7. oktoober, 9.58
Kõrgete lahtiste akende taga tõuseb soe aurusammas, tantsides veel tellingu torude ümber. 200 tonni puhast vett kanalist põhjatusse ultramariinsinisesse Veneetsia taevasse, kus paari nädala pärast koondub iga molekuliosake esimeseks varasügist ennustavaks konfliktiks ja sajab alla tagasi. Õli mullitab 200 aasta vanusel puidust uksepiirdel. Tuuletõmbus lennutab eemaldatud kuivanud värviliiste ringi justkui rohekas-pruunikaid lehti. Keemia kõikelubav magus lõhn ütleb: „Võta mask näolt ja kaifi tööd ikka sajaga.“ Kuumapuhurid, pahtlid, skalpellid ja liivapaberid iga töötaja ümber justkui rituaalsed objektid. Kummastav, et nii destruktiivselt ja pohhuistlikult – kuumapuhuri ja raske käega, aga öeldi, et aega on vähe. Keegi ümiseb viisijuppi ning jutustame itaalia ja inglise keele segus sellest, mida noored peale tööpäeva siin teevad: istutakse sõpradega kohvikutes, juuakse spritz’i, vaadatakse kodus filme. Sotsiaalne, kuid üheülbaline ning kergelt vaimuvaene on siin elu tõesti.
Ilaria küsib: „Caffè?“ Kell on ilmselt 10.30 saanud. Iga päev, sadagu kasvõi pussnuge, lähme töökaaslastega koos baari, võtame kohvi ja suitsu. 30-minutine paus, et rääkida ilmast, nädalavahetusest ja seedeprobleemidest. Seitse espressot on kokku 8.40. Ilaria maksab nagu korralik ülemusest ligimees.
Õues tõmbab Giorgio, 60-aastane Calabriast pärit ehitaja mind enda ligi ja võtab telefonist lahti video, kus paljas naine sensuaalselt poosetab, kullapott kaamera poole laiali laotatud. Giorgio ütleb aktsendi ja laia naeratusega, kus kõverad hambad: „Welcome to Italy, my friend.“ Nii nad ise ka ütlevad: vitt ja toit, midagi muud nende peas ei ole.
22. oktoober, 16.38
See linn on palju asju. Öeldakse, et müstiline, romantiline ja ilus, kuid minu arust samal ajal ka väga homogeenne. Kõik on ühtlaselt rikkalik ja suursugune. Igatsen mitmekesist keskkonda, kus leiab enda sisemaastikele peegeldust. Siin puudub depressiivsus ja vaoshoitus.
Sama on inimestega. Suured žestid ja sõnad, aga kus on see supernoova pauk, mis jääb kahe hingetõmbe või silmapilgutuse vahele? Proovi olla õnnetu keskkonnas, kus sa sellele vastust või peegeldust ei saa. Võõristus. Üksindus.
7. november, 11.23
Palazzo Giovanelli kaminaga ruum, mille laes putode ja Veenusega maaling, puitpõrand intarsiaga, mis kujutab viinamarjavääte. Aga viinamarjad on juba enne minu aega ära närtsinud. Mina nüüd üksinda nopin jataastan neid. Vaikne nurgake selle suure ehitusobjekti peal. Aeganõudev nokitsemine, mis on iseenesest meeldiv, aga tohutult vaimuvaene. Mitte töö enda, vaid materjali vaikuse tõttu. Töö ajaloolise materjaliga iseenesest ei ole põnev, huvitavaks teevad selle materjalis kajastuvad lood, teadmised ja seosed. Aga Itaalia objektidel puudub historiograafia. Tööjaotus on vertikaalne – konserveerimisarhitekt tegeleb historiograafiaga ning teeb selle põhjal konserveerimislahendused, konservaator aga on vaid tööjõud, kes seda ellu viib. Ma olen küll küsinud, aga infot pole mulle antud, sest minu positsioonil pole seda vaja. Ka minu otseseid ülemusi ei huvita ajalugu. Kummaline. Kas te ei konserveerigi lugusid, vaid lihtsalt materjali ennast?
