„Täpselt nagu kainekas, kus neli nuppu seina peal: esimene on laelamp, teine on raadio, kolmas on kutse valvurile ja neljas… neljas ei tööta.“
Tõusvate kaitsekulutuste ja pikeneva kaitseväekohustuse valguses, kui pähe on võetud, et tuleb saada militaarriigiks, Läänemere Iisraeliks, tunneme, et on puudu kunstilisest perspektiivist, mis kirjeldaks täpsemalt inimkogemust selle sees.
Ehk tere tulemast vaatama ilukirjanduslikku performansit tuhandeaastases Eesti riigis. Etendavad Johannes Lilover (JO) ja Ott Rünkla (OA). Teos põhineb 2024/2025. hooajal läbitud kaitseväeteenistusel.
Kaks esimest nädalat
1. päev – JO
Uuestisünd! On joovastav ajada end kiilaks, ajada teisi kiilaks, ja siis alluda mingile tundmatule tulevasele süsteemile, mis muudab reaalsustaju nii rämedalt. Ma peaaegu juba uskusingi, et lähen sõtta, et pean nüüd ruttu-ruttu oma raamatu avaldama, sest ei taha ju ometi surra nii, et ei ole midagi öelnud. Ka Ott tõusis kiilakana ära – kiusas terve päeva naist ja oli muidu pauku täis. Elevus ja õud. Õud selle ees, kui väga see meid erutab.
2. päev – JO
Jääda kahekesi mõistusele läbinisti mõistmatus organisatsioonis on ekstaatiline, et mitte öelda erootiline. Ent see viimane võib olla rohkem tingitud mu siledast peanahast, mida aeg-ajalt tundides katsun, et und peletada. Jõhker ülestimulatsioon – vaid orgiad on veel puudu. Nii palju koondunud võimu. Bataille’ märg unenägu. Tal oli õigus, kui ta sidus sellist ranget organiseeritust, tension’it ja licence’it, seksuaalsusega.
5. päev – JO
Terve päev on sisustatud lõputute lasteaiamängudega: „Nüüd on teil kümme minutit aega, et süüa“, „siin tunnis te õpite koristama“, „haha, tups, naljakas, eks ole. Monster, haha, veel naljakam.“ Kõhe tunne tekib vaikselt – kas sellele ongi Eesti riik üles ehitatud?
Õhtul harjutasime marssimist. Päike paistis, Eesti lipp lehvis. Ott oli muusikast vaimustuses ja vilistas vahvalt kaasa. Rituaal – paar tundi sedaviisi tatsamist ja oledki täielikus transis. Talvise kutse omad on nii toredad ja kui see ongi Eesti, siis mulle meeldib Eesti. Õhk lõhnab hästi. Ma olen õnnelik!
7. päev – OA
Mingis tutvustavas loengus mainiti möödaminnes: „Ahjaa, siin on raamatukogu, kuhu keegi teist nii ehk naa ei lähe, pohhui see.“ Alguses neil oligi õigus, sest kogu meie aeg möödus sõdurisitaga räheldes. Aga kui täna lõpuks aega leidsin, selgus kohe uus probleem: minu kiipkaart ei ava raamatukogu ust. Küsisin juuresolevalt Ameerika laensõdurilt asjatult abi. Paari minuti pärast jõudis kohale keegi vormis kaitseliidu mees, kes palus, et ma ei prooviks enam raamatukokku sisse saada. Ja nii jäigi.
11. päev – OA
SELETUSKIRI
SEOSES MILLEGA: Koridoris püksata viibimise eest
SELETUSE SISU: Viibisin **. juulil umbkaudu kell 16.45 ******** kasarmu koridoris ilma püksteta, sest olin teel vannituppa, puhastamaks oma elektroonikaseadmeid maasikamoosist, mille purk kukkus koos mu kotiga ülevalt kapist alla, määrides tervenisti koti sisu. Sattusin stressi ja ületasin koridori mõtlematult, pükse jalga panemata. Mind märkas ja kutsus korrale nooremseersant H. Sellele järgnevalt jätkasin ülima lugupidamatusega oma tegevust. Hiljem panin püksid siiski jalga, aga oli juba liiga hilja. Luban end parandada!
