Piret Jaaks
„Põdravalgus“
Fraas, 2024

Hall, sombune, udune, kopitanud, jahe, räämas, ühe jalaga hauas, teise jalaga külmas merevees – just selline on Piret Jaaksi romaani „Põdravalgus“ toimumispaik, pisike rannaküla, kus on kaks linnast saabunud uustulnukat, üks pood, üks kõrts, üks politseinik ning umbes-täpselt üks normaalne mees, Jumalat pead juba naaberkülast otsima. Kuigi raamatu tagakaanel olev tutvustus kirjeldab seda kui ühe mehe ja naise uue alguse ja enese otsimise lugu, on minu meelest pigem tegu looga ühest naisest, kes lõpuks aastaid tagasi lõppenud loo otsad kokku seob. Päris uus algus saabub alles raamatu viimases peatükis, kõik sellele eelnev on üks pikk-pikk lõpp (mis ei mõju lugejale kohe kindlasti lõputu õudusena).

Ühesõnaga – kaks linlast, abielupaar Anna ja Askur, kolivad peale nurisünnitust linnast minema, et alustada uuesti, õppida uuesti teineteist armastama, terveks saada. Tagasi loodusesse, tagasi juurte juurde! Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus! Hõissa! Tee süüa ja tõmba normiks, naine! Sest just seda otsibki meespeategelane – normaalsust. Naasmist õnnetuse-eelsesse aega, mil kõik oli veel hästi, kui paarike polnud veel midagi kaotanud, kui naine käitus harilikult. Maalekolimine ei saa neile küll last tagasi anda, kuid nad loodavad vähemalt kuidagigi teineteisega hakkama saada. Mehe ja naise soovid aga põrkuvad: Askur otsib normaalsust normikohasusest, Anna aga sisemise rahu taastamisest. Just pidev püüd normidele ja ideaalidele vastata on see, mis Askurit aina vihasemaks ajab, frustreerib, taguotsast näksab ja rahule ei jäta. Võitlus müütidega „õigest mehest“, perekonnapeast, taluperemehest, jahimehest, kes teab, mis tunne on loomalt elu võtta, viib ta küll metsade vahele, sügava laane rüppe, kuid tegelikult peksab mees peaga vastu kõige tavalisemat tellistest laotud müüri, millesuguse leidmiseks ei pea linnas kaua ringi uitama. Alludes pidevale tungile olla kõige mehelikum mees, keda siinpool Siberit üldse kunagi nähtud, seab Askur endale võimatuid eesmärke ning asetab tahes-tahtmata ise oma õlule meeletu süükoorma, milles ta vahetpidamata oma naist süüdistab.

Aga naine ise? Askur ütleb, et too on kas vait või ajab mingit soga, mõistujuttu. On omal pea mingite müütidega puhta sassi ajanud. Rahvas ütleb: kummitusnaine. Ei tea, kas tast üldse enam elulooma saab. Anna ise uitab ringi, üritab meeleheitlikult luua kontakti välismaailmaga, kuid põrkub kogu aeg mingi nähtamatu seina vastu. Sõnad lihtsalt ei tule, inimesed ei ütle seda, mida vaja, ei jõua kuidagi temaga samale lainele. Samm-sammult jõuab Anna aga külale aina lähemale, saavutades kontakti kahe naisega, kelle trots ja (näiline) küünilisus teda ei heiduta, vaid pigem tekitavad mingi sisemise vajaduse nendeni jõuda. Tõrjuvad nii kuis jaksavad – lühikesed ja natuke õeladki vastused, üleolev hoiak, täiesti klassikaline kompott –, aga Anna paneb samasuguse sihikindlusega vastu. Huvi nende tõrksate naiste vastu on Anna ja Askuri üks väheseid ühiseid jooni, sest just nendega saavutavad nad esimesena mingi päris kontakti, mis kisub neid välja sellest tohuvabohust, kuhu nad end aina sügavamale sisse kaevavad.

