Olin esimest korda Tartus: õhtu aprikoosikarva, Supilinna tänavad mudased. Ma ei mäletagi enam, kuidas me sinna sõitsime. Bussiga vast. Puumaja teisele korrusele viis pikk ja lai ning pruun ja järsk tolmune trepp, Tartu majadele kõnekalt iseloomulik. Trepist üles rassides kripeldas mul südamel, et kingitust meil polegi kaasas. Mikk ei oska sellistele asjadele mõelda, kui, siis alles sel momendil, mil sünnipäevalapse tervituskäsi tal pihus on. Põskedesse tõuseb piinlikkuse eha. Hingan trepist üles vehkides korra sisse ja välja, ning lükkan oma ärevad mõtted kõrva taha – Marta on siiski tema sõber.
Martal, Miku lapsepõlvesõbral, oli sünnipäev. See oli esimene pidu, kus ma Miku sõpradega kohtusin ja nemad minuga. Martat teadsin enne vaid nimepidi. Tal olid punased ja pikad kergelt kahused juuksed, lokid välja kammitud. Õbluke armas tüdruk. Mikk oli mulle rääkinud, kuidas ta parim sõber Kristjan oli tüdrukuga pikalt koos olnud, siis aga Martast lahku läinud, sest punapäise piiga meelt räsis depressioon. Tollal laitsin selle iseka teo muidugimõista maha. See tükike informatsiooni näis nii julm – jätta kedagi sellises seisus, sellistes tingimustes. Oleksin ma vaid ometi teadnud, et minu nipsakust täis mina sammub mõni aasta hiljem samades kingades kui seesama vaene Kristjan toona.
Sel oktoobri- või isegi novembriõhtul olid kõik armsad Tartu arsti-, kunsti-, kirjandus-, füüsika- ja mis-kõik-veel-tudengid kogunenud tuhmi puumajja, kampsunid seljas, näod rõõsad, meel vaba. Sünnipäev! Minagi – elevil ja armunud. Mustas lohvakas kleidis, õlad, mis veel suvest kuldsed, paljad. Sel peol, isegi kui ma neid inimesi veel ei tundnud, oli palju kallistamist, kätest kinni hoidmist, katuseharjal turnimist, ühissupi maitsmist ja seejärel kõhtude täissöömist, naeru, toredaid tutvumisi. Ses õhtus oli Tartut. Midagi, mis mind, põlist tallinlast, südamepõhjani liigutas.
Gustaviga trehvasin siis, kui Kristjan mind kättpidi põrandalt üles oli sikutanud. Ta võttis ette tantsusammud ja pani mind keset tuba keerlema kui portselanist vurri kaminasimsil. Sel samal silmapilgul, keerutuste tuhinas, kohtusid minu ja tuppa astunud valgepäise pika poisi silmad. Ta soe pilk paitas mu õhetavaid põski ja õlgu, niiskusest helkivat selga. Kuigi ma olin värskelt armunud, kinnitas ta pilk, et minu südameseinad on pehmed ja vetruvad. Sinna mahub rohkelt, seal on ruumi. Kuigi korter oli paksult pidulisi täis, näis mulle, nagu oleks aeg võtnud sammu maha ja me seisaksime seal ainult kahekesi. Lobisesime terve öö: Supilinna aedadest, RMK matkaonnidest, targast põllupidamisest. Tubaderägastikes istusid tugitoolidel, taburettidel, aknalaudadel, trepimademetel ja muidugi ka põrandatel laiuvatel madratsitel elavalt lobisevad tudenginagad. Mina ja Gustav istusime ninapidi koos ühe voodi serval, samal ajal kui minu armas Mikk oli teises toas oma kamraadidega. Võin julge rinnaga pakkuda, et nad valmistusid oma järgmiseks mälumänguturniiriks, tuupides pähe maailma väikseimate riikide rahvaarve, rahvastikutihedust ja inimeste peamist usulist kuuluvust. Kuigi vahetevahel tõi Mikk mulle maasikaid või küsis, kas tahaksin veel midagi, ei pannud ta tähele, kuidas mu silmad teistmoodi sillerdama hakkasid. Ma kartsin, et ta näeb mu põsepunast läbi, südame tahaseina. Näeb, kuidas ma ehitan sinna uusi tube. Kraamin. Viin vana Uuskasutuskeskusesse. Teen ruumi juurde.
Iga pidu lõpeb kord. Varastel hommikutundidel läksime Mikuga Kristjani korterisse öömajale. Ta elas Rüütli tänaval. Tal oli tumesinine diivan. Uinudes kajas mu peas Gustavi ettepanek heade sõpradega ühes sügisene matk ette võtta ja metsaonnis järgmisel päeval pannkooke küpsetada. Ta ütles veel, et ma pean ilmtingimata tulema. Ta ütles seda nii, nagu ta oleks neid uusi tube läbi mu silmade näinud. Võtsin Miku käest kinni, sikutasin teki üle õla ja uinusin. Ma olin nii õnnelik.
