Suusatund
Meie kooli uhiuues suusaruumis haiseb. Läbihigistatud villaste sokkide järele, kui täpsem olla. Peale igat sügisvaheaega avaneb selle krüptitaolise toa uks ja näkku lööb pahvakas lõhnakompotti, mis paneb silmad vett jooksma.
On esimene suusatund sellel aastal, minu viimasel põhikooliaastal. Olen mässitud talveriietesse nagu muumia. Müts silmil, kootud salli villased kiud suhu kippumas. Pingviinisammul liigun kooli maa-aluses garderoobis selle kõheda erkoranži ukse poole. Siin on lämbe. Õhk on paks põrandakütte kuumusest, mis teise korruse jahedate klassideni ometi kuidagimoodi ei jõua. Pinkidel ja nagidel on näha jälgi lapsukeste meeleheitlikest püüetest õigeks ajaks tundi jõuda. Enamikul hommikutel see ei õnnestu. Bussid, mis tõmbuvad talveperioodil magnetitena kraavide poole, muudavad selle võimatuks. Niisiis jääb garderoob lühikeseks peatuseks teel tundi. Sallid, jalavarjud, mütsid ja joped ripuvad hooletult ning saabaste otsa koperdaks ka kõige graatsilisem gepard. Rääkimata sulanud lumest, mis nendega kaasa on veetud.
Ning sellise segaduse vahel laveerin mina. Kuna mul on tuttuued villasokid jalas, üritan õpilaste meisterdatud veeloikudesse mitte sisse astuda. Iga väike loik tundub nagu igijääd lõikav jõgi. Üritan meeleheitlikult nende vahel manööverdada. Ise higistan nagu siga saunas. Koolis sees on ju küte täiesti põhja lükatud, õues aga nii külm, et lumi kriuksub talla all. Jõuan lõpuks ukselävele ja vajutan alla metallist lingi. Mulle vaatavad vastu pisikesed mered. Uskumatu! Panen kannad maha ja jälgin lootust, mis on kildudena põrandale varisenud. Mu sokid on märjaks saanud. See muudab kogu tunni veel põrgulikumaks. Minust vasakule jäävad riiulid suusasaabastega, pilguga üritan leida oma tavapäraseid saapaid. Lõpuks ei suuda ma neid ikkagi kolmest identsest paarist eristada ja pean vaatama saabaste sisse. Need on kõik tõeliselt rõvedad. Lehkavad, karedad jalavarjud lausa hirmutavad mind. Aga kuna ma jälestan suusatamist, oleks isiklike jalatsite hankimine mõttetu. Kui olen oma suuruse leidnud, topin jalad niisketesse saabastesse. See tunne on isegi jubedam, kui ma arvanud olin. Siis tõmban nöörid pingule. Lukud on ammugi katki. Olen neid kasutanud neli aastat, need pole kunagi terved olnudki. Saapad jalas, liigun suuskade juurde. Kammin pilguga läbi kõik read, et leida paar number 14. Kepid ja jalapikendused käes, astun õue. Külm torkab mu nägu nagu tuhat millimeetrist nõelakest. Võin vanduda, et mu nina on juba esimeste sekunditega punane.
Liigun kooli taha mänguväljakule. Seal toimuvad kõik meie suusatunnid. Suusad ja kepid koomiliselt harali käes, jalutan platsi poole. Teised seisavad ja ei ole veel nühkimist alustanud, treener jokutab. Kujutan vaid ette, kui kaua me peame siin täna olema. Kümme minutit vahetunnist õgib see kindlasti ära. Sellesama mõtte peale ilmub puude tagant järsku õpetaja. Rivistus, valvel, vabalt, veidi küsimusi.
