Vaim Sarv
„Radikaalne regilaul: enese ja pärimuse dekoloniseerimine“
OPA! Publishing, 2025
Tõlkinud Sanna Kartau ja Karoliina Kagovere
Kuidas kõnelda millestki, mille lähte- ja lõpp-punktiks on alati tõdemus: aga me tegelikult ei tea, selle kohta andmeid pole, arhiivid on alati auklikud (lk 97), me ei saa selle põhjal yldistada… Tere tulemast folkloristika maailma! Selle riskirohke sammu astumine, millegi väitmine millegi kohta, mis puudutab 100, 200, 300, 1000 aasta tagust aega, ja mitte alati yhiskonda, riiki või maailma tervikuna, vaid vahel isegi yksikisikut, väikekogukonda, kyla, kihelkonda… selle sammu komistusvõimaluste rohkus, olgugi et köielkõnd on põnev, viib soovini luua teaduskirjanduse kõrvale vabam mõtteõhkkond. Õhkkond, kus ehk ei oleks tunnet, et iga sõna peaks läbi kaaluma, katsuma ja vaagima, vaid saaks lasta sel natuke omapäid rännata. Just sellisena näen ma „Radikaalse regilaulu“ yht ajendit, mis, nagu Vaim Sarv ise seda nimetab, on loodud „pigem kväär- või punkfolkloristika vaimus“ (lk 12).
Sarv vestleb raamatus kahe folkloristi ja lauliku, Janika Orase ja Andreas Kalkuniga, ning pärimusega tegeleva laulja, näitleja ja lavastaja Anne Türnpuga. Need kolm jutuajamist on täis mõtteid, millest oleks tahtnud pikemalt ja põhjalikumalt lugeda, rääkimata sellest, et Kalkuni, Orase ja Türnpuga oleks võimalik koostada veel mitu samast raamatut. Ihkan sedagi, et sellisest formaadist saaks sari – vestlusvorm ja teemade valik tagab, et tekst on nii elus ja endasse meelitav, mõtted pole kompaktseks kokku pakitud ja kappi ära pandud, vaid voolujoonelised, katsuvad käega asja tuuma, on siinsamas võtmiseks. Võtmiseks sellele, keda paeluvad järgmised märksõnad: regilaul, keha, (de)koloniseerimine, rahvus, kväär, suuline kultuur, omand…
Mind kui regilaulu lauljat kõnetas eriti vestlus Anne Türnpuga, sest see andis kinnitust nii mõnelegi laulmist puudutavale sisetundele. Mõnes mõttes astub ta vastu niinimetatud pärimuspolitseindusele ja peab probleemseks arhiiviallika detailset jäljendamist, võrreldes laulmist kindakudumisega: „Aga algse kindakuduja mustriviga tuli ju sellest, et vanaisa sai infarkti või koer murdis lamba või kull tuli, töö katkes mingil põhjusel.“ (lk 54) Ehk et iga laulik peab tegema „omad vead“, sest tõlgendajal pole enam sel samal hetkel seda sama koera või kulli, keda laulik või kindakuduja näha võis. See mõte soojendab sydant. Samas on Türnpu mõtetes heas tasakaalus see, kui palju anda lauljale vabadust ja kui palju järgida traditsiooni (mis see ka ei oleks). Näiteks olgu õige viisi valimine õigele laulule – igat viisi iga laulu jaoks võtta ei tasu –, või suur teema – häälekasutus. Türnpu muretseb, et Eestis on levinud regilaulu laulmine pop-džässilikus või klassikalises stiilis, ning seejuures ei seata suuremalt kahtluse alla, miks just selline stiil. See tekitab minus kohe teatud laadi leina – kas pärimuslik häälekasutus on järjekordne pärimuskultuurist kohati kaduma läinud osa, mis asendunud millegi praegusele inimesele seeditavamaga?
