0 KAHE KÕRVA VAHEL
nii palju toimub ja samas ei toimu mitte midagi
meilid ei liigu asjad ei paki end
tolm koguneb võidukalt nurkadesse
riiete ja linade raamatute ja märkmike peale
mu kodust on saanud muuseum antikvariaat crackhouse läbikäiguhoov
mõnda aega on kestnud üleminek
asjad algavad
asjad lõpevad
I BAAR JA TÄNAV
istume pisikese laua taga meid on miinimum viisteist
aastatega on vist välja kujunenud et ma olen seltskonnas pigem jutustaja tüüp
vahel teen ka mõned naljad
aga täna olen vait joon teed ja siis vahin tühjusesse
mõtlen oma peas
miks keegi ei öelnud et vaata
kui sa lõpetad kooli
nii et sa tegelt pole veel lõpetanud
siis sa oled seal vahepealses alas
mis on talumatu
keegi ei hoiatanud
keegi ei hoia
vaata ise kuidas saad
siis mõtlen et kulla inimene rahune maha
taban end mõttelt et vaevalt ka need miinimum viisteist inimest teavad mida nad teevad
võtan lonksu
ei no pohhui need teised aga sina
sina oled läbikukkunud
kuhu see tubli olemine sind viis
töötukassasse
võltsintelligent
naersid ebsi tüüpide üle aga nemad saavad endale korteri sissemakse teha
tõusen püsti ja ütlen kursaõele et ma lähen korra sinna ja näitan näpuga ebamääraselt kuhugi
seisan tuttavate juurde ja nad küsivad et ega ma jumala eest koju ei hakka minema
ütlen et hakkan ikka
„oi miiiiks eiiii“
„teate ee kui aus olla siis mul on ärevus“ ja siis pressin väikse
naeru välja
tekitan kõigest semiebamugava olukorra
mingi masohhist minus jääb tiksuma ja laseb olukorral settida
sessuhtes heads up et elu hakkabki sellistest semiebamugavustest koosnema
kunstinäituste avamised esikapeod kokkupõrkamised baaris
poejärjekorrad meilivahetused ja jumal hoidku – klassikokkutulekud
kus ikka ja jälle küsitakse noh ja mis sina siis teed kuule täiega tundub et asjad liiguvad
teed kogu aeg nii palju
mina mõtlen siis et kuule jaa
töötukassas seismine on suht tegevusrohke
koju tagasi kolimine on ka hea väljakutse
kastide otsas elamine peaks performansitüüpidele ju meeldima
tsirkus ja leib
siis ütlen kuule jaa väiksed etendused ja muigan
taipan samal ajal et see repliik on mõttetu
sest vastasrääkija isegi ei tea mis lavastusest see lause pärit on
tahan kogu oma skolioosiselja segikeeratud soolikate ja siniste silmaalustega
maa alla vajuda ja vihmaussiks muutuda
keegi vähemalt namedrop’iks mind
kell kaks öösel kuuled kuidas ülakorruse naabrid tülitsevad ja siis üks küsib
kas sa armastaks mind ka siis kui oleksin vihmauss
üks hetk hakkab suht lõbus
täiesti lampi ilma alkoholi joomata
nad tantsivad mu mojo-joogi ümber ja olen nagu cmon tegelt pole ju üldse nii hull
üritame näpud suus vilistada ja äkitselt tabab mind välk selgest taevast
ma võiks ju raamatu välja anda
see ei saa ju nii raske olla ning hetkeks on kõik roosa
aga siis hakkavad tüübid rääkima et mis neid sügisel ees ootab
ee ma lähen nüüd koju oi miiiiks eiiii ütlen et hakkan ikka
tunnen kuidas mu mojo mis enne nii tugevalt end lausa ringi keskmeks oli kehtestanud
on koos vihmaga minema uhutud
unustuse jõkke
haletsuse järve
tööhõive ookeanisse
ebaõigluse merre
emban inimesi järgemööda
näen kuidas üle sõbra õla piilub üks kaabuga kiitsakas mees ja muigab
pappkastid ja kõrgharidust tõendav diplom
just algav sõprus ja abielutoetuse lõpp näppude vahel
mõtlen et miks ta selle peo peale situb
lahkun ja jagan ketsidega süütutele tänavakividele obadusi
soovin et ma saaks minna maa sisse nagu vihmauss
et keegi ei mäletaks aega kui mul oli mu mojo
II KODU
keeran külge ja vaatan kella 7.48
kuulen vetsuukse kääksumist
saan aru et ta ei jõudnud bussile
