Berit Kaschan
„Aprill“
KASCHAN AM, 2025
„Aprill“ on nagu ML Buchi lugu „Working it out“[1]: ood Ajale, mis jääb millegi lõpu ja millegi uue alguse – ehk kahe Juhtumise – vahele. Elujada ju laias laastus selliselt väljendub: Juhtumine–Aeg–Juhtumine–Aeg… Ühesõnaga, midagi, mingi periood on lõppenud. Sellele, mis on lõppenud, võib vihjata Kaschani eelmise luulekogu „Täna piisab vähesest“ viimane luuletus:
„Jäta siis meelde:
See paus.
[---]
See hetk enne suurt armastust.“[2]
Ütleme siis, et „Täna piisab vähesest“ lõppes pausiga enne suurt armastust ja „Aprill“ algab justkui pausiga pärast seda. Nende kahe pausi vahele jäänut mainitakse ainult kaude, aga taustaks piisabki vähesest: need, kes on ise sama teed käinud, loevad välja kõik, mis tarvis. Oli, mis oli, pall on igatahes jõudnud veereda Aja väravasse, ja Aeg tuletab avaluuletuses meelde, et temaga tuleb olla kannatlik:
„Sina oota. Õpigi lihtsalt ootamist.
Sinu kord ju alles tuleb. Praegu on minu kord ja
mina olen ootamise aeg.
Mina olen see, mis eelneb juhtumisele.
Mina olen paus enne puhangut.“ (lk 5)
Olgugi et „Aprilli“ raamistus ehk algus- ja lõpuluuletuse kombo on meisterlik, jääb raamide vahele nii tugevamat kui nõrgemat kraami. On sõnu, terveid luuletusi, mis mõjuvad müraselt, pausi ei kanna ja mis vaikusele eriti ei meeldiks. Võib-olla pean siin silmas tekste, mis on veidi liiga endasse sulgunud, et olla üldistusjõulised. Minapusle tükke, mis on autorile olnud vajalikud, lugejale aga mitte nii väga – vähemalt mitte sellises vormistuses. Näiteks luuletus „See on see pinge su alalõuas…“ on vormilt (pean siin silmas võtet, kus luuletus jõuab ringiga välja ridadeni, millega algas) tüütu ja kulunud ja muudab selliseks ka sisu, millest on aga kahju, sest tekstis leidub tegelikult tabavaid sõnastusi. Samas jääb luuletus „Kas sa kirjutad ikka veel luulet, / kas sa kirjutad ikka veel maailmavalust“ just sõnastuse taha toppama: ei teki seesmist rütmi, mistõttu tekst lohiseb ja kaotab sisendusjõu.
Aga rohkem tahaks ikkagi rääkida sellest, mis mulle korda läks, miks pidasin vajalikuks sellest luulekogust kirjutada. Nimelt leian, et Kaschani parimatel luuletustel on teatav teraapiline kvaliteet, mida ma ei oska kokku võtta muudmoodi, kui et tahaks need luuletused pihku pista igale inimesele, kellest hoolin. Need Kaschani loomingu parimad palad „Aprillis“ (ja vist ka üldse) jagaksin laias laastus kahte kategooriasse.
Esiteks (auto)sugestiivsed luuletused („Ütle neile, et maailm on olemas“, „Ellujääja meelespea“), mis on kuidagi valusalt lähedal elu tõele ja millest õhkub läbitunnetatud vaikust. Need võiks paigutada tingliku alapealkirja alla „Kõik, mida elu on mulle õpetanud“ ja nad toimivad selli-sena väga hästi. Näiteks luuletus „Ütle neile, et maailm on olemas“, millest lugesin küll esimese hooga välja ka veidi eneseirooniat tungi suhtes minna ja hakata oma tõde kõigile kuulutama, aga siis jällegi taipasin, et võib-olla see ikkagi pole eneseiroonia, vaid hoopis siiras soov teha hapramatele olevustele siin ilmas selgeks, et nad on nähtud:
„Ütle neile, et maailm on olemas, ütle, et neil ikka veel hoitakse silma peal. Ütle, et kõik on kangrud, et kõik on pottsepad, aga vaid vähesed on kullassepad ja nii see oligi mõeldud. [—] ütle, et neid hoitakse iga ilmaga ja iga hinnaga, ütle, et igaühel on õigus oma laulule.“ (lk 26)
„Ellujääja meelespea“ on eelmise näitega sarnane, ainult et kaevub veel mitu meetrit sügavamale ja on rohkem sisse- kui väljapoole lausutud, olles sellisena lausa lõikavalt sisendusjõuline:
