Emma Lotta Lõhmus saatis oma luuletused Värskesse Rõhku esimest korda 2019. aasta sügisel – pärast seda, kui oli suvel Tallinna sadamast omale niisama ühe laheda väljanägemisega ajakirja ostnud. Kui need aprillikuunumbris Marta Vaariku fotode kõrval ilmusid, koges ta paralleelselt sulni vabakslaskmise tundega aina kasvavat kirjutamiskirge, mis järgnevate aastate jooksul Värske Rõhu kaante vahel nii luule, proosa kui kriitika kuju võttis. Noore elu metamorfoose läbi tehes püsis Rõhk kuidagi pidevalt ta läheduses ja pakkus nii kirjandusvõrgustikku sukeldumise niidiotsa, inspiratsiooni, igas variatsioonis väljakutseid ning alati konstruktiivset ja toetavat tagasisidet (nii tekstidele ja seeläbi ju ka tollele kuju võtvale elule!).

Aga metamorfoosid jätkuvad ja Emma on ääretult rõõmus, et viimane on toonud ta Värske Rõhu tegevtoimetajaks. Vahel loeb ta, kuidas Ene Mihkelson on kirjutanud „Vana Jakob nägi kuradeid ihu- / silmaga tileeriumis nagu ütles / mu ema Kui pitsi konjakit / võtan heas seltskonnas kuradeid / ei näe Niisama sarved ja kühmud / kerkivad mõnest salvitud peast / Jakobi terviseks klaasi tõstan / peenejalgse ja kõrge“ või kuidas Life Without Buildings laulab „inter or else / inter / salt salt / assault assault assault assault / the law! / salt salt“, ja imestab selle üle, kuidas niivõrd korraliku struktuuriga asi nagu keel võib ikka ja jälle viia ootamatutesse maailmadesse, mille olemasolu ta aimatagi ei osanud. Peale omailmadesse kaevumise meeldivad Emmale veel poola viiuldajad, semiootika ja Tõsised Vestlused Tobedatel Teemadel. Ja ta usub muinasjutte!