*
kaevu ääres on roostes silmapesukauss, kollased tammetõrud, väikesed ristikud. aidaukses on haavlid, kus langes miilits, metsavendki. ent siin on juured sügaval ja pääsukesed lendlevad aias ja maja vahel hoovis oma suva järgi.
*
jäta kinnine raamat lauale
ja ukse kõrvalt kirves ühes
pista ulajooksu, võrsed jalgu kriipimas,
udu vene surnuaias,
kuni tunned, et enam ei jaksa,
ja edasi sellegipoolest,
sest miski su sees nõuab võlga,
mille tol saarel andsid,
kui hõikasid kõuesuiselt
ja äratasid öö
unenägu
jalutan taani rahvuspargis,
kus ma pole päriselt kunagi käinud.
see on mulle sama tuttav kui toomemägi, kuigi hoopis teistmoodi,
ent igas unes praktiliselt samasugune.
mu sammud on ühtlased ja rahulikud,
vasakul paistab kevadine järvekallas.
õhk on värske ja puud tihedate lehtedega.
mõne aja pärast puud harvenevad ja jõuan nõmmele,
kui märkan esimesi beeže karupoegi. nad on pontsakad,
aga juba päris kärmed. neis on midagi väga
rahutuks tegevat. kiirendan pea endalegi märkamatult sammu,
karusid ilmub üha juurde ja juurde. ka täiskasvanuid,
kes muudavad olukorda üha erevamaks.
enamik karusid on helepruunid, nad müttavad salakavalalt,
sisimas tean, et nad hauvad mu vastu vandenõu.
üsna pea jooksen ummisjalu, vahepeal takerdun
tugevate, puiste väätidega taimede rägastikku.
mul õnnestub luua vaevuaimatav vahemaa karude ja enda vahele.
lõpuks näen nõmme serval jaama. jooksen
automaadi juurde ja panen raha arvele,
kiirustades pudenevad kupüüride sekka ka mõned mündid ja mul kulub veel rohkem aega.
kukal on higine ja tunnen, et karud jõuavad mulle iga hetk järgi. mu kõrvale ilmub mads mikkelsen, aiman, et ta kaitseb mind, samas ähvardab ta mind arvestatavalt suure noaga. järsku on jaamas ka õnneks mõned naised, kes ootavad rongi. metallist kiirrong tuhiseb jaama, veduriesine on härmatisene, aga sildil on selgelt valges kirjas tusmørke.
ruttan vagunisse, kuhu esmalt astuvad ka jaamas oodanud naised,
aga vahetult enne uste sulgumist väljuvad nad välkkiirelt.
rong hakkab liikuma ja mõistan kõike.
rong veereb minu tuldud teed pidi tagasi.
tagasi läbi niidu karude levilasse
ja mulle meenub, et tusmørke tähendab videvikku.
ainult läbi
ma vana laulu üles võtma hakka,
ta rööpad ebamugavad, ähmased.
ent öid ma vähkren, silmad rähmased,
ja puhkusestki parem olla vakka.
mu ärkvelolu Skylla, mehihaukav,
ent valdjaks Charybdis unehoovades.
Messina väinas lengerdan kobades
ja mitte ükski koer ei haugu takka.
kes nutnud patja, olnud surnumatja,
kes hommikuti mornilt rõivastatud,
kes limbolooris käivad, nood aduvad.
kui olin viiene, üks ematapja
mu mängu segas, öeldes õuel mõistmatut,
ning mälestus sest mattund moondekuvand.
*
tolle halvatud kourose moodi Naxosel kondan ja naeratan;
eile oma sisekõrva loodi ma peksin paigast vaevata.
kui jõuame Parose vette — vürst pilvedega varjab päikese,
paneb peni templi ette; rikub plaanid ja vinnab äikese.
lahkumine Bagdadist
möödun sellest kastani lõigust ringiga.
(ei taha jälle elada läbi seda külmas higis
jooksmist, ta nutvat nägu, ja minu oma, hoovis
kiirabi, politseikaubikut, tagaistmeteta autot.) lähen ringiga
vanemuise tänavat pidi alla, maja ees
enne kirjanike maja läheb seest õõnsaks, silmad
valguvad vett täis; meenub kohtumine Samarras.
ma otsin raagus võradest vareseid, ainult
paiguti mullused lehed, mitte kedagi teist ei ole.
tahan räsida puude oksi, nagu ainult tuul suudab
tahan terve kastani tänava lihestada maakamara alla
ma tahan lüüa oma pea vastu marmorit
jätta haav õmblusteta, et jälg jääks maha
et mul oleks tõestus, tõend. tõvest, mis juba on;
ma tahan pureda, nakatada, rappida,
kiskuda hammastega sulgi ja karvu ja nahka —
mida iganes see manalamees selga paneb. või
tema libedat eksoskeletti, mis suu lahti närides
peegeldaks talle endale tagasi vikerkaari, bensiini lombipinnasel
aga keskparki nähes mõtlen, et pesu on vaja ära korjata ja
uus masinatäis käima panna. tolmu võtta ja taimi kasta.
keeta tass musta teed ja lugeda ja proovides mitte mõelda
suuta ka mitte teha, olla mitte midagi ja mitte olla midagi.
kerida lint tagasi ja korrata. loputada ja sisse seebitada. magada ja ärgata.