Süütan sigareti ja toetun vastu punasest Verona marmorist kaminasimssi, et vahtida neid ankrutega putosid. Marmor on sile ja jahe. Tulevased hotellikülastajad hakkavad selles magamistoas selleltsamalt kaminasimsilt ilmselt triipu tegema. Kui ei, siis on see täielik potentsiaali raiskamine. Võibolla on siin juba ajalooliselt kilode kaupa ninakommi tehtud, Giorgione „Tempesta“ pattude tunnistajaks. Ehk peaks tema käest historiograafia kohta küsima, ta ise on praegu Veneetsia Akadeemia galeriis.
20. november, 12.03
Paadid, linnud, kirstud, meri. Kolm prisket peotäit niisket mulda. Taevas mu kohal on ultramariin-, kuid unistused longerosinised. Öised novembritormid on pillutanud plastiklilled igasse ilmakaarde laiali, kuid praegu on tuulevaikne ning tellingu kõrgeimalt korruselt paistab San Michele surnuaia saar väikese arkaadiana. Ungarlase kabel mu all saab uue uhke kuue – uue krohvi ja värvi ning vetikatest puhtaks pestud kividekoori. Varsti on lõuna. Panino vinnutatud singi ja päikesekuivatatud tomatiga, vesikloseti kõrvalt kohviautomaadist espresso magustoiduks. Siin on hea, siit, paarisaja meetri kauguselt vaatan Veneetsiat isegi kerge heldimuse ja armastusega.
8. detsember, 19.48
Vihm peksab vastu klaase, tuul on 50 m/s, laest tilgub voodisse vett – tormide aeg. Hääled on küll sellised, et katusekivid, viimasedki saarele jäänud puud ja tellised lendavad mööda tänavaid ning campo’sid ja koonduvad taevas konfliktiks. Kolinad, ulgumised ja vappumised. Viskan mantli peale ja salli ümber padjase näo ning lähen õhtupimedusse tormi tunnetama. Imekombel on paljud söögiputkad ja poed lahti, inimesed kõnnivad tänavatel, nagu poleks midagi. Siin on läbimõeldud tänavate võrgustiku süsteem – palju lühemaid ja pikemaid tänavaid, mis tihti lõppevad tupikute või ristuvate teedega. Ei teki pikki tuulekoridore. Lahe, fakk juu, modernistlik Mustamäe. Liigun laguuni poole ja pikal sirgel tänaval saan aru, et veneetslased on teisest puust. Laguuniäärses kanalis paiskub paate üles-alla, vett lendab meetrite kaugusele ja kõrgusele, tuul tõmbab sind endaga kaasa. Ükski mu rakk ei ole kuiv, niisked juuksed tahaksid kleepuda otsaesisele, aga tuul sõtkub neid igasse ilmakaarde. Ja samal ajal sõidavad paadikesed laguunis minust rahulikult mööda, tegemata teist nägugi. Vaporetto’d veavad töölisi koju, noored poisid oma pruute. Kui võimas, stabiilne ja sitke on ikka Veneetsia maja ja kodanik.
22. veebruar, 11.32
Proovin igal nädalavahetusel kirikutes käia ja leida kõrgrenessansi teoseid. Tihti ei leia midagi huvitavat, sest kirikuid on selle saare peal jalaga segada, aga teoseid vähem. Kui tahta näha kvaliteetset kunsti suures kontsentratsioonis, võiks minna ka galeriisse või muuseumi, aga need on minu meelest surnud kohad. Kunst ei ole üks ese, vaid ka ruum ja kontekst, kuhu ta loodi. Selle tõttu kammin kirikuid läbi, võiks ka palazzo’sid, aga nendest on kohalik kunst juba ammu laiali veetud. Jõudsin just Santa Maria dell’Ortosse.
Istun pingil, vaatan küllaltki tühja interjööri selles gooti stiilis kirikus, kus ainukesed arhitektuursed maalingud on võlvikaartel, muidu puhtad tellisseinad. Kooriruumis on siiski kaks massiivset Tintoretto tööd, mis korvavad kõik muud interjööri puudujäägid.