„Jah, sa oled väsinud, aga mitte surmani väsinud, ja see ongi sinu suurim võit. [---] Kui märkad silmapiiril korstnasuitsu, on aeg vaadata üle oma pagas. Veenduda, et sul tõepoolest poleks kaasas mitte midagi liigset. Mitte ühtegi räbaldunud igatsust, mitte grammigi verega segatud mulda. Sestap luba nüüd lahtuda ka lugudel, mida hoidsid alal hardusest, headusest või kohusetundest. Hirmust kaotada midagi, mis kunagi oli kallis. Kõik jäädavalt oluline naaseb igal juhul. Ära praegu püüagi mõista tervikut. [---] Kuulata paljaste taldadega maapinna kuminat. Kindlaimat kinnitust, et sa tõepoolest kuulud siia. Et sa oled sellesse elusse teretulnud. Kõigest hoolimata. Või just kõige selle pärast.“ (lk 44–45) Kuskile siia oma kirjutise keskele ja eraldi kategooriasse tahaksin asetada ka luuletuse „Õnnelik ema“[3], sest sel on mingi täiesti omaette kvaliteet ja nõnda seisab ta kuidagi natuke omaette. Igatahes suurepäraselt õnnestunud pala, mida lugedes tahtis pisar silma tikkuda. Vast seetõttu, et tekst koondab eespool mainitud elujada teema tuuma. See on luuletus, mis moodustub sõnadesse tõlgitud fotodest: ühe õnneliku ema elulugu piltide kaudu. Siin ei saa ma üle ega ümber Roland Barthes’i „Camera lucidast“, millega „Õnnelik ema“ ju nii otseselt kokku kõlab: mõlema puhul on põhilisteks märksõnadeks fotod, ema ja ilme. Barthes’i fotograafiakäsitluse mõtteline kese on nimelt olukord, kus ta pärast oma ema surma fotoalbumeid lapates üritab teda fotodelt mitte lihtsalt ära tunda, vaid ta üles leida – leida foto, millesse oleks ilmena püütud ema olemus. Ka Kaschani „Õnnelik ema“ suunab lugeja tähelepanu järjekindlalt just ema ilmele. „Ehk on ilme lõpuks midagi moraalset, mis toob näole salapäraselt elu väärtuse helgi?“ küsib Barthes.[4] Kui selle nurga alt läheneda, on „Õnnelikus emas“ sõnastatud teatav moraalne tuum, mille võtmesõna on „õnnelik“. Ja „õnnelik“ mitte selles mõttes, et jee-jee, hüppame nüüd kõik 24/7 õnnest lakke, vaid meeldetuletusena, et ka see mis iganes parasjagu käsil olev moment me elus „läheb [lõpuks] õnneks“ (lk 32). Ja viimaks Kaschani loomingu paremiku teine kategooria, kuhu kuuluvad näiteks luuletused „Nüüd“ ja „Tegelikult aprill“. Need võiks paigutada ka alapealkirja „self-compassion“ alla (ehk „enesekaastunne“, mis pole paraku just kõige õnnestunum eestikeelne vaste) – psühholoogiatermin, millele ma isiklikult suure tänu võlgnen. Enesekaastunne tähendab kokkuvõetult tingimusteta enesesõbralikkust. See on nagu hea enesehinnang, ainult et toimib natuke teistel alustel, jättes seega kõrvale enesehinnangu puudused, milleks on tingimuslikkus, ebastabiilsus, äärmustesse kaldumine. Enesekaastundlik inimene olla tähendab enda nägemist mitte „probleemina, mis vajab lahendamist, vaid inimolendina, kes väärib hoolimist“[5] – ja iseendale selle hoolitsuse pakkumist, endaga hell olemist. Sest „Kes on see ainus inimene, kes on seitse päeva nädalas ööpäev ringi käepärast, et pakkuda sulle hoolt ja armastust? Sina ise.“[6]
Nii et, näiteks, järgmisel korral, kui keegi sind oma embuses hoiab, kujuta ette, et see keegi oled sina ise. Umbes sellist tunnet iseenda suhtes kaastundlik olemine tekitab, ja sellist versiooni iseendast luuletus „Nüüd“ manifesteeribki, ja seda on ilus lugeda ja mõtiskleda, et kas mina juba olen endale see naine, ja kui veel pole, siis mitu sammu meid veel lahutab?
„Ma vajan teda,
nüüd ma tõesti vajan teda.
Ja ma tean, et ta on lähedal –
see naine nagu mina,
see naine, kes olengi mina,
aga päriselt enam ei ole ka.
[—]
Ma vajan tema põlvi oma põlveõndlas
tema hingeõhku oma kuklas
enne uinumist.
[—]
Ma vajan seda naist,
kes on valmis vallutama
terve selle maailma
kompromissitu õrnusega.“ (lk 37–38)
Sedasama enesekaastundlikku mõtteviisi, küll natuke teise rõhu-asetusega, väljendab ka luuletus „Tegelikult aprill“ – luulekogu (peaaegu) nimiluuletus. See räägib tagasihoidlikest unistustest. Sellest, et tegelikult on okei unistada aprillist, olgugi et millegipärast valitseb arusaam, et „end tõeliselt väärtustav isend / ei peaks neil päevil leppima vähemaga / kui lõputu juuli / ja eritellimusel vermitud saatus“ (lk 50). Kuidas seostub see enesekaastundega?
