1.

wilhelmstraße on üks linna kõige ilusamaid tänavaid kolin sisse ühel reedesel päeval jaanuari alguses kui enamik korterikaaslasi on kuskil ära jõulud ja aastavahetus on siin vaikne aeg kogu instituudi rahvas jookseb kiiruga üle maailma laiali ainult need kes liiga kaugelt pärit on alles aga nemad uhavad samuti mööda saksamaad või lähiriike ringi võtavad oma viisast viimast mina olen ka maha jäänud sest see pidev edasi-tagasi pendeldamine muutus kohutavalt tüütuks iga kord tundus nädal või kaks kodus pigem väsitav kui ma oma kohvritega mäest üles uue koha poole nühin sajab lund aga ükski helves maapinnale ei jää kõik sulab üheks jõeks ja voolab mäest alla mulle vastu viimase jõuga lükkan oma kahte kohvrit

2.

see oli nüüd juba rohkem kui kaks aastat tagasi istusin rongis sel hetkel tuleb mulle tihti meelde kui jälle kuskile ära vaja minna me olime vaadanud tõtt päiksetõusuga vahepeal maganud gregor hingas rahulikult järka päev liisbethiga nutsime legendis gregor naeris lugesin rongis tõnis vilu vanaema pitskardina luuletust ja ei suutnud sellest kohast edasi minna kus ta ütleb et vanaema armastab mind tervikuna pitskardinast läheb valgus läbi mõni tera jääb pidama üritasin seda pähe õppida aga see ajab mind nii nutma ma loen kümneid kordi viskan silmad õue põllule gregor magas mu kõrvalistmel terve tee me olime just sõpradeks saanud tema ütleb alati et me olime selleks ajaks juba ammu sõbrad aga ma ei ütle niisama igaühele kallis ja mul oli hea meel et ta magab mul oli kahju ära minna pidin minema jälle kuskile ära mida ma sealt jälle otsisin ei tea aga minna oli vaja minna oli alati vaja oli alati kahju oli alati liiga ruttu oli alati oleks vaid see üks nädal veel

3.

keegi kogu aeg räägib minu eest ma ei suuda keskenduda 6 tundi saksakeelset jõuluõhtusööki ja vahepeal lihtsalt lendan lihtsalt lendan minema mu mõtted on rasked ja madalad ja väikeste kimpude hunnikutena suudan neid laduda nagu heinasaod väiksed mäekesed iga kõrs omapidi viltu ja teistega sassis keegi jälle räägib mu eest keegi jälle küsib mu käest liiga keerulisi küsimusi mu laused on lühikesed ja rumalad või siis väga pikad ma ei saa otse poindini minna vaid ikka ringiga ikka ümbert ringiga kasutan sõnu mille tähenduses ei ole kindel kasutan sõnu mille tähenduses olen kindel aga mispidi neid suus hoida seda ei tea võtan kohvi ja õlut ja kui viimaks ukse ees seisan kuulen kõike ja saan kõigest aru ma kuulen kõike ja saan kõigest aru ma astun suure selja tagant välja vastan ei mul ei ole prüfungeid mul on ainult vaja teha veel mõned bewegungsstundenid ja siis kaks hausarbeiti neid praegu kirjutangi ja siis on vaja teha veel masterprojekt und abschlussarbeit ja siis kõik kursid on tehtud sellega on ühel pool

4.

Oleksin nõus päris paljust loobuma, kui saaksin just seda hetke endale täpsemalt silme ette manada. Olin just maandunud ja astunud rongile, mis viis mind Trindadesse. Püüdsin aknast välja vaadates kõike seda meelde jätta, aga nüüd hiljem pudeneb ta aina enam koost. Ma ei mäleta teisi kordi, kui olen selle sama rongi peal olnud. Ma ei mäleta enam, mida ma tundsin. Mäletan sinise plastkattega istmeid ja heledat kollakat valgust enda ümber. Mäletan rohmakat hommikut enda selja taga, imelikku hüvastijättu ja vana hea Beauvais’ ümberistumisega lennureisi. Ülalpool pilvi oli korraks rahulik ja madal hapnikutase uinutas mind hellalt suikvele. Rongiaknast paistsid suurte piklike lehtedega puud, mille koor mitme kihina maha tuli. Tuul hõljutas kõike seda ilu. Rong kihutas mööda. Mu heledas niiskes peos oli pilet, 6.80, et saada tagasi sinna. Sinna, kuhu ma olin igatsenud, millest olin unistanud terve talve ja kevade. Ma ei mäleta, mida ma tundsin, küll aga seda, et võtsin rongis lahti telefoni notes’i ja kirjutasin:

5.

uus koht uus tass kohvi jaoks ja dušikott iga kord üle koridori kott kaasas ma sain teada mis on minu toa lõhn kui tulen õhtul sisse koban pimedas lukuaugu järele ei ole harjunud haaravat liigutust tegema eile õhtul tegime proovi kuni 22ni kes paneb proovi nii hilja peale aga lõpuks õues tegime suitsu ja rääkisime

you chose this life
maybe this life chose me

6. 