Kes võitis suusatamise EM-i? Rivist vastust kohe kindlasti ei kuule. Selle pobiseb õpetaja poolihääli, aga meie mõistagi ei kuula. Ja siis: „Pikk distants. 20 ringi, läks!“
Komberdan kohmakalt rivist välja ja hakkan uisku tegema. Olen kõike muud kui graatsiline. Peale kahte ringi lööb lausa hinge kinni. Ma pole loodud suusatama. Viiendal ringil sõidan klassikat. Kuuendal ringil tuleb sall kaelast ära. Seitsmendal kukun näoli jäisesse vatti. Tillukesed helbed puurivad põskedesse. Sülitan lumele verise läraka. Hammustasin keelde.
End üles ajades vannun meremehe kombel. Kõik on valget täis. See on isegi saabastesse pugenud ja tunnen, kuidas jää pahkluu vastas vaikselt sulab. Vastik on olla, vahutan vihast.
Meeleheitlikult ajan end püsti ja võtan suusad jalast, et need õigesti jalga tagasi panna. Tunnen end nagu lasteaialaps. Mind lohutab vaid teadmine, et teiste oskused on minu omadega võrreldes kurvad. Ehkki tean, et ka minu suusastiil, kui mul üldse midagi sellist on, mõjub tõeliselt nukralt. Jälle vertikaalselt, suusad sirgu, kepid käes, sahisen edasi.
Hetke kammitsais kujutan ette oma papat. Nägu naeratamas ja silmad muigel, vihiseb ta oma suuskadel minu kõrval. Naeratan talle vastu ja paterdan pingviini moodi edasi. „Libise, ikka libise,“ sõnab paksu vuntsiga mees. „Ma ei saa,“ vastan pominal ja vaatan teda. Suusakostüümis, säravate jalavarjudega, mütsike peas. Rõõm on talle näkku maalitud. Ja siis. Naer. Madal, sõbralik kõhin, mõistlik hääl: „Muidugi saad.“ Minu pilk liigub vaheldumisi tema näole ning oma suuskadele. Lükkan keppidega hoogu ja siis. „Parem, vasak, parem, vasak, perem, vesek, perem, vesek…“ just nii sosistan veidike kihistades, kui suuskadel edasi sahisen.
Ja kui minu sahisemine on täiesti ebakorrapärane ning sekka on kuulda ka mõningaid kiljatusi, on papa sahin veatu. Ta liigub, nagu oleks sündinudki niiviisi liikuma. Nagu oleks kõndimine talle hoopis raskendatud variant suusatamisest.
Mõne aja pärast saame hoo päris sisse. Maailm meie ümber sulab kokku. Ainsana jääb valge sulepadi, suusad ja meie. Kui pööran pilgu papa poole, märkan, et tema vunts on täis valgeid ebemeid. Tuhksuhkur on näkku puistatud. See hetk ei saaks maitseda magusamalt.
Tema naeratus venib kõrvadeni, kui ta näeb, et ka mina saan hakkama. Et ka minu hambad sädelevad lumesäras vastu. Ja sellel hetkel saan ma suusatamisest aru. Kui mu kopsud on täis valgusetolmu, kui talvetuul näpistab põski. Suuskade vihisemine teeb rohkem rõõmu kui miski muu. Selle trumpab üle vaid mees mu kõrval.
Selles külmakotis soojendab ta minu hinge, kui küsib: „Polegi nii raske, või mis?“ Tema uhkus minu üle parandab võhma ja koordinatsiooni. Panen veel tempot juurde.
Enne kui arugi saan, on käes viimane ring. Treeneri teade torkab augu mu idüllilisse mulli. Hetk hakkab sellest vaikse susinaga välja voolama.
„Lõpusprint, jah?“ küsib papa. Ma pole kunagi innukamalt noogutanud. Raja kurvid muutuvad häguseks. Ja päike värvib lume erksaks. On käes viimased nelikümmend meetrit ja ma tean, et papa laseb mul võita. Aga ega ta mulle seda kergeks tee. Karge õueõhk näpistab kopsudest ja võhm on otsa lõppemas. Papa püsib ikka mul kandades kinni. Vaid siis, kui võtan kokku kogu oma viimase hingepiisa ja ületan finišijoone, annab ta järele.
