hispaania keelest tõlkinud Anna Linda Varik
Enne kui lahku läksime, jagas Juan minuga üht Google Drive’i kausta. See kandis pealkirja „Tsitaadid“ ja oli kokku pandud asjadest, mis olid tema tähelepanu köitnud. Ta oli terve aasta kogunud lauseid ja lõike, mis pärinesid kunstnikelt ja kuulsustelt või mida ta oli tänaval või ühistranspordis pealt kuulnud. Dokument, kust ammutada ideid, kui tundub, et endal enam midagi pähe ei tule. Ta teadis väga hästi, et see oli kulda väärt, ja ta andis selle mulle. Ma olin kakskümmend kaheksa, kui Juan välja kolis, ja ma mõtlesin palju oma perest, vahest rohkemgi kui temast. Meie tühi köök tõi tagasi kord isa varjatud nutu, mida summutas Enrique Macaya Márqueze [1] hääl, kui kanal üheteistkümnes jalgpallimatš lahti rullus, ja kord ema sihikindla püüde sosinal tülitseda, mis ta kurgulihaseid rikkus. Mõtlesin palju sellest, kui kahju mul neist kogu aeg oli, kuidas nad suutsid elada pideva pinge all ja karjudes, nagu peaksin minagi sellega lihtsalt ära harjuma. Mõtlesin endast, oma esimestest eluaastatest, kui ma lukustasin end vanaema magamistoa kappi, et keegi mind ei näeks, kui ma endale päris oma iseloomu vormin.
Kui Juan läinud oli, käisin iga päev tsitaatide kaustas. Tajusin, et see naasvate mälupiltide laine oli seotud teatava stabiilsuse mõranemisega. Veetsin mitmeid õhtuid lõputut arhiivi sirvides, kuni jõudsin artiklini hispaaniakeelsest väljaandest, kus kirjutati kurioossetest seikadest. See rääkis raisakotkaste hiiglaslikust eelkäijast, Argentavis Magnificens’ist, linnust, kes oli pärit kuue miljoni aasta tagusest ajast, mustade ja siniste sulgedega, kaheksa meetrit pikk, suur nagu koolibuss. See elukas munes harvemini kui kord aastas – väheviljakamaid olendeid ajaloos. Artikli juures oli võrdluseks ka pilt. Mees vaatas kaamerasse, seistes ühes Argentiina muuseumis kõrvuti Argentavis’e fossiiliga, mis tema taga tiibu sirutas. Võimalik, et suurim lind, kes kunagi taevas lennanud. Mees vaatas kaamerasse, üksi ja hästi riides, saamata õieti aru, mis toimub, ja hirmuäratav elukas paistis justkui tema vari. Tundus, nagu ta üritaks näha oma tulevikku, pilk ettepoole sihitud, raske ja koletu taak selja taga kõrgumas.
Siis helistasin Juanile. Murdsin kokkuleppe teineteisest eemale hoida ja ütlesin talle aitäh. Et ta pani mind mõtlema minevikust. Ja et minevik on perekond, ja perekond on see lind.
Mõlemad olid teismelised, seljas juhuslikud magamisriided, ei mingeid mustrilisi pükse ega lipsukesi. Hoopis bändisärgid ja aluspüksid. Mina olin ka seal. Mäletan, et jälgisin neid vaikselt. Ühtaegu vaimustusega ja distantsilt. Sama tunne nagu siis, kui vaatan ekstreemsporti, nii kaugel minu vaiksest ja ontlikust igapäevaelust, aga ometi siinsamas: see ilu, mis on suusahüppaja lennus, kuigi tema lõualuu võiks maandumisel tuhandeks killuks puruneda. Vaatan ja imetlen, peaaegu alati teatavalt distantsilt.