reede õhtul laman voodis panen kell 00 silmaklapid ette ja jään magama kardinat pole pean kasutama silmaklappe hommikul rüüpan oma kohvi oma uues toas oma lauakese taga vaatan weather äpist väljas on -1 mul pole sokke jalas varbad on külmad panen radika sisse köök pole mõeldud sotsiaalseteks olenguteks öeldi ma mõtlen miks sa üldse wg-s elad kui sa ei taha inimestega köögis kokku puutuda ma ei leidnud seal kohta enda asjadele ainult külmkapis oli mulle riiul vabaks tehtud aga kohvi ja sibulate ja banaanide jaoks kohta polnud mu toanurka oli jäetud üks riiul panin sinna oma toidud voodist kõige kaugemasse otsa maksan 300 eurot ja 69 senti üüri mõtlen kas see on seda raha väärt mitte et mul oleks olnud muud võimalust kui oma kraamiga kohale jõuan panen koti maha et otsida õiget ust ja kõrvaltrepikojast jooksevad välja kaks saksa lambakoera tormavad otse minu suunas omanik läheb teisele poole ja hetkeks aeg peatub ma surun end pingi ja seina vahele nurka nägu seina vastu ja oma kuklaga tunnen neid suuri pirakaid enda poole jooksmas nad hauguvad ja iga sammuga on lähemal lähemal kuni purevad mind kuni nende hambad on mul sääres kinni aga viimasel hetkel vilistab omanik ja hüüab komm ja koerad keeravad kannapealt ringi nende näo ümber kasvavad pehmed udused turrakil karvad juba puutumas minu pükste ääri

7. 

tom on juba prahas ees saadab mulle pilte tornid majad pikad tänavad vanad trammipeatuste märgid tänavasildid nii ilusad jõgi just ükspäev vaidlesime mis jõgi see on mis läbi praha voolab mul on jõgede peale halb mälu mul on vaja muude asjade pärast muretseda mul on vaja muretseda selle pärast et duši järel jäi aknalauale mu hambaharja kaitseümbris ja veeloik ja ma ei leidnud midagi millega seda kuivatada ja võtsin tüki vetsupaberit ja pühkisin sellega aga siis jäid need paberivaglad igasse plaadivahesse ja ma ei märganud seda kohe mul on vaja muretseda selle pärast et kui ma jätan oma toa ukse lahti siis kas see on köögis hommikust sööjate privaatsuse rikkumine nad teevad nalja laulavad ja krooksuvad ja mul on seda mõnus kuulata rastadega poiss ja meie instituudi baka kõige ilusam tüdruk

panen maha trennimati ja leban sinna peale tunnen kuidas mu selgroolülid on halvasti mõtlen et kui ma oma toa ukse lahti jätan siis nad mõtlevad oo see teeb joogat ma ei taha et nad nii mõtleks ma tahaks et nad mõtleks et ma olen nagu nemad ma tahaks et nad küsiks what are you going to do on friday nice shirt can i borrow it hey do you want a hit hey is this your cheese i ate it sorry hey come here i wanna show you something

ma tunnen end vanana ja mõtlen et mul polnud kunagi seda noorust mis neil on unistasin alati et saaks elada wg-s et saaks köögis öösel tobi teha veini juua rääkida rääkida maailmast rääkida kunstist rääkida kuulda nende eludest jagada lugusid kuidas ma kuidas ma kuidas ma kuidas ma siia jõudsin aga põhiliselt tobi teha ja veini juua ma unistasin sellest ja see tundus nii amazing ja nüüd tuleb hoopis välja et it would be great to remind everyone to keep the kitchen clean and mainly use it as a space for cooking and eating since we all appreciate having some quiet time to ourselves there it’s not really intended as a social space

8. 

