Ülakorruse naabrid vaidlevad jälle. Võib-olla kui telekas käiks või töötaks pesumasin, ei paneks ma seda tähele, ent tuba on vaikne ning välised helid tõmmatakse ruumi nagu käsna. Siiski õnnestub vaid üksikutel sõnadel läbi põranda hämarasse magamistuppa imbuda.
Kuidas sa –
kuuled –
jälle –
Mehe hääl tõuseb ja langeb. Naise sõnad jäävad tuhmiks, arusaamatuks nagu köögis undav külmkapp. Võib-olla nad ei vaidlegi. Võib-olla on nende jutuajamine lihtsalt vali. Äkki on üks neist või mõlemad halva kuulmisega, siis tulebki valjemalt rääkida, isegi kui kõrvaltvaatajale tundub see tülina.
Lülitan kõlari sisse ja panen muusikat. Kare meeshääl summutab naabrid, võin taas vajuda üksindusse. Keeran selili. Pikk pragu jookseb üle lae, nii nagu paljudes lagedes, mida olen elu jooksul vaadanud. Kõrge lagi mu lapsepõlvekodus õega jagatud toas. Vanaema pintslijälgedega lagi, kus nurgast lahti koorunud laik meenutas jänest. Lagi klassiõe juures, kellega aastaid rääkinud pole, mina madratsil ta voodi kõrval unetult vähkremas. Ühe kuti pool, kelle lae ämblikuvõrke olin sunnitud liiga tihti lugema.
Mu sõrmed leiavad uuesti telefoni. Saatsin Elinale peaaegu tund aega tagasi sõnumi, ta nime kõrval on roheline täpike, ent ta pole endiselt näinud mu küsimust, kas õhtuks midagi plaanis. Või vähemalt ei ole ta seda seen’inud. Ilmselt ei saagi ma täna enam vastust, hiljem tulevad vabandused ning meie ühiste tuttavate postitused, kus tema lokkis pead mitmelt uduselt pildilt aimata võib. Vajutan telefoni kinni ning viskan endast eemale voodi äärele. Must ekraan sulandub tumehalli tekikotiga peaaegu ühte.
Laul on vahetunud, laulja on sama. Meloodia on tempokas, aga melanhoolne. Refrään kraabib õiget kohta ajus, ehkki ma pole kindel, millest lugu tegelikult räägib. Mulle meeldib sõnade kõla, ent kui ma pole inglisekeelset lauluteksti üle lugenud, mõistan sisu teisiti. Elan illusioonis, valesti tõlgendatud maailmas.
Venitan käe serva poole. Endiselt ei ühtegi teadet. Panen telefoni hääle peale ja kukutan õrnalt vaibale. Ekraan jääb ülespoole, ise heidan tagasi pikali. Järgmise laulu ajal taipan oma viga. Ma ei saa enam muusikat vahetada ja pean nüüd taluma lauljat, kelle hääl on mind alati häirinud. Võiksin telefoni uuesti kätte võtta ja järgmise laulu panna, ent mu silmad on väsinud ning olen juba liiga palju tunde sinna ekraani sisse kaotanud.
Ma ei ole kolm päeva kellegagi rääkinud. Üksikud vestlused on käinud sõnumite teel, õde saatis pilte oma kassist, poes olen kasutanud iseteeninduskassat ja ostukontrolli ohvriks ei ole langenud. Loengud on olnud netis, pooled olen maha maganud ning teisi ühe silmaga jälginud. Õhtud on kulunud tööde tasategemisele. Olen iseendaga rääkinud, valjult arutlenud kirjutatu üle, kirunud õppejõu halvasti koostatud juhiseid ning peegli ees oma kurba elulugu jutustanud.
Seejärel saabus vaikus. Väsimus ja kurnatus, naabrite elule kaasa elamine. Ülakorruse paar ei tea, ent nende olemasolu tuletab mulle meelde ka mind ennast siin ühetoalises korteris. Et ma polegi nagu too Palle, kes hommikul ärgates avastas, et on ihuüksi maailma jäänud. Asi ei oleks nii hull, kui ma vaid üles tõuseksin ning aknast välja vaataksin. Toidupoe silt kumab tänava otsast alati heledalt vastu, inimesed kõnniteel jalutavad sinna ja eemale, tõtakal sammul või jalutusraamiga.
Jään voodile ega otsi välismaailmaga kontakti. Teesklen, et olen ainult mina ja mu ülemise korruse naabrid. Kui nemadki veel olemas on, sest muusikast nad üle ei räägi. Võib-olla hakkan hulluks minema. Nagu hamster, kes kitsast puurist pääsedes esimesel võimalusel kuskilt alla hüppab.