Oli varahommik ja mina olin veel pisike. Olin äsja viieseks saanud. Õdedel olid silmad väsimusest ja hormoonide möllust paistes. Asi sai alguse sellest, kui üks ütles teisele, et tahab lugeda, ja teine vastas varahommikuse teravusega, et teda ei huvita, tema tahab muusikat kuulata. Tulutu jagelemine jätkus tükk aega ja mina silmasin aeg-ajalt kahe tüdruku arenevat keha. Nad olid omavahel õed ja mulle poolõed. Ja ma vihkasin nii väga kõike poolikut, mis ei saa kunagi täielikuks, seda, et need pesuväel tüdrukud olid mu perekond, aga samas ka mitte päriselt. „Mina tahan muusikat kuulata,“ ütles Ana, ja Cecilia isegi ei vastanud enam, ta hammustas huulde, sest sellise ebaõigluse kohta ei jätkunud sõnu. Jagada magamistuba, ise juba peaaegu täiskasvanud, juba õige selgete vaadetega, seintel Frente País Solidario ehk Frepaso plakatid – esimene poliitiline liikumine, mis suutis neis tekitada samasugust elevust kui Indio Solari peanõksud keset lava pealinna ääres. „Mina tahan muusikat kuulata,“ ütles Ana ja võttis mind sülle ja hakkas mind urban-muusika rütmis keerutama, kuigi tema õde Cecilia ütles, et ta hoogu veidi maha võtaks, et see ei ole enam naljakas, et emme magab ja Ana äratab ta üles. Ana ütles, et teda ei huvita, ärgaku emme ja lõõmaku Trooja. Nii ta ütleski, „lõõmaku Trooja“, „et Trooja lõõmaks“, ja mul ei olnud aimugi, mida tähendab „lõõmama“.
Siis maanduski eikusagilt esimene, külmavereline hoop. Heli, mis Ana nahalt vastu kõlas, on mulle mällu sööbinud, sest kogesin seda lähivõttes. Tundsin tagasilööki oma näol nagu tuult. Ana pani mu maha, sest pidi käed näo ette tõstma. Lippasin voodisse, et paremini näha. Jälle sama asi: leida alati parim asukoht saabuva katastroofi kogemiseks. „Mina tahan lugeda,“ ütles Cecilia ja heitis uuesti voodisse pikali. Tol hetkel olid minu õed kaks looma, kes valmistusid arveid klaarima. Ana viskus Cecilia otsa ja tegi ta näole midagi, täpselt ei teagi, mida, aga ta tegi seda hästi, see oli nagu loomepuhang. Seejärel nad kraapisid teineteist ja kiskusid pikkadest juustest, sest neil olid ühesugused juuksed: pikad, mustad, paksud ja ilma tukata. Geenid olid soengusse kirjutatud. Nad korrutasid aina sedasama, tundus, et stsenaariumi enam paremaks ei rihi: üks tahtis ühte ja teine teist ja nad tegid teineteisele haiget. Näha neid tegutsemas oli nagu vaadata tuba, mis sassi läheb. Neil ununes, et ma seal olen. Nad karjusid veel mõne minuti, kuni tuppa jooksis minu isa, samuti improviseeritud pidžaamas, särgi ja aluspükste väel. Kõik liialt paljad, aluspesu väel kisklemas. Mees, kes sisenes magamistuppa koputamata ja proovis õdesid lahku tõmmata, oli minu isa, aga mitte nende oma. Sellegipoolest võis ta saada vihaseks ja sekkuda, sest see oli tema kodu, ning tüdruk, kes voodil istus, oli tema tütar, ja need teismelised olid justkui juba asjalikud inimesed. Ta krahmas Anal kätest ja haaras ta justkui embusesse, et teda paigal hoida. Cecilia tõusis voodis istukile ja kammis sõrmedega läbi juuste. Ta oli näost punane, nagu oleks kogu veri hoobilt sinna kogunenud. Ana karjus edasi, sedapuhku juba elutoas, samal ajal kui isa ütles talle, et ta on kuradima tatikas.