nuno hoidis pudelit oma käes iga kord kui ma lonksu võtsin sirutas ta jälle käe minu poole anna tagasi vein oli jahe ja kergelt magus väga pehme pea märkamatu kuid samas asendamatu gaasiga vinho verde teekond virtudesini läks läbi linna singavonga mööda väikeste poekeste ja kohvikutega ääristatud tänavat mõnest suuremast siniste ja valgete kahhelplaatidega kaetud majast ning tellingutest ümbritsetud justkui valgesse kingipakki mähitud väga suurest kirikust seda kirikut jäin ma alati vaatama nagu cristo & jeanne claude tänavalt kuumas päikest tagasi kehadele selline tunne nagu grillitaks sind mõlemalt poolt korraga päike laksas lagipähe higi voolas mu sandaalid olid eelmisel päeval mäest üles trampides kannast järgi andnud ning nuno oli neid öösel hõbedase teibiga parandada püüdnud tänaseks peaks neid veel jätkuma mõtlesin kuigi need hõõrusid iga sammuga nahka rohkem punaseks oli mai lõpp pelgalt viivuke hetk enne turismihooaega ning nuno ja mina nautisime linna suveks mõtlesime mõlemad veganikohvikusse või baari tööle minna et briti poissmeeste jäetud tipi eest ülejäänud aasta kuidagi toime tulla see oli aeg meile meie noorusele ja igaõhtusele vinho verde ja superbocki kaanimisele mina olin viimaste kuude jooksul kõvasti portugali keelt harjutanud ning oskasin vilunult õlut tellida tervitada kuidas läheb küsida ja munne joodikuid perse saata nuno abiga pidime me sel õhtul veini kõrvale lihtminevikku võtma hakkama
eu durmo tu dormes
eu dormi você dormiu
ma kordan endale nii ilus kuidas ta voolab suust välja
olin paris beauvais’s oma praktilised rohelise triibuga tossud prügikasti visanud selle asemel et 50 euri liiga suure koti eest maksta kujutasin ette et leban päevad otsa matoshinosel liiva peal korjan merekarpe viskan kivikesi vette ja vahin surfareid üks roheliste silmadega katkise inglise keelega kelner annab mulle tasuta espressot mida muud mul veel vaja on esimesed nädalad sellest piisas siis hakkasin aina enam üles linna kippuma ma tahtsin teada kes on need inimesed kes joovad päevast päeva superbocki istuvad tänavatel söövad odavaid paneeritud kalaga võileibu ja räägivad peaaegu sosistades omavahel ja kellel on nii lahked silmad

9. 

me kohtusime nunoga tänaval kus ühel pool tashkinhas müüdi lihtsalt paneeritud kala ja salatilehega võileibu friikaid francesinhat ja muud kohalikku snäkki teisel pool lege pleiss kus sai 2 euriga kätte gin tonicu seal oli teisi jooke ka aga ma polnud senimaani sealt midagi muud näinud tellitavat kui samust kokteili ja aniisinapsu me hängisime mingi seltskonnaga seal igal õhtul vahet pole kas oli nädalavahetus või mitte oli seal alati keegi kuni kaheni olid putkad lahti nii kaua sai seal olla rääkida lõputult suitsetada ringi vahtida enamasti toimus kuskil 1 ja 2 vahel kõige vaimustavam tegevus me tutvusime inimestega enda ümber tihti tuli keegi lihtsalt meie lauda aga seda kohalikud poisid ei teinud ainult turistid tihti brasiiliast aga nende vastu polnud meil ka midagi nad küsisid meie käest kuhu edasi minna mida üldse linnas teha ja meie jagasime soovitusi suurima hea meelega ühel taolisel õhtul kui oli juba hilja erakordselt palju rahvast ja midagi oli nagu toimumas see et midagi kohe juhtub oli õhus kõik voorivad ikka samasse tuttavasse tänavavahesse kokku meie mõtlesime ühe joogi teha kuid jäime sinna tundideks üks asi viib teiseni kui avastan end ühel hetkel oma filmikaameraga nunost portreed tegemast ma ei tea kuidas see juhtus aga ma tahtsin nii väga küsida kas ta armastab kedagi

10. 

hiljem frankfurdis lipsan tihedalt pakitud inimmassi vahelt läbi hoian kiivalt kinni oma koti servast ja teist kätt sügaval taskus mul on vaja marienplatzi saada kus algab 25 minuti pärast etendus kui suurema rahvasumma seast läbi saan torman edasi kinnikiilunud eskalaatori üleelusuurustest astetest alla tabloo näitab u4 2 min panen sammudele pikkust juurde kott lollakalt taga tolgendamas tõmban suurte ropsudega õhku otse kurku mis juba tihedalt tuikab jooksen edasi ja samal ajal püüan aktiveerida oma powerhouse’i kuskil seal kõhus diafragma kandis asuva oletatava imelise keskme kust algab kõik elu ja seksuaalenergia mu endiste kolleegide pilateseõpetaja oli seletanud et selle abil saab ka näiteks kergemini rattaga mäest üles jõuan platvormile ja kollane u-bahn on juba ees ma tulen kaugelt oma lappes jooksuga ja üks armas tädi hoiab mulle ust jõuan peale ja hakkan oma kihte maha koorima toetan seljakoti vaguni nurka sinna peale viskan nahktagi siis võtan maha pealmise halli paksu palmikkoega kampsuni siis sinna alla igaks juhuks visatud meriinovillase väiksema kardigani viskan kaks keskmist kihti kotti ning libistan tagi tagasi otse paljastele higistele käsivartele kogu seda tegevust jälgib sama tädi kes mulle ust hoidis aeg-ajalt vilksan silmadega tema poole ta vaatab vastu ei ole häbi isegi silmi maha visata mõtlen et kärataks talle sulaselges eesti keeles MIDA SA VAHID MUTT a vaatan ise hoopis eemale vaatan akna peegeldusest iseend vaatan maha surun käe tihemini taskupõhja kus on tubakat liivapuru salfakaebemeid ja üks tulemasin mille tuleauk sedasamust ühtseks olluseks segunenud eluüdi ehk suure tähega Taskupõhjapuru tihedalt täis on toppunud niikuinii suitsetan ainult siis kui joon vaatan kella ja loodan et jõuan veel ühe õlle teha kiirelt enne etendust kohe marienplatzi ees lähima späti ees lõunaameeriklased nad ikka hoiavad kokku panen end valmis sest juba tean mis nüüd juhtuma hakkab igaühte tuleb eraldi kallistada minuga musutamise olen ma neist välja harjutanud ja siis tuleb küsida how are you võib ka ette tere öelda heeey how are you ja ise vastata im good ma olen mõelnud kuidas saaks sellesse vastusesse natukenegi infot panna siis tavaliselt venitan oo-d eriti pikaks ja selle oo jooksul teen kas kurba või rõõmsat nägu ja häält
goooooood
gooooooooood
gooooooooooooooooood

