Ma ei arva, et ühe ajakirja kujunduse ajas muutumist võiks vaadata kui lineaarset arengut, kus iga uuem versioon on parem ja ilusam. Ka mõneti ebaleva ja otsingulisena mõjuvad või lihtsalt tehniliselt nihkes kujundused on hea ajalooprisma, mille kaudu avada ühe ajakirja püsimise kasvuvalusid. Aga ei saa salata, et Värske Rõhu nullindate aastate arhiivis sobramine on päris lõbus olnud. Mingi isetegevuslik eklektika, nii kujunduse kui ka tekstide endi veidi blogilik esteetika, hooga lajatatud vektorkujundid ja piksliliseks jäänud pliiatsijoonistused mõjuvad tagasivaates veidi kohmakalt. Ma ei tea, kas sellist kujunduslikku camp’i saaks enam luua, kui professionaalne kujundustarkvara on kättesaadav pea igaühele ja ilmselt on lugejate maitseootused näiteks loetavuse suhtes ajas teravnenud. Ehk on Värske Rõhk ka juba säärases vanuses ja asjas osalenute ring piisavalt suur, et DIY-rauda enam väga taguda ei saa. VR #6 walked so VR #95 could RUN. Ja kuivõrd on asi isegi kujunduses, et mõne vanema numbri sirvimine muigama paneb: vahest on see 22-aastase Sass Henno nime nägemine ja MSN-romaan, mis mõjuvad heatahtliku! y2k paroodiana.
Aastatel 2007–2013, ilmselt ka uue peatoimetaja tuules, hakkab silma teadlikum lähenemine ajakirja tervikule. Algatuseks paariaastane periood, mil kaanel annab tooni tagasihoidlik-dekoratiivne botaaniline taust ja suurt muud ei muutu, kui et kord kirjutab Carolina Pihelgas Andra Teedest ja siis Brita Melts Carolina Pihelgast. Ja siis põnev plahvatus, kus ajakirja kujundus on kahe aasta jagu järjepanu eri kujundajate ja kollektiivide hooleks antud, kuni jääb ikkagi pidama Maris Kaskmanni kindlatesse kätesse. Kujunduslikult on see otsimiste periood huvitav, aga pidevalt muutuv makett tundub tekitavat mõningat korralduslikku peavalu ja tollal veel kord kvartalis ilmuva perioodika puhul olnuks teatav stabiilsus aidanud kujundusel settida ja veidi jalgu sirutada. Kaskmanni 2013.–2016. aasta hoolsad värvivalikud ja lugema kutsuv kujundus – värvilaigu alt paistvad illustratsioonid ja pikema sissejuhatuseta tekstikatked kaanel – arenevad kadestamisväärse sujuvusega üheks põnevaks plokiks Värske Rõhu ajateljel, kus kaanekujunduses võtab maad jõuline autoriillustratsioon. Kuna piltidesse on põimitud ka kujunduselemendid ja tüpograafia, on lähenemine detailne, tehniliselt küps ja plakatlik. Ilmselt on see tehniline stabiilsus seotud ka Kultuurilehe alla liikumisega ja institutsiooni kindla katusega.
On hea meel, et illustratsioon on endiselt Värske Rõhu kaanekujunduste keskmes ning et praegused kujundajad on loonud sellele hästi toimiva maketi, mis on värske ja stiilne, kuid annab samas mugavalt ruumi sisule. Ega Eestis ilmugi eriti perioodikat, mille kaanekujundus oleks illustratsioonipõhine. On peamiselt erarahastusel tegutsev Edasi, Kultuurilehe ridades on ka kaks lasteajakirja, aga peale nende saabki illustreeritud kaanega särada ainult Värske Rõhk. Seejuures ei ole kaanel muu konteksti tarvis loodud ja seejärel kaanele paigutatud teose repro nagu Vikerkaares, vaid üle taga- ja esikaane laiub spetsiaalselt väljaandele tehtud autoriillustratsioon. Minu meelest on illustratsiooni kasutamine 2025. aasta (trüki)meedias üsna kõva sõna ja pigem haruldane. Ajakulu ja eelarve vaatest pole see ehk kõige mõistlikum – pigem võiks eeldada, et eelkõige tekstipõhine ajakiri läheb kujunduses Akadeemia teed (vt ka VR nr 34–46), aga vajalik värviline sõõm värsket õhku on see vägagi. Ka illustratsioon on kirjanduse osa, ja noore kirjanduse ajakiri peaks olema ka illustraatorite kasvulava.
Viimaks veel. Vahel paneb kukalt kratsima illustratsioonide – küll väga kvaliteetsete – pigem ilulev või unelev olek. Seda enam, et ajakirja enda kujunduselemendid on kaanel viidud miinimumini ja illustratsioon ei pea nendega dialoogi astuma, tähendab see 792 ruutsentimeetrit tsenseerimata trükiruumi, millel oma rida ajada, hullu panna, häält teha. Kasutage seda võimalust, illustraatorid, ja stay fresh, Värske Rõhk!
Mette Mari Kaljas (23) on graafiline disainer.