Aeg sammub oma teed. Ärkan üles kümme aastat hiljem. Vaevamisi oleme Mikuga lahku läinud. Elan ühes õnnetus Tartu puumajas, kus diivanil on räbaldunud käetoed. Selle punaka diivani tõi Villu koju Rebase Rimi prügikastide kõrvalt. Minu toa ahi ei küta hästi. Terve talve hoidsin akna ees villast tekki, mille julmalt seina külge kinni naelutasin. Põrand on ka külm ja keset tuba lesib üks kummaline kleepuv laik, mida ma juba mitmenda katsega puhtaks pesta ei suuda. Seda korterit ei saa korras hoida, sest koristamise tulemusi ei ole võimalik visuaalselt fikseerida. Kuigi ma kraamin igal hommikul ja õhtul, ei kanna mu pingutused mingit vilja. Terve maja vajab kapitaalremonti, mitte seepi ja tolmuharja. Üles tuleb võtta põrandad, koukida seintelt lahti tapeet ja kangutada välja nõukaaegsed saepuruplaadid. Kogu mööbel tuleb ära viia või maja taga lihtsalt põlema panna. Maja vajab soojustamist: välisseinad, põrandad, pööning. Uued aknad, uksed. See Tolstoi maja vajab enamat kui hoolitsevat kätt.
Kutsun Gustavi külla. Meie korter on tühi, kõik on ära sõitnud ja olen juba mitmendat päeva üksi kodus. Ma ei ole teda aastaid näinud, nüüd tundus olevat sobilik moment kohtuda. Teen kööki pliidi alla tule ja ootan. Kraamin sahvrit. Korrastan tasse. Pesen ära nõud. Punane plastist kupliga lamp valgustab vaevaliselt köögiseinu. Ainult mina tean, et need on lillat tooni. Siin on nii pime, et võiks arvata, et need on tumerohelised või lausa harakakarva. Silm püüab kinni vaid selle, mis on katki, lössakil, vigane, plekiline. Täpselt nii, nagu ma isegi end tunnen. Pikalt tundnud olen.
Seda õnnetut meeleolu lõikab uksekäägatus. Gustav astub tagauksest sisse. Tal on endiselt pikad ilusad heledad juuksed, prillid ninal. Silmades sillerdab augustikuu soojust ja elevil meelt. Mul on tõesti hea meel teda näha. Ent üsna kiirelt, paar kohmetut tervitust hiljem, seguneb minu meeleolu piinlikkuse ja nukrameelsusega. Sellest Supilinna sünnipäevapeost on hulk aega möödunud. Näen seda tema naerust, mis on hakanud aegamisi väsima. See on saanud tahutud kuju. Niisamuti on raskemad tema liigutused. Iga peanoogutuse või juuste kõrva taha lükkamisega tassib temagi oma taaka: kõiki neid muresid, üksindust, lootusetust, hirme ja valu, millega ta on viimase kümne aasta jooksul rinda pistnud. Kahtlustan, et seda sama näeb ta mindki piieldes: minu väsimust ja sisemist loidumust. Löön silmad maha. Proovin sellele mitte rohkem mõelda, kallan talle tassitäie teed ja viin ta maja vaatama. Istume aias. Gustav korjab maast paar õuna ja pistab need taskusse. Ta on siin majas varemgi käinud. Kõik on siin majas varem käinud, see on vana tudengipesa vähemalt kolmekümneaastase ajalooga. Kogu Tartu teab, kes seda maja välja üürib ja mis värvi on selle pere mustad sokid. See on kindlasti üks Tartu kurikuulsamaid maju: paljud on siin elanud, veelgi rohkemad pidudel käinud.
Sel ajal kui mina seal elasin, korraldasime ka ise menukaid pidusid. Kõige eredamalt on mul meeles neist kaks. Üks oli Rääbu sünnipäeva tähistamine. Ta sai kaheksa-aastaseks. Tegin talle isegi sünnipäevatordi ja külalistele valmistasin ette slideshow kassi kaheksast eluaastast. Pidu oli väga lahe. Mängisime vanu lastemänge, nagu ukakas ja „Haned, haned, tulge koju“. Ainult et peo teises pooles võttis see lapselik toredus palju süngema kuju. Nimelt hakkasime suures peohoos kõik õunu loopima, mis muutus ühel hetkel pesapallimänguks. Mihkel võttis kuurist vana labida ja hakkas sellega õunu kaugusesse lennutama. Lõpuks aga lendas vana logisev labidas ühes õunaga ja suure õnnetusena rihtis vastu Margiti otsaesist. Margit oli silmapilk hiljem verisena aias pikali ning minu kassi sünnipäevapidu sai sellega tumeda lõpu.
