*
Tulen ja palun Sult andestust.
Palun leiba, mis lepitab maailma,
katan oma õhukeste sõrmedega kinni
inimesekujulise augu Sinu rinnas
ja laulan
laulan nagu iga lõoke, iga rästas, iga tihane
kui hommikupäike nad välja kutsub
ja kattes häbelikult valgusepitsilise vuaaliga
oma lummava pale
saadab tükikese oma näost
igasse veepiiska
ning keelab endale silma vaadata
taevastelt ja taeva alt
otsin seda vormi
kuhu sisse end valada
kuid leian vaid peegleid
miljoneid peegleid igast praost ja järvest
kuni lõpuks ei leia ma enam midagi
*
Mäletan veel neid aegu
kui istusime ringis, jalad risti
suure sillerdava draakoni ümber
ja noppisime tema suust välja
põletavaid, tulipunaseid luuleridu.
Read kõrvetasid käsi
sellele vaatamata
neelasime nad alla
jätmata raasugi alles.
Mõni meist muutus fööniksiks
mõni terasest mõõgaotsaks
mina aga muutusin tuhaks.
Lendasin laiali üle udus rohetavate orgude ja laante
segunesin kaste ja mullaga
ning lõpuks
mitme tuhande aasta pärast
sadestusin jõepõhja.
Vesi viis mind kaasa
ja pani andma lubaduse
et kunagi enam ei tõuse
minu habras käsi
haarama süte vahelt
ääretut, võimatut taevast.
Ühe hirve lugu
Hommikul leitakse minu keha
maantee servalt
pruunikast vereloigust
minu sarved on risti
sõrad purustatud
jalad nagu ämblikuvõrk
puhkamas mu keha varjus.
Minu alt lendab läbi valge joon ja
suundub edasi
sinna, kus horisondi kohal paitavad teineteist
köetud asfalt ja varasügisene päike.
Minu suguharu peale on kirjutatud hirmuga.
Ma kardan laternatulede kiikumist
linna hilisõhtuses udus.
Kardan, kui mustava taeva vastas kohavad kuused
kui sikutan suvel pea veest välja
ja kastan selle
õhu kuldsesse mette
kui vaatan otsa valgele paberile ning minust plahvatab välja tinti
kui hüppan üles ja arvan hetkeks
et seekord tõusen lendu.
Ma kardan verejooksu, sosinat, suitsu,
sügelemist, ehitustöid, kuuma liiva
kella tiksumist tühjas toas
kuid kõige rohkem kardan ma õnne
kägistavat, rebestavat õnne
vahel mu unenägudes hiilib see minu järel
ajab mind taga läbi tumedate tänavanurkade.
Nüüd aga, kui see on mu leidnud
ei jälita see mind
vaid sööstab mu poole
läbi uduvoogude
silmadeks kaks laternat
nägin seda juba enne
kui raua libisedes karjatasid mu luud.
Nägin ainult valgusvihku
nägin ühteainsat sõna
nägin oma jumalat tulede pimestavas kriginas.
Ning tema nägi mind
ja naeratas
*
Su vari äratab üles
ja vaikselt lennutab vabaks
siniste hangede süles
mu keha kajakasabaks
puhkevad õitsele kaljud
mets on valge ja vaga
sosistab, kutsub ja karjub
su vari mu kardina taga
ma seisan kesk lagedat maad
mida tuul enam ammu ei hari
ühes käes kotike sõnu
teises on kurgede kari
üksainuke libiseb käest
ja lendab pilvede taha
ma aina edasi külvan
ning sõnu piitsutan maha
ei jää enam midagi alles
ei sulgi, ei küüsi, ei hälle
su vari ajab mind taga
jälle, jälle, jälle.
*
Tahaksin sikutada välja kõik oma luud
reastada tähestikulises järjekorras
ära lihvida, üle võõbata
ja panna kuivama nöörile
pesumasina kõrvale.
Õhtuti laulaksin neile magusaid unelaule
kiigutaksin edasi-tagasi
ja sosistaksin
et kõik saab korda, kõik peab ju
ometi kasvõi hetkeks olema
selles maailmas hea.
Hommikul oleksid luudest saanud lumivalged tiivad
ma seon need õlgadele
ning lendan itta
juustukollase päikese sooja sisemusse
mu tiivad on luust ja tahtest
olen esimene inimene päikesel
ning võidumärgiks püstitan sinna
ühe suure kaubamaja.
