sina olid nagu see sigaretipakk kino laulus. kogu maailm võib mulle oma mustavate tormipilvedega kaela langeda, aga kuni on säilinud mälestused sellest suvest ja sinu helesinistest silmadest, on need justkui seesamune sigaretipakk mu jakitaskus: miski, mis on seal alati kui julgestuseks; miski, millele ma võin loota. ma olen siiralt uskuma hakanud, et inimene saab päriselt ikka ainult endale loota, aga mida muud on meie isiksus kui kogum kõigist kogetud kogemustest, tuntud. tunnetest, kõigest, millest siiralt hoolime. on hea, kui leidub sooje mälestusi, mis kylmast talvest läbi aitavad.
sel jaanuarikuu viimasel laupäeval pakkisin ma kokku veel viimaseid mantleid, jakke, sokke, saapaid, seelikuid, nööbitavaid pluuse, cd-sid, noodivihikuid ja igasugu muud pudi-padi oma sahtlitest, et valmistuda kolimise viimaseks etapiks. kyll aga polnud ma valmis selleks, et saan päev enne kolimisauto tulekut oma vanalt sõbralt e-kirja. justnimelt sellise e-kirja, mida lugedes käib sydamest mitu jõnksu läbi. tormi kirjutas mulle sellest, kuidas ta tydruk oli mõni nädal tagasi kõik oma asjad spordikotti visanud ja ära läinud. see yllatas mind parajalt, sest ma ei teadnud, et neil oleks olnud mingeidki tylisid (peale selle yhe, kus nad ei suutnud otsustada, mis värvi tapeet oma vana kalamaja korteri elutuppa panna). võib-olla ta lihtsalt ei rääkinud rohkematest ebakõladest. tormi oli need kaks nädalat iga päev tetrapakendis myydavat veini joonud, nutnud ja suitsetanud. töölt võttis ta haiguslehe. eks ole ka sydamevalu justkui teatud tyypi haigus, seda tean ma omastki käest. ta kirjutas mulle, et peab mind enne kolimist nägema. ma istusin nõutult keset veel kokku rullimata vaipa ning kirjutasin siis talle vastu, et ehk võiksime kohtuda sadamas, enne kui ma laevale lähen.
seda kohtumist aga ei juhtunud mujal kui yhes mu unenäos mõni kuu hiljem. olin unustanud oma unenäopyydja uues kodus yles panna. me seisime tormiga laeval ja vaatasime uduloorides mustjat merd. see meenutas mulle kunagist aastatetagust koolireisi, kui tormi end alakana koos teiste klassikaaslastega täis jõi ning järgmisel päeval omadega täiesti laokil oli. kandsin tookord ta eest hoolt. me kandsime alati teineteise eest hoolt. ma mäletasin ta helesiniste silmadega naeratust, kui ta keset yht talve mulle meesteparfyymi peale lasi, peitmaks meie vanemate eest, et olime suitsetanud. me kandsime alati teineteise eest hoolt, tegime kindlaks, et meie saladused jäävad vaid meie kahe vahele. praegu meenutas ka taevas merd, kus tähed pilveryngaste vahel särasid. ytlesin talle, et kuule, lähme teeme tähti ja vaatame suitsu. misasja? ei saanud ta aru. see on sõnamäng, selgitasin. aa, nagu et lähme teeme suitsu ja vaatame tähti? midagi sinnapoole, olin ma nõus. unenägudes on ikka sellised veidrad situatsioonid ja vestlused, aga sel korral oli kõik lihtne ja lyhike: me lihtsalt seisimegi, tormi syytas oma sigareti jaki varjus, nagu ta alati harjunud oli (mis sest, et isegi väiksemat tuuleiili polnud), ning mina proovisin taevast leida luige tähtkuju. ärkasin enne, kui seda silmasin.
see talv oli kohe eriti kylm. laht oli kuude kaupa jääs. päikest oli näha vaid niipalju, et mõnel päeval muutus taevas heledamaks kui tavaliselt, aga silmapiiri tagant ta välja piiluda ei raatsinudki. keskendusin tööle, kalapyygile ja ristsõnade lahendamisele. suitsetasin soome sigarette. mõtlesin ikka ja jälle sellele, et kuni mul on taskus see suitsupakk ja mälestused eelmisest suvest, kui kõik oli veel hästi, tulen ma talvest läbi. mainisin seda yhel korral kalamehele, kellega olime mõned sõnad vahetanud. ta ei olnud just eriti jutukas. mainisin talle tykikest enda maailmavaadet. ahah, mõmises ta vastuseks. kust siis selline arusaam? kysis ta mõne aja pärast, ega keeranud oma eebenimustade silmade pilku jääaugult. tead, yldiselt olen ma ikka mõelnud, et päriselt saab ainult iseendale loota, vastasin talle pärast mõningast pausi, aga teine kord on lihtsalt nii raske aeg, et on hea, kui on ka midagi muud, mis teeb olemise kindlamaks. ja sinu jaoks on see too pakk sigarette? kysis ta pilkavalt.