Kirik on keeruline ruum, sest selles on nõnda palju assotsiatsioone kultuuriloolise objektina meie kollektiivsesse alamällu tugeva jälje jätnud, kuid Veneetsias olen selle ruumi algsest funktsioonist aru saanud. Tulles lärmi ja inimesi täis tänavalt, kodust, kus pillutakse pilke või taldrikuid, lähed kirikusse. Me oleme loonud keerulisi reegleid ja süsteeme, uhket ja võimupositsiooni ära kasutavat arhitektuuri tegelikult väga lihtsal eesmärgil: et jagada vaikust ja ruumi, kus saab olla üksinda oma mõtetega, kuid mitte tunda end üksikult.
Aitäh, valvur, kellega sain tunnikese vaikust jagada, kes ei nõudnud midagi ja andis kõik, mida anda saab – täieliku märkamise sooja naeratusega. Sa murdsid tüki oma raskelt teenitud hetkest ja su südame keeletu kaik kandus roidvõlvi vaikselt kajalt minuni. See polnud üks neist kohustuslikest pilkudest ja lausetest, mis osa inimesi punase niidiga ühendab, vaid vabatahtlik „tere, ma näen, et oled olemas“, milles on rohkem armastust kui samas ruumis argipäeval jagatud kohvis ja valesti ritta seatud kohustuslikes sõnades.
8. märts, 16.45
Ja ma ei mõelnud kunagi läbi, miks ma lõpuks siia kolin. Teisel pool alateadvuse kallast oli juba varem pingestatus, hoiatushüüd, et ma ei talu seda keskkonda. Tänaseks on kõhutunde majakavaht oma kinnisvara müüki pannud ning ei kavatsegi uuesti üksikuks hüüdjaks jääda. Ehk ongi ainuke võimalus edasi minna nii, et esmalt kukud haledalt läbi. Tuul toob teate, et San Marcol kiskus piraadilaevakujuline restoran oma köied lahti ja alustab suunda Lido suunas. Sillerdava vee peegelduses lainetavad tagurpidi kellatornid ja kirikud.
Aga mina jalutan Strada Nuoval. Paks rahvamass ja mina oma krohviste pükste ja särgiga. Ma ei oska seda paremini kokku võtta, isegi kui see väide on klišee: Veneetsia on Disneyland. Ülerahvastatud, hüperrealistlik, absurdne ja ühedimensionaalne kividžungel. Kapitalismimets, kus turist on kiskja ja saak samal ajal. Kas siit leiab üldse autentsust või siirast naeratust?
Ühest küljest ulatub see Veneetsia ajalukku – Veneetsial pole võrreldes ülejäänud Itaaliaga tugevat suhet antiigiga ning nad hakkasid looma selle asukohast müüte, mis seoks linna sügavamasse ajalukku. Ta on ise üks suur müüt, mida pidevalt taastoodab. See läheb kokku järgmise asjaoluga: ajalooline ja oluline on välimus, mitte materjal ise, sest keskkond sööb materjali tohutu kiirusega. Neil on isegi ütlus „com’era dov’era“ – kuidas oli, kus oli. Ideeliselt on see väga ilus, aga loonud olukordi, kus pigem lähtutakse hüperrealistlikest arusaamadest, mitte ajaloolistest faktidest. Linnast on ka suuresti eemaldatud tema tööstusrevolutsiooniaegsed ehitised ja tunnetus, sest need ei lähe ajaloolise eraldatud saarelinna kujutluspildiga kokku.
Eks on ka külastajad siis enamasti sellised, kes naudivad just Veneetsia ideed. Poosid, pildid, videod – oluline ei ole sinu enda füüsiline kogemus, vaid hoopis selle representatsioon. Turism on deterritorialiseerunud kolonialism ning Veneetsia on selle meka. Inimesed käituvad siin nagu näitlejad satiirilises lavastuses, aga see on nende jaoks siiras ja päris.
Üritades seda tõsiselt võtta, läheb kiiresti hulluks ja kibestunuks. Sain kohe aru, et midagi peab ette võtma – kas leidma omad kohad ja inimesed, mis on tänavatelt vaadates nähtamatud, peitnud ennast vundamendibasseinidesse ja katusekambritesse. Või minna hullusega kaasa, visates skisorongile sütt juurdegi.