11. 

milline su linn on mina tean tema oma aga ta rääkis mulle ikka öösel või hommikul kui me tema valgesse voodisse jõudsime ta mängis oma väikesest kõlarist pega monstro albumit otsast lõpuni otsast lõpuni kuni me magama jäime kuskil une ja järgmise päeva piiril ta rääkis mu linn on pühapäeval aednikud kes kastavad higist ja kusest ja alkoholist läbiimbunud tänavaid mu linn on superbock ja turistid mu linn on iga kevad see hetk enne kui kõik kohad on odavate flip-flopide ja kohvritega jobusid täis mu linn on meie kohad kuhu nad tulla ei oska mu linn on taskinha do alexi kaheeurosed gin tonicud ja need inimesed kes sooja ilmaga sinna neid jooma kogunevad mu linn on skeiterid kes mööda konarlikke tänavaid ringi ragistavad mu linn on sõmer liiv rannas ja seal sees karbid mu linn on teisel pool jõge vaikus ja vaesus

12. 

ainus aeg mil lava kasutada saab on hilja õhtul kui mulle meeldiks juba kodus olla ma ei viitsi enam üldse ei viitsi ma ütlen panile ka et kle ma sel kellaajal juba kodupükstega omaette aga muud valikut polnud ja enne meid on proovi teinud soomlane ma olen varem kohal ja kuulen seest mingit mussi küsin ta käest mis see on ta näitab mulle arvutist pariisin kevät ta hääldab ilusti välja ja tõlgib it means paris spring ma ütlen jaa jaa eesti keeles pariisi kevad i get it ja ta hakkab vabandama issand sorry ma ei teand et sa eestist ma küsin vastu et sa mu aktsendist ei kuulnud va? ta ütleb lol ja nüüd kus mainid siis on ikka kuulda ja davai siis ta paneb oma asjad kokku ja ma küsin veel pani käest kle kas meil samad aktsendid aga ta ei saa midagi aru ütleb vist viisakusest et mingit sarnasust on ja mina selle peale räägin oma lugu mida ma alati räägin kuidas ma leedus augustas serapinase juures praktikal olin augustast ennast tihti näha polnd aga istusime seal angaaris tema töölistega plastikuaurude sees ja töökaaslane tegi ahjus ühepajatoitu kui me plastiku kuivamist ootasime siis istusime seal tolmu sees sõime ja rääkisime ja mina näitasin leedukatele hydraulic press channelit ja ise naersin nii väga mõtlesin et skulptoritele võiks siuke asi naljakas olla aga eriti selle aktsendi pärast ja ma ei suuda naeru kinni hoida ütlen guys listen to this accent i cant its so funny nemad ei naera üldse ja ütlevad nele sul on endal täpselt sama aktsent mida sa ajad

13. 

nunole meeldisid ühe ampsu suurused kotletid mulle need suured mahlased pontsud millesuguseid saab ainult nõmme sõõrikukohvikus või vanaema juures kui ma mõnikord jälle kotlette praadisin haises kogu köök nii et hiljem oleks võinud kõik sinna kuuluva minema visata rasv pritsis üle terve tööpinna mina sain parajalt kõrvetada nuno kilkas ja rõõmutses nagu väike laps keksis mööda kööki ringi ja vehkis pajakinnastega kui kõik vaikseks jäi ja särin lakkas läksime alla hoovi oma pruuniks praetud hunnikuga lamasime teki peale ja kuumast ning rasvast sõrmi lakkudes sõime kübetuks kogu taldriku punnis kõhtudega jäime sinna veel pikaks lebama ma rääkisin talle mu linn on täis inimesi kes on enne lõunat purjus kes visatakse takso pealt maha neil on käes viinapudelid nad sajatavad taksojuhti kes neil järel sõidab raha nõuab see on täis venelasi kes karjuvad ja kelle keelest me aru ei saa ja keda me kardame lic selle pärast et me ei saa aru mu linn on akna taga iga öö purjus mehed purjus naised nad lohistavad oma kilejopesid mööda mu seina mu linn on merelähedane õhk ja mõned vanad tornid mu linn on kauge nurgakene mida kaitseb suur poola kust keegi ei viitsi läbi sõita mu linn on suvel soe ja pehme mereõhk mu linn on vanad brutalistlikud monstrumid näitasin nunole linnahalli pilti ja rääkisin kuidas me käisime suviti seal taga rannas ujumas longerot joomas südant puistamas kive vette loopimas ja lõket tegemas

