Carolina Pihelgas
„Ikka veel“
Lünk, 2025
„Kirjutada, et miski ei saaks meid lämmatada, kõige vähem meie enda vaikimine.“ [1]
Möödunud kevadel anti esimest korda välja Eesti naiskirjanduse auhind, mille kättesaamisel pidas laureaat Carolina Pihelgas väga võimestava kõne. Seda kuulates olin üllatunud – mu meelest on Eestis pigem haruldane, et tuntud ja tunnustatud kirjanik kritiseerib julgelt ja otse (!) patriarhaalseid struktuure ja on kapitalismikriitiline. Samamoodi kohtab siinses kirjanduses harva lähisuhtevägivalla teemat, mis on keskne Pihelga auhinnatud lühiromaanis „Lõikejoon“. „Ikka veel“ mõjub viimase mõttelise paarilisena, ent autori varasema luuleloominguga võrreldes on tegu palju järsema ja ühiskondlikult laetuma koguga. Ja kuigi selle poeetiline keel on autorile omaselt peen ja mitmekihiline, on metafüüsilist tõlgendusruumi jäetud vähem, sisu otsesem, valjuhäälsem, poliitilisem.
Nagu „Lõikejoones“, on ka uue luulekogu keskmes vägivald, kuid selle tähendusväli on laiem. Autor kirjutab erinevat tüüpi vägivallast, traumast ja nende tagajärgedega tegelemisest. Isiklik ja laiemas avalikus-poliitilises ruumis toimuv on tekstides tihti läbi põimunud ning kirjutamise kaudu püüab autor mõista, kuidas selle kõigega toime tulla. Julmus ja kurjus on maailmas olemas, „võimu haare on julm hoolimatus sünnitab hoolimatust“ (lk 34), nende erinevad ilmingud traumeerivad ning tabavad valusamalt neid, kel võimu ja häält vähem (või pole üldse). Luule kaudu ja kõige lämmatava kiuste isikliku trauma ja vägivaldsete võimustruktuuridega seotud kogemuste väljendamine on kirjaniku mäss nii ebavõrdse jõumonopoli kui ka iseenda sees valitseva kaose vastu. Lugeja võib mässust osa saada tekstidega kaasa mõeldes, neid hellalt kuulates: „mis on vastuhakk kui mitte pehmus inimlikkus otsustavus püsimine hool“ (lk 72). Alguses proovisin raamatut lugeda tervikut hakkides – vabal hetkel tööl, bussis teel koju, peatuses sõpra oodates. Aga tekstid nõuavad, et lugemiseks oleks aega, et lugeja keskenduks ja kuulaks. Ja neid tekste tahan kuulata (lugeda) nii, nagu kuulan head sõpra ja kallimat ja lähedast.
Luulekogul on selge rütm, mida lugedes ka tunneb. Avan raamatu ja sisenen autori lüürilise mina tundemaailma, mis on algusest peale raamistatud – sissejuhatavad tekstid koonduvad pealkirjade „mida tean ma vägivallast“ ja „mida teab vägivald minust“ alla. Esimestes luuletustes esitatud mõtted ja küsimused jäävad kajama läbi luulekogu: „kui ma mõtlen vägivallast / läheb mul kõht // tühjaks kas nälg / on elus olemine // tuleb end millegagi / muudkui täita“ (lk 6). Edasi on kogu jagatud kuueks osaks, igas jaotuses kaheksa teksti. Paarituarvulistesse osadesse on koondatud kaherealistes stroofides kirjutatud vabavärsilised tekstid ja paarisarvulistesse sonetid. Viimaseid ühendab klassikalise sonetivormiga vaid ridade arv (neliteist), riimi ja meetrumit nendes tekstides ei leidu. Raamistus on range ja eeskujulik, kuid selle vastu mässavad vormimängud ja häired selle sees – tekstid on vabavärsilised, sonetid sarnanevad automaat-kirjutuslike mõttevooludega. Kõikides luuletustes on mängitud siirete (ja) kahemõttelisustega, mõtted jätkuvad tihti uuel real, liiguvad voolavalt järgmistesse salmidesse. Stroofidega luuletustes on mingi rütmiline loogika olemas, mida aga riimide puudumine iga järgmise reaga lõhub. Kui lauseloogika ei kattu värsiloogikaga, tekib (jõuetu) tunne, nagu püüaks bowling‘u-tossudega mööda siledaid fassaadipaneele ülespoole ronida. Ebaloogilised siirdekohad jätavad mõnikord sõnade vahele liiga palju õhku, aga teinekord pole hingamisruumi üldse. Vormi olemusliku ranguse ja tähendusega mängimine võimendab nende tunnete täielikkust, mis tekste lugedes tekivad. Mingi osa paarisridadega kogunevast ärevusest vabaneb ja lahustub sonettides, aga osa talletub kuskile kuklasse. Päriselulised ja praegugi päevakajalised viited (Trump on endiselt president, Elon Muskile antakse endiselt mingil põhjusel eetriaega, Iisrael paneb endiselt Gazas toime genotsiidi), tuletavad seda painavat ärevat tunnet aeg-ajalt meelde.