vajun taas unne ärkan uuesti kuskil 12 ajal ja tatsun elutuppa
kedagi pole
tekid on hoolikalt kokku pandud ja padi nende juurde
siin haiseb
taara laimiviilud pähklid popkornijäänused põrandal juuksekarvad ja kellegi tühi veip
kleit mis selga ei läinud klaasid pokaalid sinised lindid
viskan end diivanile ja võtan raamatu kaissu
mul ei ole pohmelli aga olen kuidagi löödud
sõber saadab pildi toidust mida ta parasjagu mugib
palun et ta tooks mulle ka aga ta vastab resoluutselt ei nagu ikka
üritan end püsti ajada aga kõik venib nagu tatt
päike puidust aknalaual
möödakõndivad naabrid kellel puudub igasugune häbitunne mu korterisse sisse vahtida
karjuvad naabrilapsed kes on mind ärritanud siiakolimisest saati
kräunuvad kassid keda ei ole mitte üks või kaks vaid kuus
ülakorrusel trampivad jalad
ahjukell mis näitab alati minut ette või minut taha aga mitte kunagi õiget aega
püüan lugeda aga meenub posu asju millega oleks vaja tegeleda
õues karjuvad lapsed et nad on viieaastased kuigi üks neist on ilmselgelt noorem
nad seisavad mu akna all ja vahivad mulle tuppa
vaatan neile otsa
see on olnud meie rutiin neli aastat
jõllitan neid kurja näoga seni kuni nad üks hetk murduvad
ja minema jooksevad
seekord longivad nad aga rahulikult ümber nurga koju tagasi
olen kaotanud autoriteedi
panen oma asjad kokku ja asun minekule
haaran endaga kaasa sinise prügikoti mis tilgub
see veab parketile nire mingit vedelikku mida ma ei tuvasta lisaks on kotis neli auku
panen kosse jalga ja näen läbi välisukse akna self-made tuhatoosi mis on värvunud pruuniks
teen ukse lahti
soe õhk tolm ja erinevad väiksed ebemed lendavad mu higist kleepuvasse näkku kinni
jõuan pärast saalis müramist koju tagasi
pea lõhub lihased on kanged tuju on ikka imelik
kohmitsen kotti otsin võtmeid
kobistan tuppa ja viskun jälle diivanile
tunnen kuidas tukk tuleb peale ja silmad vajuvad raskelt kinni
näen suuri koeri kes hauguvad mu peale halastamatult
näen oma endist tantsuõpetajat
näen kuidas üks tallinna advokaadibüroo läheb põlema
näen pähkleid millel on inimeste vastu allergia
ärkan heledahäälse kihistamise ja kiljumise peale aga ei näe kedagi
tõusen pahuralt püsti ja plaanin pissile minna aga silm jääb pidama akna juures
sealsamas kus on tuhatoos
näen võltsviieaastaseid topsi ümber kükitamas ja näppudega konisid sonkimas
topivad oma sõrmi rõvedasse haisvasse tuhasuppi ja siis võtavad jälle välja
kuni viimaks otsustab üks neist panna koni väikeste krobeliste huulte vahele
ta teeb haput nägu
teine võtab tema eeskujul samuti ühe koni ja teeb sama nägu
vanem ütleb et nad on nüüd täiskasvanud
noorem küsib mis see tähendab
tõepoolest
mis see tähendab
III RAAMATUKOGU
„sina vaata sina oled 30 aa 35 no kui 35 siis 35 aga mina mina olen 50 ja ma olen mäda
ma sain kiisale grossi poodi koristajaks aga vaata sinna tuleb bussiga sõita
sa said nõmme põhikooli
VIIS EUROT KÄTTE
vahivahi ma saan neli“
neli euri tunnis on alandus
ma sain aastal 2021 miinimumpalka mis oli too hetk vist 4 eurot ja 70 senti
kas see pole mingi inimõiguste rikkumine
neli eurot tunnis aastal 2025 kaks kuud enne järjekordset maksutõusu
naised arutavad omavahel et kes mida lähiajal skoorinud on
jutu arenedes ilmneb et ega väga midagi
üks on üleharitud teine alaharitud
üks on pintsaku keemilisest toonud teine on põhimõtteliselt pime prillimiinus on 13
algul daamid tülitsesid et kumb saab arvuti taha istuda
siis selgus et mõlemad prindivad võidu oma cv-sid välja
see käivitas sisterhood’i lähenemise samastumise
meenub film kus kaks tüdrukut vahetavad oma elud nii ära et üks