Võibolla peab lihtsalt ümber mõtestama – ehk ongi see Veneetsia autentne vorm. Ta ongi Disneyland, mis on postkaardil samasugune kui päriselus. Tal pole nüansse, ta on väga turvaline produkt. Ta algas müüdist ja on taas müüdiks saanud. Sõnaks. Nonna heietuseks nooruspõlvest, mälestuseks, ideeks.
10. aprill, 17.14
Ükskõik millisele objektile mind hommikul saadetakse, peale tööd lähen ma alati mõnda kõrtsu. Nii ka täna. Ma pole ainuke värviste ja lõhkiste pükste, krohvise dressipluusi, tolmuse näo ja rakkus kätega tüüp, kes tänaval käib, kuigi enamik inimesi on siiski kevadistes kleitides ja pikkades mantlites ilusad pruunisilmsed neiud koos nahkjakkides tumedapäiste noormeestega. Ja ma jõuan kohale – see on see vana ja räpane kodukõrts, Eesti 80ndate suvekodu sisearhitektuurimaitsega, aga mulle kõige armsam koht kogu Veneetsia peal! Sisse astudes rehvab Antonio käega ja hakkab sõnagi lausumata spritz’i valmistama. Üleelusuuruse vuntsi ja kaabuga tudisev hull vanamees istub laua taga, aga ega teda ära aeta. Ta on kohalik ja tahab vaid kohvi ja suitsu. Kõik inimesed tahavad lõpuks ainult kohvi ja suitsu. Hilistes 30ndates alaseljatätoveeringu ja katkiste esihammastega Monica toimetab köögi ja baari vahel. Lähen siseõue, seal on mu väike kuningriik ja rahu. Ema kahe lapsega, viis koera, Igor, Diana ja Tiziana. Klassikaline seltskond. „Ciao caro! Come va? Bene bene!“ Päike on soe, kartulikrõps soolane, spritz jahe.
Armastan seda kohta, sest siin käib enamasti sama seltskond ning see loob turvalise kogukonnatunde – koht Veneetsias, mis ei ole lihtsalt läbikäiguhoov või lennujaam. Püsikate keskmine vanus on 55 ringis, seega pole siin nooruslikku lõõpimist ja suuri ootusi, vaid puhas olemine habetund nägude, krimpsus nahkade, kollakate silmade ja longus rindadega, liigse rafineerituseta. Igasugune sõnelus ning kõrgemad detsibellid pühitakse välisukse ees maha. Neil on kõik tehtud, kõik tõestatud, nüüd on lihtne vaikelu.
19.38
Istun laua taga, silmad tühjad, pea veel tühjem, kõrvaklappides CCCP, mis mõjub itaallasele nagu eestlastele Arvo Pärt. Kummaline ja intensiivne, aga täpselt rusikas silmaauku, et oma alateadvusesse laskuda. Vali muusika ja tühjus. Ootan. Ei oota tähtsat külalist ega sõnumit. Ootan homset päeva, kui saab jälle midagi päriselt teha. Hea on oodata selles paksus ujuvas eufooriameres. Ei taha koju minna ja korterikaaslast näha ega jalutuskäiku ette võtta. Eestikeelsed raamatud loetud, Lotmani PDF praegu liiga keeruline. Nii ma siis istun ja ootan homset, paksus pehmes ulpivas eufooriameres pea igal õhtul, mis lõpeb heade soovide ja põsesuudlustega.
22. aprill, 12.37
Lõuna riietusruumis. Tühi ja ahastuses pilk pole endiselt mu näolt pühitud. Kuidas kõik teised sellega okeid on, et me 300-aastase massiivse kivipingi ära lõhkusime?
Emma ulatab kuivikuid ja küsib, kuidas mulle Napoli meeldis.