ma jõllitasin enda ette. vahepeal jään ma lihtsalt enda ette jõllitama. siis, kui ei julge uusi noodiridu kirja panna, sest mõtted blokeerivad need enne kirjapanekut ära: mis siis, kui see pole piisavalt hea, piisavalt originaalne, piisavalt rafineeritud; mis siis, kui see kellelegi midagi ei ytle; mis siis, kui see mulle endalegi midagi ei ytle? siis, kui pea on liialt raske: mis siis, kui see, mis ta ytles, polnudki tõsi; mis siis, kui ma jäängi igavesti selle supi sisse; mis siis, kui ma ei leia enam kunagi, kuidas lammutada maha need seinad, mis ma enda ymber ehitanud olen, mis siis, kui ma ei suuda enam kunagi siiralt naeratada, tunda midagi muud peale selle tyhjuse, mis minusse jäänud on? siis, kui varjud libisevad yle rongi seina; jõllitan kraanikaussi, enne sinna verise hambapasta sylitamist, jõllitan kylmkappi, kus riiulitel on vaid poolik purk maitselt mahedaid kurke, halvaks läinud rassolnik ja pakk piima. nyydki jõllitasin sillerdavat jääd.
ma oleks võinud kalamehele öelda mida iganes neist miljonist mõttest, mis olid mu peast nyyd ja varemgi läbi käinud: et ei, asi ei ole niivõrd selles pakis sigarettides, mis mu taskus on, kuivõrd selles kino laulus, selles, mida see laul symboliseerib. et see on nagu teatud moodi metafoor või nii. et mulle on tegelikult hoopis olulisem see inimene, kes mulle suvel laulu refrääni ymises. tema nimi oli tormi, oleksin öelnud. oleksin võinud öelda, et tormi ymises sedasamust kino laulu, helesinistes silmades peegeldumas õhtupäike, ning see on see, mis mind praegu sellest kuradima kylmast talvest läbi vedas. oleksin võinud talle öelda, et ma jõin leffe rubyt ja tormi jõi kuiva õunasiidrit, et me rääkisime tulevikuplaanidest, plaanidest minna ära, kaugele, kaugele, kus päike paistaks suurema osa aastast, mitte nagu siin, minna kaugele, unustada siinsed pikad ja kylmad ja pimedad talved ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. oleksin võinud öelda, et me sõime arbuusi ja ma avasin oma välgumihkliga kohmakalt meie pudeleid ning tormi naeris mu yle. ma ei öelnud midagi. oleksin võinud öelda, et ma armastan sind, aga ei öelnud.
kuna ma midagi ei öelnud, ei öelnud ka kalamees enam midagi. peagi hakkas taevas taas hämarduma ning kumbki meist läks oma teed. siinsed tänavad olid mulle endiselt võõrad. olgugi et olin siin õpingute käigus paar aastat varem elanud. mõtlesin, et ehk harjun ära. seni polnud seda juhtunud. siin oli veel pimedam ja kylmem kui tallinnas ning igal hommikul istusin ma oma köögiaknal, meenutades seda suve, soojendades käsi kohvitassiga, mille sisu oli must ja mõru.
mõnes teises elus ostame korteri kuskile, kus on palju valgust ja päikest, mööbli sinna korterisse, riideid, kingi, portselannõusid, teleka, ning see kõik kuulub meile. selles elus proovime osta teisi inimesi. valuutaga, mille kohta me ytleme armastus, ka siis, kui meil pole tegelikult vähimatki aimu, mis asi see armastus päriselt on.
igal aastal, mille olen oma kodumaast eemal elanud, olen ma mingil hetkel saanud teateid. ma kirjutasin kunagi, et ei pääse sellest ida-euroopa tragöödiast iialgi. võib-olla oli mul õigus. võib-olla saan ma neid teateid ka edaspidi. ja iga kord on see nagu löök kõhtu. ma ei saa hingata ega syya. mitte jälle. mitte keegi, keda ma teadsin oma keskkoolist, mitte keegi, kellega ma kodulinna baaris juttu ajasin, mitte jälle keegi, kelle nime ja nägu ma oskan kokku viia. mitte jälle mu sõbra sõber, mitte jällemittejällemittejälle. iga kord, kui ma arvan, et olen sellest pääsenud, iga kord, kui ma arvan, et lõpuks on kõik hästi, ja siis yhel hetkel kõnnid sa taas hallis uduvihmas kodu poole, poolpurjakil, pisarad silmanurkades, põletad pooliku sigaretiga augu oma uude mantlisse, kirud end järgmisel päeval ja lubad, et see oli viimane, teades väga hästi, et on ainult aja kysimus, kui kõik kordub. see pole nagu filmides, kus inimesed karjuvad ja nutavad ja elavad endast kõik välja. mulle ei jõua need asjad kunagi kohe kohale.
kui lõpuks jõuavad, pole sa enam kunagi täpselt sama kui varem. ja sellest hoolimata läheb elu edasi. aasta aasta järel saabub taas veebruar ja ma syytan mõttes kyynla, sest ma tean, et seal on kõige kindlam koht, kus seda näeksid.
ja ma loodan, et sa vaatad seda kyynalt ja meenutad kõiki neid õhtuid, kui stroomi rannas päikseloojanguid vaatasime ja välismaa õlut jõime. mina igal juhul meenutan.