14. 

meie päevad olid heledad linn oli meiega igal pool nii et ei olnud esialgu vähemalt üldse raske pooled päevad voodis passida eelmisest õhtust lobiseda nuno tehtud röstsaia süüa ja raamatuid lugeda nuno küsis mida sa loed ma vastasin tõnis vilu see on eesti parim luuletaja woke ja samas ilus ma mõtlesin kuidas vanaema pitskardina luuletus kõlaks portugali keeles küsisin ta käest kuidas on vanaema kuidas on kardin kuidas on liivatera
avó
cortina
grão de areia

15. 

kahe ilusa päikesega jaanuaripäeva järel on taevas jälle täiesti hall ja madal ja ma ei tahagi välja minna panen radikat juurde ja istun oma tugitooli kohv on peaaegu otsas ja tassis ootab lahjemapoolne tilgakene vetsupaber on otsas nii et olen käinud köögist köögipaberit võtmas aga poodi on vaja minna mul on kõik söök otsas isegi tatar minu ajaarvamine käib tatrakottide kaupa viimase pooleteise aasta jooksul viies eri kohas elanud ma ei hakka igale poole tervet kilo tatart ostma sest ma ei jõua seda ära süüa viimases kohas veel nibin-nabin jõudsin ühe kilo süüa umbes kahe kuu jooksul aga siia wg-sse ma kauaks ei jää juba ongi järel 10 päeva 9 päeva 8 päeva nädal vaja on poodi minna aga õues on külm koridoris on külm köögis on külm võtan hoogu panen radika kolme peale

16. 

kui olin snooze’inud virutasin äratust mängiva telefoni kaugele üle toa et järgmine kord peaksin voodist tõusma kui ta kolme minuti pärast jälle „starbursti“ blastib olin maganud liiga kaua ja minu ninajuure ja silme vahele oli siginenud kinnine tunne võiks isegi öelda kinnisus nagu oleks kõik kulmud ja silmade välisnurgad ja ripsmed sinna kuskile keskele naha alla kinni seotud ma ei saanud end ega oma mõtteid liigutada raputasin kõige odavama kuldses pakis kohvipuru kannu ja lasin keeva vee peale kõik vahutas ja tõusis üles kuni kannu servani valasin nii kaua kuni tundus õige õues oli ere ere soe soe päike mis paistis täpselt igale poole sisse kui kardinad lahti tegin ma teadsin et sel päeval tuleb kõvasti vihma ja äikest juba luurasid need suured hallid tumehallid tumesinised tumelillad seal sinise taeva taga kõigest mõne hetkega kui pilgu ära panen olid nad hüpanud üle taeva minuni ja ladistab ja kallab siis jälle ere ere soe soe

17. 

mõ mozem govorit po-russki bez problem ma näen kuidas ta nägu hetkeks elavneb hommikul kell 7 köögis kuulab uudiseid ta on enda ette lauale laotanud kaks suurt tükki köögipaberit ja ta koorib sellele mandariini mina lähen kohvi tegema selles köögis siin ma tavaliselt ei istu isegi kui kedagi ei ole täna on aga nii varajane kellaaeg et põrkangi seal tobiga kokku pärast mõningast vaikust ta küsib mis mul täna plaanis on ma seletan et esiteks moving in the morning see on nagu jooga pilatese ja hingamise harjutused ja siis lähen proovi küsin vastu et mis ise teha plaanid tema siis seletab et läheb tööle hommikul tegeleb poolaga ja siis pärast on üks koosolek küsin et kus ta töötab ja tuleb välja et ta on ülikooli ida-euroopa uuringute teadur uurin et kas ta on poolast aga ei täitsa sakslane uurib venemaad ja ida-euroopat ma teen nalja et ma eestlane et kui sul vaja küsida midagi siis ekspert majas selle peale viskabki ta mõ mozem govorit po-russki bez problem minu hommikune aju võtab oma hetked et seda kalibreerida mis just juhtus kui kohale jõuab viskan vastu ja ne panimaju po-russki mingi ebaselge tunne on sisimas kõik need korrad kui sedasama lauset on öeldud tänaval trammis vene keele tunnis peol enamasti on need suhtlused olnud ikka ühtemoodi mingid kurjad vene inimesed midagi nõudmas ja see sulaselges vene keeles vastus mis peaks justkui välja päästma selle nõudmise täitmisest enamasti ongi järgnenud nõutu pilk ja mindud kedagi järgmist tülitama täna hommikul köögis lülitume ikka uuesti inglise keelele ja ma mõtlen miks ma pahane olen kas ma olen pahane sest ma olen 11 aastat koolis vene keelt õppinud ja sellest ainult see üks lause külge on jäänud? kas ma olen pahane kõigi nende eelmiste kordade pärast kui ma olen seda lauset kasutanud? kas ma olen pahane sest nahhui ära eelda et ma õpin okupandi keele ära sina siin saksamaal võid mõelda et see on neutraalne pakkumine ja ma saan aru sa oled eestis käinud eka muinsuskaitse konverentsil sa ilmselt nägid kõiki neid kes on vanemad kui mina ja kellele jäi see keel paremini külge ma ei hakka talle seletama et eestlased enamasti ei taha ja ei oska vene keeles rääkida eriti nüüd ma ei hakka talle seletama et mõned võivad pahaseks saada kui sa neile vene keelega selga lendad ma ei hakka talle seletama et ma ei saa ise ka aru kas ma võtan seda solvanguna või mitte aga midagi minus selle peale kihvatas ja tead see ei ole olnud valik vaid on meile selga väänatud noh mitte mulle aga mu vanematele ja nende vanematele ja nii edasi ja ma ei hakka isegi üritama talle mingit paralleeli tuua sest noh kui ta tõesti nõukogude liitu uurib siis võiks vast mu pilgustki kogu selle mõttekäigu välja lugeda