Mina olin vaikselt edasi. Mõtlesin, kumb neist kahest kakluse võitis. Cecilia vaatas mulle silma ja talle meenus, et ma olen seal. Sellised asjad juhtuvad, kui inimesed üksteist väga armastavad, midagi sellist ta ütles. Ja siis mõtlesin ma ilmselt umbes midagi sellist. Et üksteist armastada on lasta Troojal lõõmata. Et armastamine kõrvetab valusalt.
Ema magas oma toas. Ta ei teadnud toimuvast midagi. Kaks tundi hiljem sõime köögis hommikust. Noored olid jätkuvalt pidžaamas ja suured olid juba omale midagi selga vaadanud. Kuulasime raadiost jalgpallimängu. Isa seletas midagi ebaõiglaselt vilistatud vigade ja Rosario Centrali ründaja Rafael Maseratesi kohta. Keegi ei vastanud talle midagi. Cecilia puhastas piirituses immutatud vatitupsuga kriimustust otsaesisel. Ana krõbistas vahvleid.
Aasta hiljem ütles ema õdedele, et ta ei saa neid enam ülal pidada, nii et nad leidsid esimese töö linna ärikeskuses ühes kütusefirmas. Imeväikse palga eest otsustasid nad üürida korteri, kus koos elada. Anal ja Cecilial oli aastaid kaheksateist ja üheksateist, aktiivne poliitelu ning ainukordse ja leidliku huumorimeelega sõpruskond. Minu poolõed läksid elama mujale. Mina jäin täiskasvanute juurde ja mul ei jäänud muud üle kui hakata suureks kasvama.
Sestpeale hakkas mu vaimustus hajuma ning algas kukkumine. Kiivakiskumine. Suusahüppaja lõualuu purunes.
Kolimisauto saabus ühel hommikul, kui ma ei suutnud ärgata. Hõõgusin palavikust ühe vastiku pisiku süül, millele arstid said jaole alles mitu päeva hiljem. See oli haigus, mis sai alguse 1900. aastal Walesist ja millest ma viimaks antibiootikumidega võitu sain. Olin seitsmeaastane – kõiksugu tõbede kõrgaeg. Kolisime päiksetõusul. Mind tassiti minema koos muu mööbliga. Läksime teadmata ajaks Elsa, minu emapoolse vanaema juurde. Meil oli raha otsa saanud ja isa oli väsinud virtuaalsete entsüklopeediate müümisest. Olime sunnitud loobuma terrassiga korterist, mida olime enam kui viis aastat üürinud. Ema hakkas õppima psühhoanalüüsi ja kasutama vastavat sõnavara argivestlustes. Keegi ei läinud sellega kaasa. Isa vastas talle liiga konkreetselt, ta oli juba ammu loobunud katsetest teda hästi kõlavate sõnadega salapäraselt võluda. Tegime seega vehkat, tõukoer ja kolm elektriradikat kaenlas.
Uus aadress, mille meelde pidin jätma, oli Sarandí 944, näiteks seks puhuks, kui Coto supermarketis loosikuponge täitsin. Sarandí 944 oli vana maja, kõrgete lagede ja jääkülmade põrandatega. Sarandí 944 oli pime ja lõhnas nagu aeg, kus ma veel ilmavalgust näinud ei olnud. Maja vastas oli Hiina tempel, mis oli lahti igal nädalavahetusel, ja selle kõrval tööliste kindlustusseltsi kontor. Keegi ei käinud meil Sarandí 944s külas, me olime liiga kaugel. Mul ei lubatud sõpru ega sõbrannasid külla kutsuda. Häbist, mille põhjustas kellegi üle lävepaku kutsumine, me ei rääkinud.