Nimelt on enesekaastunde üks peamine komponent inimliku ühtekuuluvuse tunnistamine.[7] Kui aktsepteerime kaasasündinud seotust teiste inimestega – ja seeläbi ka seda, et meie mured ja rõõmud on kokkuvõttes väga sarnased –, kaotame küll illusiooni enda ainulaadsusest, aga vabaneme ka pingest olla kogu aeg see ja see ja see ja mida kõike veel. Milleks see pinge? Kui on aprill, siis on aprill, mitte juuli – nii lihtne ongi. Kuni me oskame iseendale turvalist sadamat pakkuda, on kõik hästi. Aeg palub meilt küll kannatlikkust, aga ise ta ju lendab ja varsti on jälle juuli ja küll me siis juba jälle elupõllul õitsele puhkeme.
[1] „Working it out / You’re working it out / Working it out /… / You’ll be working it out“…
[2] Berit Kaschan. „Täna piisab vähesest“ – Tallinn: Puänt, 2022, lk 61.
[3] Mõnele võib luuletus tuttav olla Eva Kolditsa lavastusest „Elajannad“, mille dramaturg Kaschan oli (vt https://vonkrahl.ee/lavastused/elajannad).
[4] Roland Barthes. „Camera lucida: märkmeid fotograafiast“ – Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2015, lk 129. Tõlkinud Anti Saar.
[5] Kristin Neff. „Enesekaastunne. Lõpetage enese nüpeldamine ja jätke ebakindlus seljataha“ – Tallinn: Äripäev, 2017, lk 63. Tõlkinud Signe Rummo.
[6] Samas, lk 75.
[7] Samas, lk 77.
Su tekstidest kumab läbi tundlik ja tähelepanelik lugemisoskus, õpid ka Tartu Ülikoolis kirjandusteaduse magistrantuuris. Mida sa kirjandusteose puhul enim hindad? Või kunstiteose puhul üldiselt?
Pean vist sellele küsimusele natuke ringiga lähenema. Kirjanduse ja laiemalt kunsti puhul meeldib mulle enim, et see annab mulle võimaluse luua ise reaalsus, milles elada soovin. Minu reaalsus ongi mingis mõttes nagu pusle, mida erinevatest äratundmistest kokku panen. Ja üle kõige naudin hetki, kus üks äratundmine viib teiseni ja kõik saab lõpuks üheks. Viimase aja lemmikuid on näiteks see, kuidas ma enda jaoks Anne Carsoni avastasin: vaatasin Kazik Radwanski filmi „Matt and Mara“, mis mulle tohutult korda läks, ja seal on selline lõpukaader, kus tiitrid juba jooksevad ja nende taustaks on peategelase Mara raamaturiiul, ja sealt riiulist jäi mulle silma Anne Carsoni „Eros the Bittersweet“, mille siis mõni päev hiljem raamatupoest Eureka! (lemmikraamatupood Vilniuses) ka juhuslikult leidsin ja endale soetasin. Ja nüüd olengi viimased paar kuud elanud Carsoni mõjuväljas.
Aga kui ma nüüd mõtlen sellele, et miks on just kirjandus kõigist kunstiliikidest mu lemmiklaps, siis seal on vist kaks asja. Esiteks, mulle lihtsalt nii väga meeldib keel, selle võime filosofeerida, asju sõnastada. Kaugeltki kõik ei ole sõnastatav, aga paljud asjad siiski on. Teiseks, nagu ka rebane ütles: „Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi ta nii tähtsaks.“ Kirjanduse olemusse on ajakulu ju mingis mõttes sisse kirjutatud.
Kirjanduskriitika on minu silmis samavõrd kirjanduslik looming kui kirjandusteos ise – tõeliselt hea kirjanduskriitika lugemine on tihti isegi suurem nauding kui teose enda lugemine.
Nagu vihjasid, veedad praegu vahetussemestrit Vilniuses. Kas jagaksid mõnd tähelepanekut Leedust?
Mul on tunne, et Läti ja Leedu on Eestile nagu kaks vana sõpra, kes on vahepeal natuke tagaplaanile jäänud, aga kelle kohalolu me praegusel ajal tegelikult väga vajame ja igatseme. Nii et Leetu tõigi mind eelkõige Balti identiteedi otsing. Ja koos sellega ka uudishimu: kuidas on olla eestlane Leedus? Kuivõrd erineb see Teine olemise kogemus sellest, mida sain tunda mõni aasta tagasi Prantsusmaal elades?
Vastus on, et erineb vägagi. Esiteks olen end siin algusest peale omana tundnud – teatav erikohtlemine pole nüüd muidugi teab mis üllatav, aga sellist kodutunnet ma siiski ei oodanud. Ja veel üks asi: Leedus on eestlaseks olemise tahke tunduvalt huvitavam avastada kui Prantsusmaal. Sest siin on see peegeldus kuidagi niivõrd palju nüansseeritum kui lihtsalt „Ida-Euroopa ufo“.
Positiivne üllatus on olnud ka Leedu kohukeste sortiment (Magijal on isegi Tallinna-nimeline kohuke…).
Palume kultuurisoovitust!
Panna juutuubi otsingusse „We Are Culture: Cultural protest rally in Vilnius ended with a musical performance by tractors“. Leedukate mängulisus inspireerib.