on printsess ja teine vähem printsess vms
„mis tähtkujust sa oled ma olen neitsi“
meenub hommikul nähtud pilt maarja magdaleenast
„mis te naerate kas teil on abi vaja?“
„ei minul ei ole abi vaja teil on abi vaja kui te teisipäeva lõunal raamatukogus istute ja vabandage mind halate oma elu üle te ju isegi ei tunne teineteist mis see siis olgu niimoodi võõrastele kõrvadele isiklikku elu jagada“
dialoogist kujunes kiirelt multiloog
hilisem liituja on hääle järgi kindlasti vanem kui need kaks naist kokku
hilisem liituja on kindlasti ka sada protsenti eestlane kui teda ärritab selline isiklikkus mis raamatukogu ja seal tiksuvad inimesed vaikselt enda alla matab
mõtlen kui väga ma ei taha ükski neist naistest tulevikus olla
mõtlen ja mõistan et ka mina sarnaselt nõmme põhikooli koristajaks minejaga olen eilsest kõrgharitud ja ometi ei saa ma sinna midagi teha kui mind tööle ei võeta
puudub kogemus suutlikkus või miks mitte ka normaalne suhtlemisoskus
„MIDA TE VAHITE MA KÜSISIN
MUL EI OLE TEIE ARVAMUST VAJA
ma lahkun kena päeva“
kontsade klõbisedes lahkub üks kõnelejaist
teine jääb kas vait või läheb samuti temaga kaasa
jääb selgusetuks
mul hakkab kõige vanemast daamist algul hale ja siis väga kahju
kuulen kuidas taustal käib foon mis meenutab muusikavideot
siis hakkab mul endast hale
aga vot kahju
kahju ei hakka
pakin oma väikese elu musta kotti ja tõusen püsti
möödun kahest arvutist
ühe taga istub viiekümneaastane mäda
punane läppunud rimi kilekott kahe räpase kummiku vahel
arvutist röögib mingi video ja mõtlen et kus on raamatukoguhoidjate kõrvad
millegipärast meenuvad „the substance“ ja põhikooliaegne bioloogiaõpetaja
kes ei raseerinud oma jalgu ja kandis sandaale
teise taga istub vana daam peas beež barett ja käes õhukesest läbipaistvast kilest kindad
ta hõõrub käsi närviliselt kokku ja kiikan korra tema ekraanile
„käibemaks tõuseb 22%-lt 24%-le kas oled valmis“
ütlen ausalt
ei ole
IV POOD
kokku on saanud kolm halba asjaolu
nr üks – päevad
nr kaks – lõpetasin cold turkey nikotiinitamise
nr kolm – lõpetasin cold turkey antidepressandid
ema tütar ja pühavaim on otsustanud liita jõud ning haarata mind enda embusesse
ma pole ammu nii kurb olnud
ei tegelt siinkohal kasutaksin isegi sõna nukker
melanhoolsus on seisund
kurbus on mattev
nukrus on selline et saad aru et midagi on tuksis aga midagi teha
ka ei oska
vaatan riiulit
tunnen kuidas põsed hakkavad õhetama ja tekib miski mida enamik nimetaks vihaks
ma ei tea mis on viha kuid ärritust tunnen küll
vaatan roosasid siniseid musti ja rohelisi kilepakendeid
pakendeid mis peavad väidetavalt verd kinni
lasevad kõndides krõbiseda
vetsus valju häält teha
voodis öelda oi sorri ma pean korra eee uiii ee
klubis hetkeks minisõpruse luua
ja mis peamine
kannavad hoolt et iga jumala kuu kulutataks osa olematust palgast nende peale
kaksteist tükki pakis ja mõtlen pole võimalik mida nalja
krahman ühe paki riiulilt ja sellega koos veel seitse tükki mis lendavad põrandale
sellel hetkel murdub minus midagi
vaatan pakke põrandal mis moodustavad korrapäratu kollaaži
vaatan enda kõrval seisvat vana naist kes kiikab korra minu poole
ja longib siis minema
silmad valguvad vett täis
see kõik on ebaaus
see nukrus see veri mis voolab pisaratega võidu
see et keegi ei tee mitte midagi
see et mina ei tee mitte midagi
kujutluspilt minust tänaval sammumas üleni roosas
plakatitega millel on suured kirjad graafilised verised tampoonid
ja sõna inimõigus
ei lohuta mind absoluutselt
põsed tulitavad nii et tunnen kuidas silme eest hakkab uduseks minema
korjan pakid kokku