Teine pidu, mis mul sama kirkalt meeles, oli õhtusöök kolmandas korteris. See oli minu idee, korraldada kõigi nelja korteri elanikega ühine mitmekäiguline sööming. Meie korteri vastutada oli pearoog. Rahe pakkus välja taimse jõuluprae. Mina vaese tudengina lisasin sellele ahjukartulid ning Villu vastutada oli salat. Kahjuks aga jõudsime viis minutit enne peo algust kõik tülli minna. Tagantjärele vaadates oli see ainuvõimalik, kui kiitsukeses räpases köögis peavad kolm vaimselt ebastabiilset inimest kahekümnele inimesele õhtusööki valmistama. Rahe tormas teadmata suunas majast välja. Villu tammus toas sihitult ringi, selle asemel, et üksainuski porgand kätte võtta ja ära riivida. Kõik jäi viimasel momendil minu õlule. Pingelistes olukordades suudan end aga alati kokku võtta ning rahu säilitada.
Õhtusöök sai suurepärane ja tõesti kohutavalt maitsev. Isegi Rahe tuli õigeks ajaks tagasi. Tegime pika laua, kuhu kõik kenasti istuma mahtusid. Paljud olid kutsunud ka külalisi väljastpoolt maja, mistõttu otsustasime teha enne õhtusöögi algust kõnede ringi. Keegi oli isegi kuskilt üht eriti uhket ja kallist šampust saanud, mistõttu jäin ma vähese napsutajana üsna kiirelt uniseks ning ratsionaalne meel kadus sama kiirelt kui magus vahune jook minu klaasist. Täiesti juhuslikult istus Villu mu kõrval. Veelgi juhuslikumalt leidsin oma villasesse sokki mässitud jalalaba tema omaga kurameerimast. Üsna kiirelt hiilisime peolt minema.
Kui meie teetassid tühjaks saavad, lähme Gustaviga tuppa tagasi. Muidugimõista on ettekääne vaadata paari raamatut, mida ma talle näidata tahtsin, ent me mõlemad teame väga hästi, miks ma ta külla kutsusin ja miks ta sellele kutsele vastas. Ise olen naiivsem ja vaatan, mis saab. Võib seda lugu tagantjärele värvida üht- või teistpidi, aga mis kindel – ühel hetkel istume mu roosa linaga voodil, mina tema süles, ja suudleme. Ta hoiab minust oma suurte tahutud kätega ümbert kinni. Ma suudlen seda poissi, keda ma kord Supilinna peol kohtasin. Tõmban oma kätega ta heledatest juustest läbi, silitan õrnalt ta kaela. Ehkki mu silmad on suletud, näen ma, kuidas ta mulle Marta sünnipäevapeol naeratab. Ta seisab ukselävel ja vaatab, kuidas Kristjan mind toa keskel keerutama paneb.
Ma tahan teda neisse kord valmis ehitatud tubadesse unele sättida. Ase on ju ammu tehtud. Ainult et neis tubades uuesti üle pika aja käies näen, taskulamp värevil käes, kuidas ka seal kõik narmendab. Toad on räpased, vaibad ja lambikuplid tolmu täis. Mööbel logiseb. Kõik koridorid on täis vanu ajalehti ja reklaampamflette. Neist peab pikkade aeglaste sammudega üle astuma. Tolm on seal tõesti vana, iga samm määrib mu heledat kleiti. Näen, et keegi on hakanud ahjutelliseidki minema tassima.
See vaatepilt äratab mu üles. Ta nahk mu sõrmede all on jahe ja krobeline, juuksed hallikad. Silmis virvendab vaevumärgatav suveheldimus. Jään talle kohkunult klaasistunud silmadega otsa vaatama. Seejärel torman kööki, panen Villu botased jalga ja jooksen minema.
Tahaksin joosta sellele sügisevidust leitud poisile järele. Tahaksin joosta läbi kõik Tartu tänavad, jõuda Supilinna Marta kunagise puumaja ette. Tahaksin ta sealt kusagilt tubaderägastikest üles otsida. Ja usun, et kui ma jookseksingi ja jõuaksin hingetuna punaka puumaja kolmandale korrusele, siis ma ka leiaksin ta sealt toast. Ma leiaksin meid. Vaataksin pealt, kuidas me teisi enda ümber unustades lobisema oleme jäänud, sõrmeotsad vaevumisi teineteist puudutades, põsed õhakil, pilk ainult teineteisel. Nad ei märkaks ka mind, kes ma seal ukselävel hingetult seisan ja neid ainiti vaatan. Sinna tuppa pole jäänud vaid see helepäine poiss, vaid ka mina ise.
Rebase Rimist edasi on üks ilus vaikne koht, kuhu ma hoopiski suuna ja sihi võtan. Tossud on mulle suured, mistõttu haaran nad üsna pea näppu ja kõnnin paljajalu purdele. Tänavad on tolmused, asfalt pigine. Kuigi istun jalad vees pikki tunde, kuni hämaraks läheb, ei pese Emajõgi mu taldu puhtaks. Ootan. Kogun hinge. Veedan aega. Proovin oma julgust kokku võtta, et tagasi koju minna. Korjan kaldalt jõekarpe ja jõgitakja lehti, mida näppude vahel närviliselt nööriks keerutan. Vahepeal sõidab minust mööda laevatäis pidulisi, kes õudselt valjult vene mussi mängitavad. On aeg.