Minu vanaema oli seitsekümmend viis ja tal oli oma tuba. Ta oli maha müünud kaheinimesevoodi, mida varem abikaasaga jagas, ja magas sestpeale üheinimesevoodis. Lesepõlves näis ta end piiratumates ruumides mugavamalt tundvat. Voodi kõrval rippus meetripikkune roosikrants. Kaasaskantav raadio, mille enamik nuppe olid sisse vajunud. Harilike lilledega päevatekk, värvid pleekinud. Must lauatelefon hiiglasliku Telecomi logoga. Elsa võidis end igal hommikul kokku vananemisvastase kreemiga, sest uskus pimesi hästi lõhnava teaduse jõudu. Ta tegi oma toale kümme ringi peale, see panevat vereringe käima, nagu räägiti kella seitsmeses raadiosaates, sessamas, kus iga kümne minuti tagant kordus sama reklaam, mille kõll leierdas: „Parfüüm sinu peal, ei vanane sa eal, see hea sulle on, see ime on Biocom.“ Mulle anti magamiseks elutuba. Laenatud kodus rohkem magamistube ei olnud. Mulle see meeldis, sest seitsmeselt võib kõik argipäevast hälbiv tekitada elevust. Meiega elasid ka vanaema emane koer ja meie isane koer. Nad läksid alailma kisklema koridoris, mis ühendas kööki ülejäänud majaga, puresid nii, et karvu lendas. Isane koer oli emasest kolm korda suurem ja püüdis pidevalt talle selga hüpata, sest tema jooksuaeg ei paistnud lõppevat. Loomade kisklemise lärm oli elu lahutamatu osa, samamoodi nagu alati uksepauguga päädivad tülid jõulupreemia üle või kuu lõpus. Minu osaks jäi ukse taga kuulata, tahtsin teada igat detaili, kokkulepet, et hinnata, kui lähedal on kooselu lõpp. Olin valves nagu kütt, käed vastu uksepiita, nii oli piisavalt aega mõistmaks, kas nad olid üksteisele otsa roninud või veel lahkuminemise etapis. Minu õed elasid korteris, mille põrandad olid nii katki ja pragunenud, et see tundus nagu surnuaed. Ma ei näinud neid enam eriti. Rääkisime ainult telefoni teel. Nad kõnetasid mind kõrge häälega nagu keegi, kes veel oma süütunnet ei tunnista, ja mina olin selle üleoleva tooniga rahul. Üksi jäetud ja puuduse all kannatav väike õde, see oli roll, mis mulle mugavalt sobis. Tšau, Cami, kuidas läheb, kuidas läheb, kuidas läheb.
Pühapäeva õhtud olid vabalevi-telekanalite päralt. Elsa jumaldas blondi saatejuhti, kes kandis Silvana sukki, viskas tukka ja kriiskas vaimustusest. Ühel sellistest õhtutest masseeris vanaema südame ümbrust. Ta oli kuulnud, samuti raadiost, et selline harjutus tuleb südameklappide tööle kasuks. Teadsin seda, sest ta oli ka mulle seda korranud, ta nägi vaeva, et tervisenõu minus kindlalt pidama jääks. Üks maamees oli võitnud miljoni ja heledapäine saatejuht palus, et ta räägiks televaatajatele, kuidas ta seda kulutada plaanib. See oli vist üks esimesi kordi, kui kuulsin kedagi pühendunult laste saamisest rääkimas. Mees oli nii õnnelik, et näis elevusest lõhkevat. Ta rääkis kõigest, mida tahtis oma lastele osta, kõikidest maadest, kuhu ta nad viia tahtis. See oli saate emotsionaalsemaid hetki, vanaema kissitas silmi ja küsis mult, kas mina ka kunagi lapsi saan. Tookord olin ma kaheksane ja mulle tundus, et lapsesaamine ei tähenda muud kui lasta sellel lapsel tundide viisi kapis peidus olla, sest mitte miski ei ole sellest põnevam.