*
„I have become an aerial view of a coastal town that you once knew“ – Fionn Regan
veebruari keskpäev, karged iilid. astun õue ja olen ühtäkki nõutu. kõik inimesed mu ümber tunduvad õiget pidi sadulas istuvat ja ma ei jaksa end teistpidises veenda, muult küljelt vaadata. mul on karedad käed ja mured. poetan mõned pisarad ja lähen lõunale.
kuu aega hiljem kiirustab tuneesia rott öises Pariisis üle tänava. ühest garaažist möödudes kuuleb ta meest telefoni hüüdmas:
„Moi, je m’en fou!“ ja naeratab omaette.
juuli lõpp, raske vihmasadu. leidsin täna uue korteri, korterikaaslase ja Ferrante raamatu soodukaga. jalutasin, pilk murule liimitud, nägin öösel lõpuks õudusunenägude asemel, et leidsin neljalehelise ristiku. viimase viie kuuga on muutunud hoomamatult palju. liigun kergel sammul, pilk puude latvadel.
*
salust tulnd, näeme
kõrvenõgeste künkalt
õhtuseid maju.
meie väädid põimuvad
rüübime kui metsvindid.
Õpid klassikalise filoloogia magistrantuuris ning viited antiiksetele motiividele lipsavad ka sinu luulesse — samas ei kinnista su tekstid pikaajalise kirjanduskaanoni kitsamaid, mehekeskseid suundumusi (kuulsin hiljuti, kuidas esitasid ühe suurepärase luuletuse, milles kritiseerisid patriarhaalset vägivalda Hadese loos). Kuidas kaanonitega viljakal moel suhestuda?
Kui ma kirjutan, siis sellest, millest tunnen, et pean kirjutama: seda dikteerib mulle mu sisemine radar, mis kisub mind mingi teema, kujundi või tegelase juurde. Enamasti elavad selles kirjanduslikus huviorbiidis varjatud, taunitud, normist kõrvale kalduvaks, eemaletõukavaks või ebaterveks tembeldatud tegelased või käitumisviisid. Vana-Kreeka misogüünse ühiskonna kontekstis sündinud kirjanduse ja kunsti retseptsiooni kohta on oluline märkida, et ‘röövimise’ ja ‘vägistamise’ piir on nii ähmane, et tihti kasutatakse neid sõnu sünonüümidena. Ja kuigi ma arvan, et tänapäevased suhestumised ja kajad kultuuris on teretulnud, leian, et ohtlik on jätta vaatlemata naiste poolt lugudes. Klassikalise filoloogia sugemetest õitsele puhkenud nn dark academia subkultuuri suurim viga on allikatesse süübimata erinevate tegelaste ja nende lugudega seonduva esteetika süüdimatu romantiseerimine, üldistamine, tänapäevaste ja toonaste ideede vahele võrdusmärgi tõmbamine (mitte et kõlada nagu klassika-snoob, elitist!). Soovin tänapäeva üha enam pealispindsust ülistavas ühiskonnas meile kõigile rohkem süvenemist, teostesse kaevumist, kaemust!
Su tekstid asustavad väga erinevaid luulevorme — lugeja kohtab nii värsiridadeks lükitud kui ka lausetena voolavat vabavärssi, erinevaid kinnisvorme, lõppriime, värsireasisest rütmilist korrapära… Kuidas kujunevad su luuletuste vormivalikud?
Kui ma tean, et mul on midagi öelda, aga paberile jõuavad laialivalguvad fraasid, leian lohutust ja abi piiravamate vormide juurde pöördumisest. Loovusele pole midagi paremat kui struktuur. Kui ma alustasin luuletamisega, võtsin vahel reegliks kirjutada luuletus, kus igas reas oli näiteks 13 või 17 silpi. Kui suur oli mu rõõm, kui sain koolis teada, et just 12 kuni 17 silpi on heksameetri värsis! Seejärel flirtisin mõnda aega haiku ja tankaga. Nüüd tunnen end piisavalt kindlana, et teksti usaldada, ma ei pea tema kallal liialt norima, tema külgi torkima ja silpe ebasuupärasteks lühenditeks kokku pressima nagu varem. Talle –tekstile – tuleb anda ruumi hingata, ja vahepeal kuulatada, mida ta ise teha tahab. Kas uut rida, enjambment’i, äkki väike riimipoiss, mida armastan vihata?
Mõni innustav kultuurisoovitus?
J. L. Carri „A Month in the Country“.