18. 

mitu aega hiljem valasin tassi teise kohvi kell oli hommik ja mõtlesin et peaksin juba hakkama pakkima ootan minekut? ei oota? peaksin neile teada andma et ma jõuan pühapäeva õhtul ei tea kas keegi on üldse kodus? ma pean võtme saama

tsau ma jõuan pühap kuskil õhtupoole kas keegi on üldse kodus?

mõtlesin sellest tänavast puiestee all on alati külm mulla hõng see meeldib mulle õhtul panen plätud jalga kui on just sadanud astun mööda kivitreppi alla need sahisevad ja väiksed rannast jäänud liivaosakesed krõbisevad ma lähen lihtsalt teisele poole rööpaid kus on vaesemad inimesed panelkad kõva autoliiklus ja lihtsalt muru sisse kõnnitud rajad desire paths

19. 

lennukis toetasin oma telefoni eesmise istme külge kinnitatud sahtlisse mille põhjas vedeles igasugu identifitseerimatut pudi ning üks soolakristallidega miniatuurne pretzel jälle sakslased ida-eurooplased on ka valjud ja avalikud aga miski nende haisvates vorstivõileibades mida nad metroojaamas lennukil ja pikamaabussis närivad on nii äärmiselt liigutav mulle meeldib nende koduse olukorra kohta erinevaid järeldusi teha puhtalt selle põhjal millesse ja kuidas on võileivad pakitud näiteks kui on küpsetuspaber mille torusse on kaks saiapoolt kokkupanduna keeratud ning otsad korrektselt sisse volditud võib kindel olla et saia on valmistanud ja kaasa pannud naisuke ilmselt kui ta koju läheb tunneb seal kartuli praadimise ja sibula ja kastme lõhna inimestel on eri viisid kuidas kodu endaga kaugele kaasa tuua idakad toovad kogu köögi rumeenlased poolakad ukrainlased tsehhid leedukad keedavad igas maailma otsas oma odavaid suppe mille lebra olen mitmes saksa prantsuse või belgia vaesema linnaosa kortermaja trepikojas tundnud see on ühtaegu tülgastavalt rõve ja hingesoojendav sakslased oma valjus tahumatuses avalikus klatšimises ning oma rumaluse eksponeerimises ometi nii üleolevad ja imperialistlikud sellesse ei suutnud ka kõigi nende saksamaa aegade jooksul kuidagi kiinduda minu taga lennukisabas kahe blondi saksa mimmu puhkusejutte kuulates meenutasin oma häid sakslasi kes reisivad igal pool üle maailma ja kui näevad teisi sakslasi punnitavad mingit täiesti suvalist aktsenti peaasi et keegi aru ei saaks et nad sakslased on ma olen juba ammusest ajast alati sakslastega hästi läbi saanud aga need on need ainsad normaalsed kes üldse tulevad sellise idee peale et võiks näiteks eestisse minna hea kui sedagi teavad tihti ütlevad lihtsalt et tahtsid kuskile kodust võimalikult kaugele minna aga soome jaoks polnud raha

20. 