Oluline tunnete ja mõttelendude käivitaja ja/või peegeldaja paistab olevat ruum, milles keha viibib või on viibinud. Ruumi ei ole alati otseselt sõnastatud, aga viited on olemas, näiteks looduslike, ilmaga seotud nähtuste ja/või ajalise määratluse kaudu: „päikeselaik pärast päev läbi kestnud vihma“ (lk 16), „varahommikune hoovihm uhub pinnase ära“ (lk 33), „septembri alguse päike pudistab / aknalauale kalanhoe lehed tänavatel // rõõmus tunglemine“ (lk 64). Üsna alguses on sõnastatud, kuidas lüürilise mina hirm on kaduda sõnade, sümbolite, metafüüsilise vahele ära: „ohtlik on lihtne // sõna oht on kaduda ära sulada maastikuks olen alati tahtnud / hirmsasti teada mis on teispool tuletorne teispool halli merd“ (lk 15). Keerulisi tundeid on raske panna sõnadesse nii, et neist ei tekiks (enamiku) lugeja(te) jaoks arusaamatu mass sümbolistlikke viiteid. Füüsilisel ruumil paistab niisiis olevat maandav roll, see on nullpunkt, mis on olemas, mille sees on käega katsutav, silmaga nähtav ja millest saab kinni hakata.
Suhe kehaga on kogus läbivalt muutlik. Dissotsiatsioonide sari illustreerib, kuidas traumakogemus (keha ärakasutamine) muudab suhte enda ja keha vahel segaseks: „miks ma ei suuda öelda ei mida tähendavad // kõik need vilkuvad tähed miks nad mind / ajavad närvi mida tähendab viha mida mu // keha tahab kuidas usaldada“ (lk 41). Dissonants laheneb metamorfoosides, kus kirjeldatakse seda, kuidas tuleb hakata suhet enda kehaga uuesti üles ehitama, et enda „minasse“ tagasi kasvada. Lüüriline mina jõuab ühtaegu melanhoolse ja lootustandva tõdemuseni, et kasvamine pole lineaarne ja selles „minas“ pole midagi olemuslikult püsivat: „kodu on triivimine / mis kuhugi ei jõua / miski ei jää püsima mur- / dun keerdun muundun“ (lk 65).
Selle kõige kõrval on püsivalt olulised mõtisklused naise sotsiaalse positsiooni üle võimude hierarhias. Lähenemine on isiklik (vägivalda kogenud keha on naise keha), kuid see on ümbritsevate uudiste, sotsiaalse konteksti ja ühiskondliku ruumiga tihedalt seotud, eriti vihastes võitluslikes sonettides. Palju on viiteid viimastel aastatel meedias ja avalikus ruumis kõneainet pakkunud sündmustele, kus mehed on räigelt oma võimu- ja/või jõupositsiooni ära kasutanud. On viidatud näiteks Gisèle Pelicot’le, Talibani piirangutele ning Elon Muski absurdsele pakkumisele annetada (iibe tõstmiseks) oma spermat. Üks parimaid näiteid isikliku ja poliitilise sidumisest on XI sonett: „venemaal ei tohi öelda sõda iisraelis ei tohi öelda genotsiid mina ei tohi / kahelda sinus ja kui ma seda teen saab minustki vaenlane alati ei pea selleks / isegi midagi tegema et olla süüdi piisab et oled sündinud vales kohas et räägid / valet keelt et oled teine oled vaene oled võõras oled naine“ (lk 51). Paralleelid näitavad, kuidas vägivalla represseeriv ja manipuleeriv loogika on sõltumata mõõtmetest ikka ja alati samasugune. Kuigi võim, patriarhaat ja vägivald on omavahel tihedalt seotud, võib (sõltuvalt lähenemisest) vaielda, millises suhtes nad on. Pihelgas käsitleb patriarhaalset loogikat vägivalla ilminguna, mida esineb kõikjal, alustades võimupositsioonil meeste arusaamadest ja väljaütlemistest naiste/mitte-meeste kehade kohta, lõpetades kodus kinnise ukse taga toimuvaga. Loogika ilmnemine paljastab kogetud ja tajutava vägivalla süsteemsuse ja sellest tulenevad ebavõrdsed võimuvahekorrad: „kord tuleb see hetk mil näed vägivalda igal pool mil pilku / ei ole enam kuhugi pöörata“ (lk 71).
Vastus luulekogu painavale küsimusele – kuidas elada edasi? –, sisaldub tegelikult protsessi ja tulemi tervikus. Trauma raamistamine ja lahtimõtestamine, mille varje on argielus ikka veel tunda, on üks (edasi) elamise võimalus. Hirmsaid ja ebaõiglaseid asju juhtub iga päev ja rohkem, kui pähe mahub. Olgu need isiklikud või laiemalt ühiskonda puudutavad, lootust annab võimalus ja julgus sellest kõigest rääkida, sellest kirjutada. Lootus püsib, kuniks on kuulajaid, on lugejaid ja kuniks lubatakse kirjutada. Kuniks püsib vastuhakk inimlikkuse, hoole ja headuse näol.
„tahan sind kuulata räägi mis on teinud sulle haiget mis
on teinud tugevamaks / mida sa igatsed millistel maastikel
elutsed millest oled võitu saanud mida salanud / millest räägib
sinu lüüriline mina nüüd kui talv on viimaks möödas aga kevad
pole / veel päris käes kui jää alles murdub praksub praguneb
paneb eredale päikesele vastu / teades siiski et tema aeg on
kohe ümber millisele elule oskan avaneda millisele / ilule sest
usaldus on habras taim sest maailma on liiga lihtne põlata
inimesi peljata / ma ei taha anda ennast minevikule ei taha
jääda tema sõrmede vahele siplema tahan / ikka veel muutuda
võidelda kasvada müüridest kõrgemaks pajudest sitkemaks“ (lk 78)
[1] Carolina Pihelgas. „Et miski ei saaks meid lämmatada. Eesti naiskirjanduse auhinna laureaadi kõne 25. aprillil 2025.“ – Sirp, 2.05.2025.