Siit viibki niit raamatu põhiteema, koloniseerimiseni, või nagu raamatu alapealkiri ytleb: „enese ja pärimuse dekoloniseerimiseni“. Osati on nende mõttekäikudega nii lihtne ja magus kaasa minna – ukumasinglik vastandus soomeugrilased vs. indoeurooplased, Lääne pealetung, saksad ja orjad, „Kalevipoja“ probleem,„yldrahvalik suitsiid“ (lk 44)… Teisalt kisub kulm alati veidi ettevaatlikult kipra, kui tundub, et oma ja võõra vastandus liiga yheylbaliseks kisub ja rahvusnarratiivid oma kohta liiga häälekalt nõudma hakkavad. Viimases patus ma siiski raamatut ei syydista – tõdeb ju Anne Türnpugi, milline liialdus on näiteks 700 aastat orjapõlve. Nii rahvuskysimuse kui ka häälekasutuse osas jõuab Türnpu lohutava lepituseni. Me võime kritiseerida ja kiruda nii- ja naapidi, ent lõpuks on võib-olla need samad probleemseina näivad nähtused põhjusteks, miks on yldse säilinud või tekkinud Eesti kui selline – ennast koloniseerides, sakslaste, prantslaste, venelaste jt kultuuri jäljendades. Ja võib-olla on regilaul praegu elujõuline (ehkki hoopis uuel moel) just seetõttu, et pop-džässilik laulmine hoiab seda nähtava ja atraktiivsena, ja „ta hoiab vähemalt regilaulu ukse irvakil“ (lk 53).
Ka vestluses Andreas Kalkuniga kerkib yles rahvuse ylesehitamise teema – kuidas see algas eliidi kopeerimisest ja alles hiljem hakati otsima seda „oma asja“, tihti just pärimusest. Kalkun meenutab seejuures lõunaeesti kirjakeele kaotamist, mis paneb mõtlema, et see on ju samamoodi mingisugune kompromiss, mida näiliselt tehti õilsa eesmärgi ehk rahvuse ylesehitamise nimel, ent mis päädis tegelikult kultuurilise rikkuse kadumisega. Vaatamata mõnele nukraks tegevale tähelepanekule mõjus vestlus Kalkuniga paljuski ka nagu (väga vajalik!) õlalepatsutus folkloristile. Sarv ja Kalkun räägivad, miks on arhiivimaterjali uurimine niivõrd oluline: see näitab, kuidas erinevalt „yldlevinud kontseptsioonidest“, mille järgi on näiteks peremudelid ja soorollid olnud varem enam-vähem samad kui tänapäeval, on vanasti olnud tegelikult mitmekesiseid ja teistsuguseid yhiskondi. Oluline on seejuures meeles pidada – nagu Kalkun sõnastas –, et „meil võib olla illusioon, et „vanasti“ pysis kõik sajandeid muutumatuna“ (lk 82). Selline mõtteviis võib uskumatult kergesti end kylge haakida, mul endal ka, aga selle vastu aitab teadvustamine ja folkloristikale omane pyyd nõuda võimalikult palju konteksti ja lubada võimalikult vähe yldistusi, mida ma väga armastan.
Aga õlalepatsutustest veel – igal humanitaaril on ilmselt aeg-ajalt vaja, et keegi otsesõnu lausuks, et sind läheb tarvis… Ja seda Andreas Kalkun ka teeb: ta ytleb, et arhiivitöö potentsiaal pole end veel sugugi ammendanud, isegi kui „humanitaaride uurimistöö võib olla teaduspoliitiliselt marginaliseeritud“ (lk 113), ja et see on vajalik mineviku-oleviku mõistmiseks. Aga mitte ainult – ta ytleb ka seda, et meil on lausa kohustus seda tohutut materjalihulka tutvustada ja tõlgendada! Mis, jah, viib tagasi arhiivide auklikkuse mureni. Tihti on „meile jäänud lihtsalt see laul“ (lk 78), mitte miks, kuidas, kus, kellega, millal seda lauldi, kuidas laulu mõtestati. Ent see teadmine ei ole varem seisnud nii kindlana otse minu ees – kui meie arhiivid on suure töö tulemusel niivõrd lookas, siis kas tõesti pole meil vaimne kohustus seda miskiks heaks kasutada?