õhtul lähen tantsutundi panen jalga oma väljaveninud põlvede ja triibuga püksid ja selga oma ainsa pika varrukaga särgi mis ei ole pusa sellel on varrukatel ja külgedel heledamaks pleegitatud servad ja ta on mulle umbes kahe või kolme numbri võrra liiga suur üldiselt kannangi selliseid üleelusuurusi rohmakaid ja mulle mitteistuvaid riideid pikemat aega üritasin leida normaalseid dressipükse selliseid millega saaks rattaga läbi udu ja pasa uhada hommikuti kui veel rongiga kooli sõitsin mis näeks enam-vähem okeid välja et loengus nendega olla samas oleks piisavalt lohvakad et sinna alla saaks panna lisakihi sest täiesti üllatuspäraselt on siin väga paljudel või isegi enamikul majadel ühekordsed aknad mõtlen selle peale tihti sest ega siin talvel tõesti väga külmaks ei lähe eelmisel aastal oli üks -7 päev aga nende puudulike küttesüsteemidega mis meil alte universitäts-bibliothekis on küll selle igikestva novembriilma vastu ei saa tihti istumegi jopedega seminaris kui oled juba sinna maha istunud ja istuma jääda kavatsed siis parem hoida end soojas sedasorti külm rõske õhk läheb kuidagi eriti konti lõpuks tellisin endale netist mingeid pükse ja aina saatsin neid tagasi küll ei sobinud värv siis jälle suurus iga kord pidin viima need tagasi eriti külma valgustusega ja eriti ebaõdusasse türklaste kioski kuhu saadeti ja kust läksid tagasi kõik meie küla pakid iga kord jõllitasid nad mu id-kaarti nagu näeks esimest korda nad peavad dokumendi pealt oma süsteemi kirjutama mis maa oma see on tihti keerasid seda ühte- ja teistpidi ju nad ei olnud eestist kuulnud ja ei osanud aimata et see on mingi riik kust keegi võiks pärit olla lõpuks andsin alla ja jätsin mingid täiesti suvalised dressid mis peaaegu nagu sobisid läksin nendega kohe kooli ja mõtlesin et vohh nüüd on head mugavad samas ei näe nii väga välja nagu dressid kohe järgmisel päeval pärast loengut ütles taani kursakas oh so cool that you feel comfortable enough to wear sweatpants to the seminar its the most important thing that we are comfortable here… and they are not even some cool adidas ones

21. 

tantsutundi minnes mõtlen mitu korda üle mida selga panna ja kuna mul adi pükse pole panen oma väikselt õelt laenatud kahe triibuga dupeid ja loodan et saan ilma kommentaarideta läbi seekord enne tundi tunnen end terve ja terviklikuna aga kõht on tühi viskan külmikust pannile eilsed keedukartulid ja leian veel viimase sibula tantsusaal on külm aga meie kehad kütavad ta peagi kuumaks alustame soojendusega mina hingan ja pingutan oma lihaseid plangus hoian hinge kinni ja tunnen kuidas kogu mu keha on kaetud väikse soojusega pingutan mõnuga ja panen veidi ülegi downward facing dogis langevad kõik juuksed näo ümber ja tunnen praetud sibula lõhn on jäänud mu juustesse ja iga liigutusega hoovab see mu sõõrmeisse võtan salgukese juukseid ja hingan sinna sisse nuhutan ei saagi enam aru kas see lõhn on mul endal ninas või on ta ikka mu juustes nuusutan oma kätt see haiseb praetud sibula järgi mõtlen huvitav kas teised ka seda tunnevad ma olen küll vahel oma lõunamaisemate kolleegide juures mingit vürtsilõhna tundnud ja kujutlenud mis mõnusaid maitsekaid toite nad küll teinud on aga see sibulalõhn tundub kuidagi eriti prosta

22. 

magasin seespool mu sees oli tühi mind valdas rammestus ma ei suutnud tõusta et akent sulgeda hääled kandusid tuppa mu juurde kell oli 7 ei pidanud veel ärkama soe paks õhk õues litsus vastu akent linnas kleepus paljude enamjaolt paljaste kehade nahale mina lebasin voodis sellest kõigest justkui eemal akna all vaatasin tooli seljatoele jäänud sinise- ja mustatriibulisi alukaid mõtlesin mismoodi nühivad teksad palja perse peal kuulsin ukse klõpsatust kui ta välja läks tema eemalduvaid samme koridoris kivitrepil vaatasin uuesti paksu õhku õues peaks ujuma minema aga nii hea oli lihtsalt lebada põrandal vedeles tolm mu paljas alakeha oli teki all higistama hakanud libistasin end voodi teise otsa teki alt välja kerge tuul avatud aknast ajas mu kananahale

23. 

proovis ma üritan neile tõestada et palun faking tee oma hääl soojaks enne kui sa hakkad rääkima ma ei saa aru sellisest lodevusest kui sa räägid oma suahiili aktsendiga surud oma huuled vastu minu isiklikku shure SM58 ei saa ju sittagi aru ma võtan oma positsiooni sisse näoga nurka ja teen youtubest lahti 5 min vocal warm up sellel on 41 miljonit vaatamist ju aitab eh sama kanali 10-minutisel on ainult 10 miljonit manan ette täieliku keskendumise ja kuigi ma tean et nad arvavad et see on pask siis ma teen ikka ja ma tahan et nad näeks et sellest on kasu we are starting with a hum

mind ajab kettasse et talvel on mu sõrmevahed nii kuivad ma ei saa anda endast maksimumi mu nägu koorub peast igal hommikul niipea kui kasvõi -1 väljas on ma mõtlen kõigi oma olnud ja tulevaste eesti talvede peale ja määrin weleda skin foodi ei taha mõeldagi mitu kilo seda täidlast rasvast kraami mu sunnik näonahk see talv on sisse imanud