Varisen sedamaid lumme, liiga väsinud, et veel sekunditki püsti püsida. Tunnen end nagu lössilastud õhupall. Tema aga teeb veel paar uisusammu ja võtab siis suusad jalast. Kerge trenn, vot see oli see talle. Siiski, kui olen end veidike kogunud, näen, et ta vaatab mind. Silmad sädet täis. Raputab kergelt oma pead ja lausub õige vaikselt: „Sirrel, om iks Sirrel.“
Hakkan juba vaikselt kihistama. Kuid treener ütleb: „Suusatasid täna hästi!“ Ja sel hetkel puruneb mu kujutluspilt täielikult. Selle tükikesed lebavad lume vahel ja järgmiseks nädalaks on nad juba mulla sisse sulanud.
Vaikse nukrusega korjan üles oma suusad ja kepid. Teised mainivad ka kohe ära, et suusatasin hästi. Ma ei oska selle peale midagi erilist öelda.
Teel garderoobi mõtlen, et peaks vist surnuaiale lilli viima. Tänutäheks selle suusatunni eest.
Jalad harali
4. veebruar 2024
Unehõlmast kitkub mind välja halastamatu kaan. Kes muu saakski see olla? Kes nii meeleheitlikult mu alakõhtu pureb? Mu silmad libisevad mööda kõikidest kelladest, mis maja peal seisavad. Aga ma tean, et selleks on liiga vara. Alati on.
Poolpimedana tuterdan mööda tube ringi. Samal ajal hoian ühe käega kõhust kinni. Ma ei tea, miks. Küllap kardan, et mu emakas kukub lirtsaki parketile laiali.
Mu silmad on ikka veel kinni, kui ravimisahtli pärani tõmban. Koban läbi pea kõik karbikesed, kuni leian õige. Krõksatan alumiiniumkilest välja kolm ibukat. Ja siis kummutan nad veega alla. Las solisevad vaikselt seal kõhus.
Tean, et need maohävitajad teevad varsti olemise kergemaks, ja vajun roidunult nõudepesumasina kõrvale maha. Kuni valuvaigistid oma tööd teevad, krimpsutan nägu ja halan veidike. Siis suubub mu teadvus kuhugi unevalda.
Avan silmad, kui kuulen oma toast äratuskella helinat. Jäin kapi vastu tukastama, teisipäev missugune. Aga enam pole nii raske olla, seegi midagi.
Vean siis oma kaikuvad kondid vannituppa ja seal, juba platsis, et mind hirmutada, ripub peegel. Lausa pelgan iseendale otsa vaadata. Loomulikult näen ma välja nagu mõni Seewaldist põgenenu. Tuustis juuksed, aukus silmad. Ja oh näed! Meigikoti avatud suu vahelt teevad mulle silma peitekreem ja ripsmetušš. Tahaks neile keelt näidata. Mul pole täna selliseks asjaks jaksu. Kuid ma tõmban nad ikkagi sealt välja. Kangutan silmalaud lahti, tunnen, kuidas mu võrkkestad põlevad. Aga ilusaks ma saan. Nagu ma polekski enne ilus olnud.
Siis põletan veel kahesaja kraadi juures oma juukseid. Juuksed saavad sirgemaks ja mina saan ikka sama ilusaks.
Vahel mõtlen sellele, kuidas kunagi mõni mees seda armastab. Seda tuustis Kunksmoori soengut, seda aukuvajund näokest. Ei, ega mina ise. Ei, kes sellist küll armastada suudaks.
Jätan hommikueine vahele, sest enda mukitamisega läks liialt aega. Rõivad valib mulle saatus. Ehk siis eilsed teksad ja mõni soe kampsun. Sest nii krõbe külm on väljas.