Naised on eriliselt seotud ka Jaaksi romaani nii-öelda nimitegelasega – põdravalgusega. Anna hakkab talus üksinda õhtuid veetes nägema üht – põtra? Või meest? Põdrapeaga meest? Kui ta kuuleb, et ta pole ainus naine, kes teda näinud on, hakkab ta olendit usaldama. Anna on küll juba varem kuulnud rahvajutte müütilistest põder-inimestest, kuid see mees pole vaid müüt, ikka üsna päris mees, kes pakub talle seda tuge, mida metsas ringi trampiv Askur anda ei suuda. Selline ülim ebanormaalsus – põdrapeaga mees pole kõige tavalisem külaline õhtusöögilauas – on just see kark, mida Anna vajab. Põder ei tee iseenesest midagi enneolematult maagilist – ta lihtsalt kohtleb Annat nagu võrdset, nagu naist. Kuulab ta muresid, tantsib temaga, on lihtsalt seal. Partner, kes tahab temaga ühe laua taga istuda, on piisav, et Anna leiaks endast seda jõudu, mis aitaks leinast taastuda. Põder ja põdravalgus ilmutavad end naistele just siis, kui nad vajavad välist kinnitust või tõuget, et nende sisetunne on õige, ning et nad on ka piisavalt tugevad, et sisetunde järgi tegutseda. Annal ei ole põtra vaja selleks, et lapse kaotuse leinast lahti lasta, vaid hoopis selleks, et leinaga elama õppida.

Kui Annale oli kolimine rannakülla esimene samm paranemiseni, tagasiastumine omaenda nahka, siis Askurile on see katastroof – põdravalguse vihk ei lange talle kunagi. Selmet vaadata Anna kombel iseendasse, proovib ta ümbritsevat muuta: kontrollida Annat, viia elu konventsioonide mugavatesse roobastesse, seda kõike meheliku jõu ja jõhkrusega. Jäikus ei vii aga sihile, vaid süvendab ta meeleheidet, ning punni, mis sa punnid, lõpuks lendab kõik ikka vastu taevast. Annale on põdravalgus teeviit tagasi iseenda juurde, Askurist aga läheb see lihtsalt suure kaarega mööda. Ega ta poleks seda abi vist tahtnudki.

Mingil imelikul kombel meenutas „Põdravalgus“ mulle Kiviräha „Rehepappi“ – üsna kohatu võrdlus, sest peale asjaolu, et tegu on kahe müütilis-realistliku teosega, mis leiavad aset Eestis ja novembris, pole neil tegelikult suurt ühist. Siiski ei jätnud see paralleel mind rahule, ning asi on vist faktis, et mõlema teose müütiline pool tundub mulle nii… oma? Rahvajutud põdrast, kes liiga kauaks üksinda koju jäetud naisi külastab, on küll pärit Siberist ning mulle sarnast lugu eesti rahvaluulest ei meenu, kuid samas ei ole sellel mõru välismaiset maiku, mis muidu tihti eestlaste spirituaalsusega kaasas käib. Muidu ju ikka hiina meditsiin ja India tšakrad. Raamatu edenedes meenutas Jaaksi põder mulle üha enam meie Suurt Tõllu – ta tuleb tagasi siis, kui eestlastel teda päriselt vaja on. Umbes täpselt sama rolli täidab müüt „Põdravalguses“ – ta on abimees, toimetulekuvahend, miski, mis meid tegelikult „päris“ maailma küljes kinni hoiab. Ta on siin ainult siis, kui teda vaja on, kui mõni tegelane on oma eluga päriselt ummikus. Jaaks ei pinguta müütilise maailma loomisega üle, vaid käib mööda seda kuldset keskteed, kus ta on ühtaegu usutav ja samas ebamaine. Seda ei seletata lahti, aga ega pole ju vajagi – see polegi asja iva.

Kui Lonitseeral on kahtluse kicced, siis Jaaksil on põrmust tõusmise põdrad. Anna oli omadega põhjas mis põhjas, ta oli koos lapsega kaotanud iseenda, ainus pidepunkt – Askur – tõmbus aina kaugemale. Just siis tuleb see põder, kelle abikäsi (abisõrg?) ta august välja tõmbab. Ning mitte ainult Anna – valgusega kaasneb tihti soojus ning see soojus levib Anna kaudu aina kaugemale. Müüdist saab tõelisus, vanaema pliidi ääres jutustatud lood mõjutavad „päris“ maailma rohkem, kui arvatagi oskaks. Ehk selleks neid müüte vaja ongi – nihutades meie arusaama sellest, mis on võimalik, nihutavad nad ka meie endi tegutsemise potentsiaali piire.

---