24. 

hello where is your beautiful soul at the moment? kirjutas mulle vana sõber kellega magasin bernis pärast seda kui olin öelnud et ma magan ainult nendega keda armastan mina ei osanud vastata muud kui geograafiliselt täpseid asupaiku ma olen siin ma olen siin siin siin kuskil teisel pool euroopat aga sulle lähemal kui iialgi varem mõtlemas tahaks olla kodus minu elu on siin end hetkeks kokku võtmas ja lõpuks oli sügis suvi ei pidanud vastu liiga mitu ööd järjest ujus bussijaama ümbrus üle liiga mitu päeva olid pilved päikese ees ta ei jõudnud enam maad soojaks kütta ma praadisin neidsamu kotlette rohke sibulaga i’m in my kotlett era õues lehkas lehtede sambla seente koolilaste värskete seljakottide uute sandalettide pumpkin spice latte sünteetilisest lõngast sallide suitsetaja näppude soki sees märgade varbavahede sooja kanasupi praekartulite viimase muruniitmise kuuri ehituseks mõeldud laudade saagimisest tulnud saepuru järele ja kõige selle lõhn see ajas mul südame pahaks ma tegin akna lahti et kõrbenud õli hais ei kleepuks mu nahale

25. 

kolkamentaliteediga on selline probleem et isegi kui sa oled new yorgist aga veedad liiga kaua aega väikelinnas siis see kleepub sulle igale poole külge nagu sibulahais või karrihais inimesed ei väärtusta mu aega ütlevad tule varem saame varem kokku pool tundi varem ja mõtlevad et nad saavad minna proovi ilma ettevalmistamata siis istume seal vaikuses halloo kell tiksub a kuhu sul kiire on probleem ongi selles et meil ei ole kuhugi minna aga ma tahan aega kokku hoida kui ma jõuan nii hilja koju siis ma pean veel mitu tundi üleval olema et maha rahuneda et mu krussis aju saaks tõmmata sirgu tegime elektronis eelmine suvi shõuingut ja mul tuli siuke mõte et räägiks et igaühel on näost näha kui ta on maalt et ma saan silmavaatest aru teised panid mind lihtsalt tanki käin ringi ja pean arvama kes on maalt või ei ole läksin seisin ühe ette ja vaatasin otsa siis arvasin kas ta on maalt või ei ole ja enamasti läks mööda ma olin selle stseeni täiesti ära unustanud aga poisid tuletasid suvel meelde aga me seda ei tea mille järgi need inimesed otsustasid et kui sa oled mõisakülast et kas sa oled siis maalt või ei enamus inimesi siin on suurtest kohtadest taipei teheran santiago são paulo köln kopenhaagen varssav mexico city ma ei hakka nendega isegi rääkima sellest nad ei saaks aru nad ei mõistaks aga ka nende külge on kleepunud maakoha kombed harva duši all käimine väljaveninud põlvedega pükstega loengus käimine

26.

mul oli võimalik üle saada rahulolematusest materjaliga ja üldse igasugu südamevalust mul oli häid inimesi ümber kes viivad mõtted mujale kui seda vaja on mul oli aega et pärast proovi maja ees seista mul oli piisavalt raha et talle õlut osta või temal et mulle suitsu osta mul oli tegelikult alati aega kuigi liiga tihti tundus et ei olnud mul oli vastupandamatu soov olla asjadega ennetähtaegselt joonel ja valmis mul oli meeles üks õhtu kui sõitsime liisuga mööda tehnika tänavat tõuksiga ta hoidis mu tagant kinni ja mina olin roolis ja ma mõtlesin et ma ei saa hakkama aga nii mõnus oli koos sõita mul oli meeles see haige päikeseloojang kui kogu tuba põles oranžilt ja mõte sellest kuidas oleks siis kui see kõik oleks hall ja ilge mul oli võimalus vaadata üle katuste ja mõelda ma nii väga armastan seda linna olen ka vihanud olen ka ära igatsenud mul oli võimalik aeg-ajalt tuules laperdavaid linte vahtida ja mitte midagi mõelda ja selles oli midagi mis tundus mulle päris õnnis mul oli mitmeid ilusaid plaane tulevikuks ja ilusaid sõpru kes kirjutavad aegajalt insta dmi Nele how are you?? when do you come to brussels to vienna to frankfurt to basel to helsinki to porto see pani mind tundma et mul on küll kuhu minna kuigi liiga tihti tundub et ei ole mul oli nüüd kaks inimest rohkem kelle ees ma olen nutnud ja see polegi nii hull olnud

---