Yks põhiline nähtus, mille kaudu Vaim Sarv regilaulukultuuri hääbumisaja muutusi mõtestab, on omand. Ta kasutab mõistet „possessiivne indiviid“, väljendamaks mitte ainult omamise materiaalset kylge, vaid ka seda, kuidas talupojad „hakkasid teatud uuel viisil omama ka iseennast“ (lk 88). Mind intrigeeris mõte, et kui inimese hääl ja tekitatud heli kuulub temale, vastutab ta selle eest, ja „see ei tohi kole olla“ (lk 94). Mul on raske ette kujutada olukorda, kus suulise kultuuri yhiskonnas väidab keegi, et ta ei oska laulda, ja jätakski seepärast laulmata. Olen põhjendanud seda tunnet nii, et kui laulmine on normaalne osa igapäevaelust, mitte omaette toiming, siis ei teki ka tunnet, et peaksid olema ylierilised oskused, et tohtida laulda. Rääkimata muidugi sellest, et praegu on meie (kui eurooplaste) „kuulmismeel ja ka teised tajuvormid ymber treenitud“ (lk 95). Sarve mõte hääle omamisest lisab aga sellele värvi juurde – ehk ei olegi inimesed alati laulmist millegi nii väga isiklikuna tajunud? Rääkida võib ja julgeb enamasti ju igayks.
Sama kysimust arutab Sarv ka Janika Orasega. Miks oma häält „ei julgeta lasta ruumi nii, et see kajaks, kõlaks ja rappuks“ (lk 142)? Miks ennast kontrollitakse ja valitsetakse? Sarv heidab kontrollivust tervele yhiskonnale ette ning väidab, et vanasti sellist enesekontrolli ja piiramist laulmises ei olnud. See mõte tegi mind ettevaatlikuks, sest millegi kohta millegi väitmise õrnpeenel köiel kõndides võib sadada veel yhe supi sisse – hakata liigselt romantiseerima seda, kuidas vanasti oli. Möödanikus ongi palju, mida tagantjärele ilusana näha, ja yldse tulebki maailma romantiseerida, „nii avastatakse taas tema algtähendus“ [1], aga mulle tundub kuidagi oluline mitte vähendada kunagi elanute kogemust, nähes seda vaid yliõilsana. Oras tuletab õnneks pidevalt meelde, et inimene on osati ikka samasugune olnud, ka Vaim Sarv jõuab lõpuks järelduseni, et ta „ei taha väita naiivselt, et keha oli täiesti vaba“ (lk 143). Lõppeks ei kirjelda ta praegust ja kunagist suhtumist yksteise suhtes mitte niivõrd hierarhiliselt, vaid pigem võrdlevalt.
Kauaks jääb kajama (nagu seda kõike juba vähe oleks!) ka Orase mõtisklus viljakast east väljas naiste, naislaulikute erilisest rollist yhiskonnas: „Aktsepteeriti seda, et vanadele naistele on kõik lubatud, nad ongi teistsugused ja just sellisena ka yhiskonnas vajalikud.“ (lk 149) Seda võiks justkui problemaatilisena näha, sest miks otsustab naise viljakus või viljatus selle, kui palju talle lubatud on. Aga minu arust on selles mõttes ka väge. Näha, kuidas naised vananedes teiste arvamustest yha vähem hoolivad, on inspireeriv ja tekitab tunde, et kogu elu peaks nii olema. Saan aru, miks just see yhiskonnagrupp on Janika Orasele huvi pakkunud – paistab, justkui reeglid-tabud hakkaksid vanaduses teistmoodi käima. Iga vaatepunkt, mis aitab vabaneda Naise Igavese Nooruse Kultusest, on kohutavalt teretulnud!
Laulmine. Mulle meeldib, kuidas Janika Oras sõnastab ära selle, mis teda regilaulu laulmise juures paelub: „Sa mitte ainult ei suhtle muusikaliselt ja ei tunne laulmisest naudingut, vaid sa saad ka selle aluseks olevale kultuurile lähemale.“ (lk 129) Just see elevus, kui suudad mõnest mõistmatuna paistvast regilaulust lõpuks aru saada! Meenub, kuidas sõber rääkis, et pärast „Radikaalse regilaulu“ lugemist tekkis tal suuuuur isu laulda. Tõesti, seda raamatut saaks kirjeldada ka nii: neli inimest räägivad, kuidas nad fännavad laulmist. Anne Türnpu: „Seda usun ma ka kindlasti, et igasugune laulmine seob meid maailmaga palju rohkem kui mistahes muu asi.“ (lk 43) Mis ma veel tahaksin öelda – selle raamatu puhul on eriline, et see, mida Vaim Sarv alguses armsale lugejale soovib, läks täiega täide! Ta ytleb, et „kõik need vestlused on mõjutanud seda, kuidas ma elan, laulan ja tunnen“ (lk 20), ning soovib, et ka lugeja seda kogeks – ja nii saigi. Mitmed ja mitmed see-harilik-ei-tõmba-mu-vaimustusele-vastava-tugevusega-joont-alla-hetked, mis minusse pesa on teinud.