Sarandí 944s jäin tummaks. Hakkasin kuulama läbi uste ja seinte. Loobusin magamisest, sest pidin valvama neid kaht, kes kõrvaltoas magasid. Loobusin oma mõtetest ja võtsin üle nende omad. Ma ei rääkinud söögilauas, ei perekondlikel sünnipäevadel ega ka jõuludel või uuel aastal. Keegi tegi seda alati minu eest. Pidasin rehnutti, pakkusin oma sääste, embasin seda naist, kes oli minu ema, samal ajal kui ta juukseid kuivatas ja pisaraid tagasi hoidis, käisin isaga pühapäeviti jalutamas, kui nad olid lahku läinud, hüppasin täispuhutaval batuudil ja teesklesin rõõmu, alati kui mult küsiti, kuidas läheb, vastasin ikka, et hästi, katsin unetuserõngad silme all jumestuskreemiga, mis kuulus vanaemale, Elsale, sellele naisele, kes mind öösiti karjudes äratas, et ma talutaks ta vannituppa, sulgesin end kappi aina rohkem, iga päev aina kauemaks. Kui keegi ei näinud, tegin seinasuuruse kapi ukse lahti ja sukeldusin kasukate ja ülikondade vahele. Seal lõhnas naftaliini järele. Nagu see kuulus afrosoengu ja õhukeste prillidega klaverimängija, kes väänutab kirglikult õlgu, kui mängib lugu, mis teda hingepõhjani liigutab, nagu teeks iseendale massaaži. See oli nii kole vaatepilt, tundub, nagu ta kukuks kohe pingilt maha. See ebaloomulik ja moondunud vaatepilt meenutab üsnagi seda, kuidas mina üles kasvasin.
Kass oksendas kolm korda elutoa põrandale. Ma ei tea, mis temaga lahti on. Korjan enamiku kokku multikapiltidega salvrätikusse. Minus ei tekita vastikust miski, mida see loom eritab. Koristades mõtlen igasugu asjadele: hingamisteede haigustele, statistikale, viirustele, kehatemperatuurile, bakteritele, alampalgale. Tunnen end nagu ema, kes pühib tatti ja sööb põrandalt jääke. Keegi, kelle süda enam pahaks ei lähe. Viskan Miki-Hiire pildi vahele kokku käkerdatud okse minema ja heidan tugitooli. Telefon heliseb uuesti, see on Marcos. Ta väljendab end selle vähese leviga, mida Patagoonia tuuled talle võimaldavad. Ta küsib, kas mul päevad juba hakkasid, ja ma vastan, et veel mitte. Ta muretseb ja tal pole midagi teha. Mul ka mitte. Seisame silmitsi pöördumatu ja halastamatu ajaloosündmusega. Ta küsib, mis me siis teeme, kui see hilinemine osutubki lapseks. Ma vastan, et ma ei tea veel.
Viimane link Google Drive’i tsitaatide kaustas viib selle video juurde. Tita, kellele pannakse kuuldeaparaat, kuuleb esimest korda helisid. Ma ei ole kunagi varem näinud vaimustunud beebit, aga just see on see, mis neis kaadrites sünnib. Beebi teeb silmad lahti ja kukub pidurdamatult naerma. Ta ei suuda uskuda, et ilmunud on uus meel, nagu hea haldjas, kes on tema sünnist saadik kuni selle hetkeni peidus püsinud. Kuigi teda ei ole videos näha, kuulen ka beebi ema. Ta ei vaiki, vastupidi, hoopis rõkkab emotsioonidest. Ta laseb erutusel suu kaudu põgeneda. See on emalik õnnetunne, mis on mulle võõras, aga tundub päris tore. Beebi naerab, ema nutab. See vaatepilt kuuldeaparaadiga ongi nüüdsest pere ja tulevik. Beebi on jätkuvalt vaimustuses, vaatab nüüd juba kaamerasse. Ta jääb vaikselt istuma. Ta ei saa õieti aru, mis toimub.
[1] Argentiina spordikommentaator