Veel neli sekundit ja olen uksest väljas. Miks küll nii tuisune on? Pigistan oma villamantli kraed kokkupoole.
Loksun umbses alkohõngulises maakonnaliinibussis ja pillutan peas ringi ridasid, mille kribasin oma keemiavihiku servale.
Ma olen naine, see on alati minu ukse taga.
Ma pillutan peas ringi naisi Afganistanis. Neid, kellel olid 70ndatel seljas ülepõlveseelikud, varrukateta särgid. Kelle burkadest ei paista enam isegi silmad välja.
Tihtipeale mõtlen, et miks me ei aita. Miks laseme maailmanurkades hallitaval ebaõiglusel kasvada, kuni see meid oma toksiinidega lämmatab? Nagu muutuks probleem probleemiks alles siis, kui see meie ukse taha ilmub. Või isegi mitte siis. Kui see meie ukse maha raiub.
Ma istun seal higihõngulises bussis meeleheitlikult aknaklaasi vastu pressides. Sigaretisuitsu järele lehkav mees mu kõrvalistmel ajab oma jalgu aina rohkem harali. Lõpuks on mu laup lömastatud vastu higistavat aknaklaasi. Vaatan tühja istet enda ees.
Silmanurgast on näha, kuidas ta keelega üle huulte käib.
„Kohutav ilm, kas pole?“ küsib sigaretimees. Ta üritab seal istmel vist mingit harkspagaati saavutada. Vahe jalgade vahel läheb veel suuremaks. Ta käib keelega üle oma kollakate, kaariest täis hammaste.
Ma noogutan ning pakun talle grimassi ja naeratuse ristsugutise taolist näoilmet.
„Türa, ja kõik käivad nii kuradi paksult riides ka. Rõve vaadata kohe,“ sülitab ta taas välja.
Tahad noorte tüdrukute perseid vahtida, jah? Ainus rõve siin oled sina.
Ma ei vasta. Rõve mees hakkab oma taskutes sorima. Tõmbab sealt välja tupsukarbi. Vibutab seda siis mu nina ees, nagu oleks see kont ja mina koer.
„Ou, snus’i tahad vä? Mul paar fresh’i ka.“
Ei, ma ei taha su jälki igemetapjat. Kui saaksin, laseksin oma koertel sind hakklihaks pureda.
Ma ei vasta talle.
„Eriti peps või mis, ah?“
Mu kurku hakkavad vihapisarad tõusma. Või on see sapp? Jälestusest?
Mees teeb luristavat häält, kui tupsupadja alla lükkab.
Ta liigub mulle lähemale. Tunnen ta jäledat hingeõhku oma kõrval, kui ta sosistab.
„Oled sina meil ikka kombekas, või mis?“
„Mis, kuradi tumm oled vä?“
Lõpuks ometi peatus. Surun sõnatult rõvedast mehest mööda ja astun bussilt maha.
Külm näpistab mu nina. Ma tunnen, nagu mu mantel oleks sellest haisust läbi läppunud. Selle mehe sõnadest. Tuulepöörised mänglevad õhus. Puhuvad hetke vaikselt minema. Olen kuskil mujal. Ma peaaegu ei märkagi, kuidas pisarad oma kanalitest välja perutavad. Ma peaaegu ei märkagi, kuidas sapp mulle jälestusest kurku tõuseb. Ma ei märka, kuidas oma eilse õhtusöögi bussipeatuse kõrvale välja läkastan. Mu peas mängib vaid uuesti ja uuesti ja uuesti:
Ma olen naine, see on alati minu ukse taga.
Ma olen naine, see on alati minu ukse taga.
Ma olen naine, see on alati minu ukse taga.
Ja just nõnda pole mu meigist midagi järele jäänud.
Surmatants
Võidupühal tahan joosta, kuni kopsukude rebeneb. On jaanid ja ma võiksin otsida sõnajalaõit, armastust või punuda üheksast lillest pärga. Aga vaatan jõge. Viliveres, vanaema maakodus, peame pühi. Nostalgia paneb silmad vesistama sama kiirelt kui sibul.