[1] Novalis. „Fragmente und Studien 1797–1798“ – Novalis, Werke. München: C. H. Beck, lk 384–385, 2001, viidatud Timotheus Vermeuleni ja
Robin van den Akkeri kaudu (Methis, nr 11, 2013, lk 138).
Tegeled rahvapärimusega mitmel moel: õpid Tartu Ülikoolis folkloristikat ning laulad ka ise rahvalaule. Milline on olnud sinu teekond folkloorini?
Loomulik ja sujuv! Sattusin sellele erialale veidi juhuslikult – ma ei osanud soovida seda, mille olemasolust ei teadnud – ja siis jõudis aegamööda kohale, kui õige asi see mulle on. Pärimus on minu viis proovida maailmaga otseyhendust luua. Mineviku uurimine pole mingi eraldi asi, et oled kuidagi seal kinni, sest see on igatepidi köidetud praeguse kylge, ja samas ei tegele folkloristika ju ainult minevikuga, see annab nii head prillid, millega praeguseidki kultuuriprotsesse analyysida (vt ka: kõige nägemine folkloorina). Laulnud olen alati natuke, aga rahvalauluni jõudsin iseenesest Tartusse kolides, eriti tänu sellele, et leidsin enda kõrvale õige(d) inimese(d), kellega koos laule avastada ja laulda. Rahvalaul on midagi äärmiselt elevusttekitavat.
Võtsid mulgi noorte esindajana osa Tartu 2024 ja Bodø 2024 projektist „Noored ja juured“. Ühes artiklis oled kirjutanud: „Ja sõs tahas, et mulgi endetäädmine, kiil ja perimus ei tundus neile nigu kasutu ärä pehkunu kand, mille võis ek esiki maha ragude, vaid nigu peris aare, mille külgi akkave kasume elerohiline sammal ja ümärigu puuseene, mille pääle sirgu teeve oma pesä ja kunkottale saap päälegi viil sissi minna ja viimäte tunda, et olet midägi üles löüdnü, mes pikka aiga olli ärä kadunu.“ Mida sina oled mulgi pärimusest endale leidnud?
Kõige rohkem on mulle ilmselt andnud mulgi keele õppimine. See on avardanud arusaama eesti keel(t)est ja Lõuna-Eesti kultuuri(de)st, andnud oskuse mõista lõunaeestikeelseid tekste, luuletusi, regilaule ja… olnud lihtsalt lõbus, kui saab mulgi ja võro sõpradega oma keeltes kõnelda. Nimetame mind naljatlevalt neomulgiks, sest olen ju tegelikult enamiku senisest elust elanud Põhja-Eestis. Mu endätäädmine ongi ysna pluralistlik, korraga saab armastada Läänemere põhjarannikut, ajada mulgi asja, unistada Sõrvemaast… Ja huvitaval kombel on minu meelest mulgi kultuuri juures yks sytitavamaid teemasid stereotyybid. Igasugu rahvaste kohta on need välja kujunenud, mind huvitab, miks ja kuidas, ja mus on tugev ja trotslik pyyd tõestada neile vastupidist.
Üks soe ja hubane kultuurisoovitus algavaks lõputuks novembrimorbeks!
Miskipärast ei taha ma praegu kedagi muud soovitada kui Mari Vallisood. Esimene luulekogu, mida temalt lugesin (tänu heale sõbrale!), oli „Kõnelevad ja lendavad“, ja kuidagimoodi on läinud nii, et see on siiani jäänud ainsaks, ent hoian seda pidevalt lähedal ja avan muudkui uuesti-uuesti, kuigi kahtlemata on veel palju avastada muudes kogudes ka. Vallisoo maailma naised, linnud, klaasid, lilled, ehted, koerad… ei oska sõnadesse panna seda v õ l u, mida neist argistest-maagilistest luuletustest leian.