viskan hooletult riiulile ja kõnnin minema
siis keeran otsa ringi ja sätin need ilusti omale kohale
see ei ole selveri süü et mind saadab veel kakskümmend viis aastat lause
oi sorri ma pean korra eee uiii ee
seisan juustuleti ees ja tunnen kuidas keegi vaatab mind
pööran oma pilgu kõrvale
näen kuidas mees manab irve näole ja ütleb midagi
võtan naiivselt klapid kõrvast
„sa peaksid naeratama ega vihm päeva ei riku“
ei aita tulitavad paistes silmad õhetavad põsed ja sassis juuksed
ega hügieenisidemete pakk käes ja mahakulunud lakk küüntel
V HAIGLA
püüan istuda aga see osutub võimatuks
üritan üht- ja teistpidi olla aga kõik on kohutavalt ebamugav
annan endale lubaduse
no sex is as good as pissimine ilma valuta feels
kõnnin närviliselt edasi-tagasi mööda koridori ja närin küünenahkasid
meenub eks kes arvas et näksisin neid siis kui olin närvis
aga ma teen seda ka niisama
see on kuidagi mõnus
oranžil diivanil istub naine kes puhub õhku suurte põskede vahelt välja
mees tema kõrval tundub miniatuurne nagu viplala
vaatan kella ja piidlen silmanurgast naist
ainus rase naine keda ma nii lähedalt olen näinud on mu ema
viisteist ja siis uuesti kolmteist aastat tagasi
vaatan taas kella ja annan ka teise lubaduse
no child is as good as vabadus feels
ma peaks teadma ma olen laps teismeline ja varatäiskasvanu olnud
mängin katkise patsikummiga ja kuulan ooteruumile omast semivaikust
helid väljast tilisev kell ja ohtlik lend surisevast telekast
puhisev naine on end püsti ajanud ja hoiab viplalamehel käest kinni
äkitselt käib plärts
vaatan maha ja näen kahe vansi tossu vahel veeloiku
nojah korras
naine lõpetab puhisemise ja teeb selliseid hääli mida olen kuulnud ainult filmides
saabuvad kaks arsti ja õde kes üritavad naist igast küljest toetada
viplalamees korjab kotid kokku ja vaatab väsinud ilmel oma naist
viivuks on sahmimine naise tekstist eristan sõnad KOHE ja VITTU
koridoris tekkinud rahmeldamine hääbub kiiresti
vaatan veeloiku maas
lähenen sellele aegamisi ja üritan loigult enda peegeldust leida
näen aga ainult natuke märga ja tuhmi puitpõrandat
tähistagu see aquanaise ja viplalamehe elu kõige õnnelikumat päeva
tähistagu see päeva kui sain teada et see oli kõigest põiepõletik
VI RAAMATUPOOD
lihtsalt karjub raamatupoes
on lõuna
nad joovad teed ja söövad torti
kuulavad beethovenit kõik on väga tšehhovlik
viskan oma pilgu eemale sest kardan kontakti
uurin raamaturiiuleid tüüp jätkuvalt karjub
„SEAL COVENANT GARDENIS ON ÜKS PITSAKOHT
SAAD SA ARU NAD JÄTAVAD SINNA PITSA ÜHE LAUA PEALE
MA MÕTLESIN ET MIKS
ET NIISAMA MINGI KODUTUTELE
TEGELT AGA ET KUI KEEGI TULEB ENNE SULGEMISAEGA
JA KÖÖK ON KINNI
SIIS TEENINDAJAD SAAVAD ÖELDA ET NÄETE
SEE PITSA ON TEID TERVE PÄEVA OODANUD SIIN“
siis mees naerab hullunult
pean endaga aru et kas tegemist oli anekdoodiga
või ehk on ta purjus
üritan tema jauramist ignoreerida ja süvenen riiulitesse
eneselegi märkamatult viivad jalad mu poe kõige kaugemasse otsa
kardan paaniliselt et mind haaratakse vestlusesse
vaadake armsad lugejad
ma murran nüüd korraks neljanda seina
see on küll minu suur miinus et
mul puudub võime inimestele ei öelda eriti võõrastele
ma ei oska lahkuda või öelda et teate tegelt ma tahaks neid raamatuid vaadata
igatahes peidan end ära ja otsin paaniliselt raamatut mille jaoks ma siia tulin
paraku ei leia ma isegi autori nimetähti rääkimata raamatust endast
„SEE INGEL
SEE INGEL SIIN LETI TAGA
KELLELE MA OLEN NII TÄNULIK
LASI MUL NEID PLAATE KUULATA
BIITLEID NO MUAHHH
MUIDE BIITLID NENDE SEE MÄNEDŽER
JEFFREY EPSTEIN“
tekib lühis mille tasalülitamiseks kulub mõni hetk