Hoian kinni silla käsipuust, mis on erepunane ja roostetanud. Piirete vahelt silmitsen vee lembet, peaaegu pehmet voolu. Vaatan alla. Minu jalgadest vasakul siputavad teisedki. On minu sünniaastapäev. Ma leinan seda, kes olin või olen. Kaaslane mu kõrval seletab, talle tähelepanu pöörates rööviksin justkui endalt midagi. Olen kurt ja tumm. Kuusteist tiksus täis. Elan seitsmeteistkümnendat. Suureks kasvamine mõjub põrguliku purgatooriumina.
Mu peal on igast sitikaid. Mõnes mõttes lohutav. Ma pole tegelikult üksi, ehkki tunnen end nii. Aga ikkagi on see vastik. Löön kõlava laksuga maha sääse, kes oma londi mu kehasse torkas. Käsi on iseenda verega koos, põsk ka. Mõrvarlik tunne. Sääsest pole mul kahju.
Jõe ümber on tihnik. Täielik võsa mõlemal pool kallast, kus vohavad nõgesed. Hetkeks kujutan ette, kuidas jooksen mööda kallast, tuul mu kaasaks. Ma jõuaksin mereni välja. Keila jõgi suubub otse Soome lahte. Kui saaksin, murraksin kirvega tihnikust läbi. Raske riist käes ja iil viib edasi.
Teel kohtan kännupäkapikke, haldjaid ja sõnajalaõiekesi. Kännupäkapikukesed kraaksuvad kaarnate kombel, mida ei võiks üldse arvata. Nendega rääkides settib iiveldus. Haldjad aga paitavad pead, kisuvad küüntega ripsmekarvu ja muutuvad nurjatuks. Sõnajalaõieke sosistab mulle tulevase nime.
Ja kui ma lõpuks rannale jõuan, upun kõigepealt veidike aega kõrte sees. Tõmban kivikesi suhu ja parmud rebivad mu lapselikkusest kiudusid. Ihualasti irvitan maailma üle nagu mõistuhaige.
Liivakivi juustes, laherohi suus, tantsin vaimudega polkat. Hullukeste naer kostab kaugelt metsa seest. Seal mändide vahel tapsid ristirüütlid meie nõiakesi. Puud uluvad sõber tuule käes ja leinavad neid. Nõidade eemalolek, kadumine on puukesed kiduraks muutnud. Nad ei kerkigi kunagi jumala paradiisi poole. Siinsed ei jõua sinna iialgi.
Meie käed kiiguvad kaanonis. Tantsime ringtantsu. Paremast käest hoiab mul kinni Muti, kellega ma kunagi ei kohtunud. Ta keerutab jalga nagu vilunud veteran. Räägib vist Hamletist. Vasemal pool vaatab Papa, kuidas mina, nüüd valges kleidis, seelikusaba tõstan ja langetan. Järsku olen ringi keskel. Seal on mees, kes valutab vasemat õlga. Kunagi leidis sinna tee venelase kuul. Naine tema kõrval on piltilus. Vaarvanemad on külla tulnud. Ja siis on seal veel vaime. Kekslen ja karglen, löön jalaga liiva ja lasen tuulel endaga mängida. Põsed valutavad suurest naerust ja kõigist neist naeratustest. Keerutan, kuni keerleb mu pea. Hingan sügavalt sisse ja mu sõõrmetesse pääseb meresool. See pole pooltki nii soolane kui kaevandusest.
