vene keelest tõlkinud Mihhail Boitsov

*

jorutan lindude keeles
iidses kui öö
puudele
nad kuulavad mind tüvede paindudes
oksad länguvad ja vajuvad õlgadele
jorutan seosetult
hallile taevalikule kaugusele ja
loen langevate tilkade rütmist välja vastuse
kolm neljandikku – peaaegu valss

kõik ütleb mulle et varsti on sügis
tema ülemhelid lehtede habinas
puuvõrades
külmas paduvihmas
ja minu värisevas hääles
tema pehme samm

*

ühest kingist kukub välja teine
sinu kirju on hirmus lugeda
valus lugemata jätta
suvi suubus sügisesse mälestuste
loendus
avasin ennast juhustele
esemed ümberringi
ja aja märgid
irvitavad parvlevad ehmatavad
möödujad pööravad pilgu ära
ja ainult sinu kerge pehme
minus
ja sinu kirjade lugemiseks
ma täna jõudu ei leia
kuid kirja vahele pistetud joonistuse
ma jätan endale

*

vaata
toas avanes aken
sisse lendab hunnik verega määritud sulgi
linde hukkub massiliselt
sel peagi kõngenud
24. veebruaril
nende suled rippusid puudel
ümberringi surma karneval
tabletileht murdub mu sõrmede vahel
inimesed surevad mu sõrmede vahel
elavad-halavad mu sõrmede vahel
minu karjetes ei ole kuulda ei valu ei naeru
vaata mu selga
sel on paar totakaid valkjaid tiibu
sulerootsude vahel on vaha
mind kõrvetab tubane päike
tahan hõljuda
mul on veel jõudu
mul on veel aega
mul on veel keha
kuigi tema
töötab juba ammu mulle vastu
veebruari õhk on hõre
lähen üle piiri
kõigist piiridest, kõigist mõeldavaist regulatsioonidest üle
aitäh, mu salajane Daidalos

*

kevad
nähtavale tulevad vihmatorude veenid
paljad pahkluud
teiste hellus
akendest paistab
saabuva vihma teekond
poolviltu
sõprade ja võõraste
neidude
pilk nürineb hajub
lendab varestena laiali

aeg koguda on möödas
kulutan mõtlematult
raha sõnu ja žeste
hardun ja sulan
tunnete värskusest
lõhnast
maitsest
pildist helist
harjumatusest vaarun
kõndimisest võõrdunud inimene
kõhklevalt kobavalt
hakkan astuma
mööda märga asfalti

*

hoia hinge kinni
pane silm kinni
püüa mitte eemale peletada
mälestuste tonte
kattuvad paljunevad
kilgendavad
teravad helgid
jupid visandid
kas kuuled surnud mere
viirastuslikku müha?
мрія мрія мрія мрія
sosin

*

haaramine on ainus viis kirjutada
kui tunned teravalt seda hetke mil tundub et
midagi pole muutunud
öö katkine pime klaas valvab
udusse mähkunud
ja vaatab hinge kinni pidades
kas märkad seda muutust
rohu sahinas majade ähvardavates siluettides
pilgutab läbi pilve silma
justkui küsides
trügides läbi tuule
puud jäävad lehtedest hõredaks
tõrge
kuid mind ei peta välised märgid
asjade rutiin
õhku visatud hetk ma haarasin kinni
ja sulgesin peopesa

*

ere päike põletab silmad peast – akende tühi pilk püüab mu pilku
surnud aknaid ei elavda isegi
päikeseketas
lööksin päikese risti aga ei saa
sõrmed on söestunud
lõikaksin päikese ruuduks, aga põlesin maha
lähen tööle
lumi peegeldab kõiki mu mõtteid
jõudsin kohale
lumi peegeldab kõiki mu mõtteid
lähen alla
lumi peegeldab kõiki mu mõtteid
pomisen endamisi laskudes alla
muuseumi kollasesse keldrisse
nii palvetab inimene kes lihtsust ei talu

kevadega lühises – parfüümi lõhn
tundub et nende hulgas on tuttavaid nägusid
tulid vaatama tuhka

pööran ümber
tere

*

kogunenud mõtete
pung
veel küpseb, kohe-kohe maandab erk värv ilusa mõtte
pung väriseb teiste kõrvale kuuldamatult
aga mina kuulen
kevadpäeva keskpäev heidab mulle äreva varju
kevadise muda ja mitte iialgi sulava musta lume raskuse all
ei pruugi ta puhkeda ega tärgata
aga siis pean küll surema ja peitu pugema
jääma ootama järgmist kevadet
aeg käib ringiratast