jeffrey epstein ja biitlid
muigan suurelt riiulite vahel
siis jõuan järeldusele et kui ma ei küsi müüjalt abi siis ma oma raamatut ei leia
hiilin leti äärde
küsin et tere kus on teil näidendid ja naine viib mu tagasi sinna kust ma just tulin
otsitavat raamatut ei leidnud aga leidsin ühe teise
„JA TEAD SA EI SAA ARU
MA OLEN NII TÄNULIK
KUI JUMAL NÄITAB
TEAD EI ISEGI MITTE KUI
VAID JUMAL NÄITAB ALATI ÕIGET TEED
ALATI ÕIGEID INIMESI
ALATI ÕIGEID KOHTI
JA SEE INGEL SIIN
MA EI TEA MIS OLEKS KUI ME EI OLEKS KOKKU SAANUD
JUMALAL OLI PLAAN
NAGU TAL ON KA SULLE“
teen julmalt järelduse et ta ei ole purjus
vaid high on religious life
maksan tänan ja põgenen raamat näpus tänavale
kell lööb kolm koos kirikukelladega
loomulikult karjub keegi täiest kõrist issanda nime
VII KODU VOLUME 2
temaga rääkides saan aru
et kunstnikega on ohtlik koos olla
eriti nendega kelle loomingulised lätted on igapäevaelus
kes kasutavad neid suhteliselt otse ära
ehk siis minuga
minuga on ohtlik koos olla
panen oma sõbrad eksid elukaaslased
reeturid hingehoidjad tuttavad võõrad jutu sisse
tsiteerides klassikuid siis sealt nad enam välja ei pääse
suhteliselt suva kui mitu korda ma selgitan
et tegemist on semifiktiivsete tekstidega
lisan kraami juurde just for the sake of it
inimene tahab lugu sündmust ja konflikti
realism on nii eilne päev minge koju flaubert ja stendhal
aga see neid ei huvita
neid huvitab miks ma siuke idikas olen
ta paneb sokke jalga
üritan end päästa lausega et ma isegi ei maini ta nime
venitan peast välja mõtte et kui väääääga vaja
võin selle loo esitamata jätta
ta vaatab mulle otsa ja ütleb siis pohhui
see pohhui jääb õhku seisma
jään üksi voodile
varbad on paljad ja tunnen kuidas kehas käib mingi judin
õues on pime aga mitte piisavalt et tänavalambid põleks
istun vastamisi küsimusega
kas mina olen ka kellegi loos kinni
VIII KAHE KÕRVA VAHEL VOLUME 2
sellest jupist võib mõelda kui väljajuhatusest
muide see kõik on reaalne
tegin fiktsiooniga lõpparve
nüüd just praegu
mul on tungiv soov olla keegi kes ma ei ole
inimesena vähem kunstnikuna rohkem
loomulikult ei pea äsjalõpetanul olema selge ettekujutus maailmast
oma käekirjast või kunstilistest valikutest
aga tegelikult on lugu selline et peab küll
mu lõpulavastus oli seentest värviliste crocside ja sulaselge narratiiviga
kuidas ma siit tagasi tulen või edasi lähen
kui tahan et järgmine lavastus leiaks aset üleni valges ruumis ühe etendajaga
kes veab seintele musti triipe ja taustaks käib noise
ma reedan end oma käekirja oma kaks vaatajat
tunnen end isekalt
kõik need traageldamata jupid kokku visatud kollaažid ja pusletükid
käivad läbi minu
tõenäoliselt on huvitavam lugeda teise või kolmanda isiku kaudu
kuid enam ei ole aega ega ruumi haletsusele
nüüd peab tegutsema
raamatukogus metsikult cv-sid printima
raamatupoes connection’eid looma
tavapoes meestele vastu vahtimist virutama
baaris inimesi oma mojo’ga üle valama
kodus situationship’i ette põlvili langema ja paluma et ta lubaks ühe loo avaldada
sest sellest sõltub kõik
oma peas struktuurist kinni pidama
tõotama et ükskõik kui halb ka ei oleks
siis ei hakka ma tupsu või lapsi tegema
disc golf’i või padelit mängima
lühikesi sokke või retuuse kandma
ma ei tea kes ma olen
ma tean kes ma ei ole
enesele truuks jääv kunstnik
ingel raamatupoes
tänavatel marssija
vastuvaidleja
reaalsete lugude dokumenteerija
Getriin Kotsar (24)
Lahenda palun paari lausega Eesti kultuuripoliitika! Kas (noored) loomeinimesed ongi mõistetud alatiseks virelema või saaks ka kuidagi teisiti?