„Si, molto piace Napoli. Città è viva e c’è tanto spazio e natura.“
„Ma cosa hai mangiato?“
„No lo so… pizza, fritta… Faceva molto caldo e non avevo molto fame.“
„Hai provato il babà?“
„Babà? Penso no.“[1]
Kogu laud tõuseb tagajalgadele ja vehib kokkusurutud kätega:
„MA DAI!“[2]
Cathe lisab: „Devi provare babà, è una specialità napoletana.“[3]
Ma olen nii tüdinenud sellest kõige-kõige kultuurist, mis itaallastel veres on. Kõige parem, kõige autentsem, kõige maitsvam. Iga piirkond räägib enda kohta seda juttu ning sa oled kohustatud selle piirkonna kõige-kõigemaid asju proovima ja nägema. Absurdne. Nimetada ühte sarnast toitu 200 nimega, mis igas regioonis on just see kõige autentsem, sest retseptis on üks väike erinevus või toote kuju on teine. Kuradi toidufašistid. Samal ajal nokin oma tatrapada, kuhu viskasin sisse kõik juurikad, mis kodus olemas olid. Ma arvasin, et ma olen romantik, aga siin ikkagi kõige lihtsam pragmaatik.
25. aprill, 21.33
Kõnnin Morionist mööda, et jõuda Campo San Francescole. Morioni ees on paksult noori ilusaid inimesi, kõigil pudel näpus. Välja on pandud need pikad Saku puitlauad, mis on täis väiksemaid-suuremaid, lahjemaid-kangemaid pudeleid, saiasnäkke ja konitopse. Sees mängib softcore ska-punk bänd – kes õõtsub, kes mosh’ib. Campo San Francesco poolt kuuleb, kuidas hakatakse laulma „Bella ciaod“, laulupisik lendleb ja nakatab teisigi nagu viirus, sest paari hetkega laulab peaaegu terve tänav. Laulu algatajad tulevad taamalt üle silla, käed õlgadel, õlg õla vastas, põlevad sigaretiotsad taevasse sihitud, kõnnak ujuv ja voolav. Grupi voolamisega ühinevad teisedki, kasvades aina suuremaks massiks, justkui veerev sulalumepall. Need ei ole tuhmunud silmade, läbikukkunud unistustega, kibestunud meele ja kortsudele ja õllepunudele allunud tõrvikutega kehad, vaid noored nõtked inimesed, kelle silmad säravad, suud suudlevad ja kelle hüüded on suunatud piiritu taevariigi poole. Hetkeks tundub, et kõik on võimalik, kui vaid toetada ligimese seljale, sahtel laiali naerdes, hullunud tegutsemistahe silmades helkimas, pikad tumedad juuksed laubale ja põskedele kleepunud, õlu loksumas teksadele, sukkadele ja ketsidele.
BELLA CIAO CIAO CIAO.
Aknad värisevad, krohvi kukub seintelt, katusekivid mõranevad. See on vabaduse jõud, see on festa della liberazione.
27. mai, 15.22
Konservaatori töö on koristaja töö, õigemini sitarookija töö. Rookida teiste restauraatorite sitta (meisli ja haamriga eemaldada tsemendiga tehtud parandusi kivis), rookida bioloogilist sitta (korjata kaitsekostüümis käsitsi ja harjadega lindude mahajäetud pesi, nende raipeid ja väljaheidet), rookida keemilist sitta (eemaldada materjalide vananemisel ja üksteisega reageerimisel tekkinud aineid, näiteks roostet), rookida inimeste loomingulist sitta (eemaldada metallharja ja atsetooniga grafitit), rookida moraalset sitta (eelmise ideoloogia lisatud ülekirjutusi, mis ei sobi kokku praeguse väärtusruumiga).
Viska sigaret tellingule, täida 6-liitrine spreipaak bensalkooniumi ja veega, pane kummikindad kätte ning roni Gesuiti kiriku välisfassaadi tellingu kõrgeimale korrusele, kus skulptuure edasi puhastada. Spreist lendav vihk on jahe, päike kuum. Inimesed tänavatel, paadid laguunis. Kedagi viiakse kirstus San Michelele. Suht sitt töö.
[1] „Jah, väga meeldib Napoli. Linn elab ja seal on palju ruumi ja loodust.“
„Aga mida sa sõid?“
„Ma ei tea… pitsat, frititud toitu… Ilm oli väga palav ja ma ei olnud väga näljane.“
„Kas babà‘t proovisid?“
„Babà‘t? Vist mitte.“ (it)
[2] Uskumatuse või hämmastuse väljendus
[3] „Sa pead babà‘t proovima, see on Napoli eri.“ (it)
