai. Võib-olla tuleks sellele loole järge otsides vaadata Sofi Oksaneni teoste poole, kust saab üksipulgi lugeda Ida-Euroopast pärit noorte naiste kehade ära- ja väärkasutamise variantidest.