Tere, reaalselt võimatu ülesanne. Võiks olemas olla mingi alustava kunstniku stardipakett, et maksame näiteks natuke raha, teeme kord kuus kohtumise kahe oma tööst ära elatuva kunstnikuga ja saad kord poole aasta jooksul mõnes väljaandes sõna võtta. Või et on olemas üks maja, kus tegutsevad inimesed, kellel on pea laiali otsas, samas käed-jalad küljes ja soov tegutseda, selline residentuur-stuudio laadne asutus kirjanikele, etenduskunstnikele, graafikutele jne. Kes rahastab, ei tea, peab välismaalt metseeni tooma, sest Eestis paistab selline inimene puuduvat. Ehk hakata Toompeal metsikult ühiskonnakriitilisi aktsioone tegema? Ma ka ei tea.
Kuni kooli lõpetamiseni, päris viimase minutini, olin ikkagi seda usku, et kunstnikuelu ei saa nii raske olla. Siis aga tuli välja, et on küll, ja siis tuli välja ka see, et äkki ei ole asi valdkonnas, vaid minus. Kuskil on mingi konks, aga ma pole veel läbi hammustanud, kuidas ja kuhu ankur siia tormisesse merre kinnitada. Muide, kui keegi noor on nüüd nagu „appiappi, aga mina tahan kunstnikuks saada“, siis ärgu muretsegu, iga reegli kohta on erand.
Kirjutad oma tekstis muu hulgas autofiktsionaalsuse eetilisusest. Mis on siin sinu jaoks mingid punased jooned, mida tingimata vältida (nii siis, kui kirjutad ise teistest, kui ka siis, kui kirjutatakse sinust endast)?
Eks ma nimesid olen vist alati vältinud ja ikkagi päris üks ühele mingeid väga isiklikke olukordi või situatsioone lahti ei haruta. Minul endal polegi probleemi sellega, et mängida lahtiste kaartidega, pigem just teise osapoole privaatsus jääb küsimärgi alla. Seda ka siis, kui nõusolekut küsida, sest lugu jääb ju ikkagi kuhugi kirjapandult alles. Need olukorrad, millest ma kirjutamisel tõukun, on vahel väga isiklikud ja emotsionaalsed, aga seal vist tulebki mängu kirjutaja intuitsioon. Et kuidas võtta toimunu ja timmida teda nii, et tuum jääks alles ja samas keegi ei saaks haiget, sh mina ise. „no place i’d rather be“ puhul on kõik katkendid päriselust tulnud, ükski olukord ei ole nullist välja mõeldud. Pigem olen teinud kosmeetilisi täpsustusi ja harrastanud pisikirurgiat paaris kohas, kas siis enda/lugeja lõbuks või kaasosaliste privaatsuse nimel.
Lugemissoovitus! Soovita äkki lugemiseks midagi sellist, mida hästi ei usuks, et just sinule lugeda meeldib.
Mulle meeldib atlas. Lugemiseks on seda võibolla palju nimetatud, aga soovitan ikkagi, saab ükskõik kust siseneda ja ükskõik kust väljuda. Heiti Talviku luulega sama asi mu arust, teda soovitan ka.