Muusika jääb äkki vait. Üleval liigutakse üle toa. Ma ei tea, kas kuulen mõlema liikumist või ainult mehe raskemaid samme. Siis kostab kõlarist liiga vali telefonihelin. Seesama, mis algselt helinaks seatud, ma ei näinud mõtet seda vahetada. Enamuse ajast on telefon nagunii hääletu peal või pole olnud piisavalt kõnesid, et helin oleks häirivaks muutunud.
Eeldan, et see on ema – tema ja isa on peamised helistajad –, ent ekraanilt vilgub vastu tundmatu number. Mõni muu sugulane? Elinal on uus number? Paljud ei vasta võõrastele numbritele, enamasti ongi need vaid uuringuküsitlejad või spämmkõned. Olen jõudnud sellisesse punkti, et võin isegi paarkümmend minutit kiirtoidust või lemmikpesupulbrist rääkida. Vastata: „väga meeldib“, „meeldib“, „pigem meeldib“, „pigem ei meeldi“, „ei meeldi“ või „üldse ei meeldi“.
Ühendan telefoni kõlarist lahti. Helin muutub poole vaiksemaks. Võtan kõne vastu, ma ei jõua midagi öelda, ei „kuulen“ ega „jaa“. Katkendlik hingetõmme on lühike ja siis: „Ema on surnud.“ Viimane sõna murdub pooleks, teine silp kaob pooleldi nuuksesse.
Ema on surnud. Mu aju ei reageeri, ei pane sõnu tähendusega kokku. Ema. Surnud. Millal ma viimati ema nägin? Oli see üle-eelmisel nädalal? Kauem aega tagasi? Isa sünnipäeval? Päev peale isa sünnipäeva? Ma ei mäleta kuupäeva. Kuidas see juhtus? Sattus ta õnnetusse, jäi auto alla? Sai südamerabanduse? Aga ema ei ole nii vana, ta on terve, ainult lähedale enam hästi ei näe. Kuidas saab see olla võimalik? See ei saa olla võimalik.
„Haiglast just helistati,“ kostab nutmise vahele. „Ta ei ärganud enam üles.“
See pole Iiris. Esimese lausega kõlas helistaja täpselt nagu mu õde, ent nüüd saan aru, et see pole tema. Hääl on liiga kõrge, isegi kui see võiks suurest nutmisest moondunud olla, ei ole ka jutt loogiline. Ta räägib, nagu ma teaks, et ema on haiglas.
Nuuksed. Ja siis vaikne: „Siiri?“
Kergendus uhub üle kogu keha. Õlgadesse tekkinud pinge lahtub.
„Vabandust, teil on vale number. Ma pole Siiri.“ Ma ei tea ühtegi Siirit.
„Aa… vabandust, ma arv-arvasin, et helistasin õele,“ kogeleb naine. „Vabandust.“
„Pole midagi.“
Oleme mõlemad vait. Kõik on ära öeldud, ent kumbki meist ei oska või ei suuda kõnet ära panna.
„Mul on kahju,“ ütlen viimaks.
„Aitäh.“
Kõne lõppeb. Vestlus kestis pool minutit. Selle poole minuti jooksul suutsin juba leinata oma ema ja rõõmustada siis tema taassünni üle. Mõtlen sellele naisele. Talle on helistatud haiglast, ema on just surnud. Ta võtab telefoni, valib uduste silmadega numbri, ütleb ehk esimest korda välja selle lause ning siis selgub, et valele inimesele. Ja ta enda õde Siiri ei aima midagi. Siiri on elanud veel lühikest aega teadmisega, et tema ema on elus, kuigi ta seda enam ei ole.
Valin võõra numbri alt ema kontakti. Telefon kutsub tükk aega. Jõuan veel mõelda, et äkki oli tal õigus. Võib-olla tõesti on mu ema surnud ning helistaja oligi Iiris, aga ma ei tahtnud teda lihtsalt ära tunda. Ei suutnud tõde tunnistada.
„Hallo?“ Ema võtab vastu. Taustal on kosta seletamist. Hingan kergendatult.
„Tšau, mis teed?“ küsin. „Vaatad telekat?“
„Jaa, tead, jäin ühte filmi vaatama, päris huvitav on,“ vastab ema.
„Hästi, aga mis te nädalavahetusel plaanite? Mõtlesin, et tuleks koju seekord.“
„Meil pole mingeid erilisi plaane,“ ütleb ema. „Tule muidugi, aga miks? Sul on mingid plaanid?“
„Ah, ei, mõtlesin, et niisama,“ vastan ja vaatan lage.
Ülakorruse naabrid ei vaidle enam.