---

*мрія – unistus (ukr)

---

Viktor Antipov (1996–2023)

Kohtusin Vitjaga Narva väitlusklubis. Olime paaril kooliturniiril meeskonnakaaslased. Hiljem avastasime ühised huvid: poststrukturalism, kirjandus, eksperimentaalne elektrooniline muusika. Viktor lõpetas Narva Keeltelütseumi hõbemedaliga ning osales füüsika- ja keemiaolümpiaadidel. Pärast kooli asus ta õppima Tartu Ülikooli geenitehnoloogia eriala. Õppimine oli talle lihtne, kuid kolmandal aastal lahkus ta depressiooni tõttu ülikoolist. Kahjuks ei suutnud ta kogu ülejäänud elu jooksul oma psühholoogilistest raskustest üle saada.

Viktor oli laiade huvidega inimene: teda huvitasid üheaegselt nii Viini aktsionism kui ka diferentsiaalalgebra; ta kuulas Genesis P-Orridge’it ja Rahmaninovi, luges Jacques Derridad ja Reza Negarestanit. Armastas Joseph Beuysi ega sallinud Boris Groysi. Ta oli keeruline ja vastuoluline inimene. Talle oli raske lähedale pääseda. Iga seisukoht oli tema jaoks vaid formaalsete argumentide loetelu ja hetkevaidluse nimel oli ta valmis kaitsma mistahes poolt. Samal ajal oli ta oma lähedaste jaoks hea ja hooliv inimene.

Viktori poeetilise müüdi keskmes on Narva linn, kuigi Narva ise on tegelikult teisejärguline, üksnes placeholder, juhuslik maalapp. Veider ja suhteline, sest tema jaoks oli kõik lõpuni veider ja suhteline. Need olid kõige sagedasemad sõnad tema jutus. Tema poeetilised tekstid on väga ausad, argielulised. Neis on palju neurootilist urgitsemist, kahtlusi, „neetud küsimusi”. Ta mainis sageli depersonalisatsioonitunnet, ei suutnud lõpuni selgeks teha, kes ta on. Ta klammerdus igapäevaste tegevuste külge, mis peaksid andma kindla identiteedi, kuid need libisesid alati mööda, osutusid tühjaks: uni, söömine, tablettide võtmine, peeglissevaatamine, poeskäimine. Sotsiaalsed rollid – üliõpilane, laborant, töötu – jäid talle kaugeks ja katsed saavutada täielik, monoliitne lõplik identiteet olid hukule määratud. Tekstides on palju jäljendeid-mälestusi minevikuminast, teised minad esinevad sageli varjude, peegeldustena. Püüdes end mõista, pöördus ta keha poole. Talle oli oluline kehalisus kui füüsiline antus, millest me ei saa eralduda, kuigi elu lõpus ütles ta keha kohta: „See reedab mu.“

Oma loomingulist meetodit kirjeldas ta kui proosa ja luule ristamist, viidates Saša Sokolovi „proosakirjaniku“ kontseptsioonile: „Mind ei köida kujundid, vaid sõnade kõla. Luule jääb mulle kitsaks: mul hakkab sõnade tähenduste ülekoormusest igav, ma ei taha näha maailma sellistes kategooriates. Ma tahan kirjutada, vabastada ja/või ümber mõelda lihtsaid sõnu, pöördudes proosa poole, kuid see on samuti problemaatiline: maailm ei ole mulle antud omavahel seotud aistingute ahelas, ajas pikendatuna, ma ei taha luua narratiivi – reaalsus on liiga juhuslik.“

Mihhail Boitsov

---