Siis teevad veetilgad silmist lahkumisel üksteisega võidu. Järsku olen justkui läbi une Taadu käte vahele jõudnud. Vanaisa hoiab mu pead ja silitab juust, nagu oleksin portselanist, mitte savist, nagu ma juba kord tehtud olen. Pillin nagu imik. Vaikus, mis on tema loomusesse sisse kootud, lohutab mind. Kuid ühe ropsuga tõmbuvad tema käed eemale. Siis istun ringi maha ja ulun südantlõhestaval kombel. Kopsusombukesed prõksuvad vaikselt mu nuuksete vahel. Vaimud kuulevad, kuis puud minuga koos itkevad. Ninast jookseb meeletus koguses tatti, mille pühin oma seelikusabasse. Kisun juukseid, võtan peast kinni ja kiigutan end, nagu lohutatakse hällilapsi. Kontidesse kipub külm. Hing jääb kurku kinni. Küll on valus halada. Kriiskan hullusest ja piinast nuuksete vahel. Liiv läheb silma ja nuuksun kõvemini. Löön rusikatega vastu maad.
Siis tõstan pilgu maailmale. Meri helkleb vastu. Ma lasen liival kukkuda läbi oma kriimus sõrmede. Kui nuuksumine lõpeb, heidan selili. Teen liivaingleid. Lõppeks, kui tunnen ennast jälle paremini, viskan riided seljast ning kaon merevahtu. Lainete all upun veidike, aga see on meelepärane hingetuks jäämine. Mu käed tõmbavad läbi sinirohelise ja mida sügavamale jõuan, seda kergem on olla. Istun liivapõhjal ja hingan välja mullikesi. Vetikad paitavad pehmelt. Räimed vaatavad mulle kalanäoga otsa. Õhu lõppedes suitsen pinnale.
Võtan ahne sõõmu hapnikku. Seejärel sammun veest välja ja lasen iilil end kuivatada. Silmad kipitavad soolaveest. Nagu oleks hapet läätse valatud. Istun kivi peale ja itken leinalugusid kõige käredama häälega, mille suudan välja võluda. Räägin merele tüdrukust, kes sel aastal olin, ja küsin, kas ta tõesti peab mu armsama endale saama. Minu endale saama. Muidugi peab. Tiksuma läeb ju uus kell. Aga see on vaid põhjus. Meri pole sellepärast vähem julm.
Tõmban jälle selga pidurüü ja keeran kinni leinalaulud. Üksik pisarake potsatab põselt liivale. Haudvaiksel rannal kuuldub see kukkumisena. Vaatan üles. Ema vaatab vastu. Hele juus ja pehme naer. „Mu kallis, miks sa halad nõnda kurvalt?“ küsib ta. Lahkus emakese silmis mudib mu pehmeks. „Ei no, mis seal ikka,“ vastan ma, „ei taha suureks saada.“
Võttes armastavalt mu käest, juhib ta mu rannast eemale. Kui vaatan selja taha, näen vaime, kes lehvitavad mulle, muie suil. Nad teavad, et näevad mind jälle.
On vist õnnelik juhus, et ma ei näe nende vahelt viieteistkümnese surnukeha. Hakkaksin jälle halama. Pööran pilgu edasi. Oleme emaga nõidade matmispaigal. Korjan nende haudadelt üheksa õit. Nõiad ei pea viha. Mis nad ikka kõigi nende lilledega peale hakkavad? Tuul sasib mu juukseid. Suvi susiseb ümber minu.
Kui jõuan koju, panen lilled padja alla. Ma ei räägi kellegagi. Oma uneuimas kohtan tulevast. Ta teab, et ma pole veel valmis. Sellepärast ärkangi 24. juuni hommikul ja lähen aiatooli päikest võtma.
Samal ajal kui päike kodukohas mu palgeid paitab, koristavad head meremehed minu jäänukeid. Nad keeravad viieteistkümne kalavõrku ja laulavad talle veidike. Suurest lahkusest panevad talle kaasa veel ühe lillekese. Kuid siis viivad ta avamerele. Madrused on ju ikkagi mere soldatid. Nad viskavad mu viieteistkümne vette. Vaikselt, üsna vaikselt, vajub ta Soome lahe põhja.