11. päev – JO
Esimesel linnaloal läksime Otiga mu vanemate maakoju Võrru. Paljajalu koos emaga tomateid noppides hakkas varasem tsiviilelu endast vaikselt uuesti märku andma. Seljale tekkis külm higi ja pidin maha istuma. Selline tunne, nagu mind oleks vägistatud, miski polnud enam loogiline. Kuidas ma kannatasin seda süsteemi, neid plastikust riideid, seda karjumist ja jaburust? Mu emal on elu, keset neid taimi ja järvi, minul ei ole. Oli piinlik mõelda, et olin kordagi seda kaitseväe mulli üldse tõsiselt võtnud. Kui julmaks see muudab – mitukümmend inimest olin ma juba esimese nädala jooksul putsi saatnud –, kui perverssed mõtted olid saanud normaalsuseks. „Peaks R-i siia grillima kutsuma, ja K õde saaks ka tulla, me saaksime teda järjest panna ning ma isegi ei pahandaks, kui järjekorras alles teine peaksin olema.“ Kuidas mind seal alandati.
„Parem tütar lits kui poeg kapral,“ ütles poiss, kes ka ise ühel päeval ikkagi kapraliks sai. Parem kapral lits kui poeg tütar. Parem lits kapral kui tütar poeg. Ei, oot?
12. päev – OA
Tõepoolest, see vaimse vägistamise tunne on väga haiglane. Mu ees, mu taga ja mu sees on teatav rüvetatus alati kaasas ja lahkub minust vaid siis, kui saan koorida maha kõik riided, et sumbata kargesse järvevette. Läks terve päev, enne kui end taas inimesena tundsin. Süsteem on rusuv, täielikku allumist oodates muljub ta mu hinge oma külma ratsionaalsust etendava jõuga. Kes siit väljub ja kas on üldse võimalik, et see olen endiselt mina? Heh, on ikka. Ma olen viisteist aastat koolis ja ülikoolis käinud, kes võiks mu siin murda?
„Here’s a sigh to those who love me, And a smile to those who hate; And whatever sky’s above me, Here’s a heart for every fate.“
– Lord Byron
13. päev – JO
Pühapäeva õhtul naasime kasarmusse – silmapilkne ajusurm.
Kaitsevägi jätkub
JO
Algne elevus kestis vähem kui mu kolmas armumine. Pärast kahte nädalat olime hakanud siinse süsteemiga juba liialt harjuma. Liiga väsinud, et märgata ja üles tähendada neid veidrusi, mille keskele olime heidetud.
OA
Esimene n-ö mõttepaus tekkis siis, kui koroonasse jäin. See oli esimene kaitseväe nädal, mida päriselt nautisin. Istusin terve päeva puldiga juhitavas haiglavoodis, vaatasin, kuidas elu mu akna all käis, ja lugesin vaikselt raamatut.
Nädala pärast saabus kõhuviirus ja umbkaudu pooled meie kallist kompaniist paigutati vanasse majja isolatsiooni. Testiti inimvõimekuse piire tiktokkide vaatamises. Kõige tugevamad sõdurid suutsid vastu pidada kuusteist tundi ööpäevas ja kuidagi selle kõrvalt ka süüa ja sittuda. Mina hakkasin juba uuesti haigeks jääma, sest kaks voodit edasi paigutati sõdur, kellel polnud isolatsiooni tulles küll kõhuviirust, aga oli angiin. Isolatsioonis sai tema kõhuviiruse ja mina temalt angiini. Selles angiinis veetsin järgmise kuu.
Öörahu. Sada inimest köhib. Kõik hakkavad aina valjemini köhima.
JO
Haiguste lõpuga oli otsa saanud ka sõduri baaskursus ning algas autojuhikursus, mis tähendas lahtilaskmist kõigest ebavajalikust, näiteks tunniplaanist. Ärgates ei olnud aimugi, mis, millal või kas üldse toimub. Selline korralagedus lõi väga head tingimused mänguks. Absurdi praxis – tänapäeva budistlik kōan. Tsiviilelus on mul tihtilugu palju madalam kaosetaluvus, tahaks ju alati kuhugi jõuda, midagi tehtud saada, teenida mingit raha või on niisama vaja täita igasuguseid muid pealtnäha tähtsaid kohustusi. Kuid siin, kus olen kinni veel vähemalt üheksa kuud, on lihtne nautida segadust, plaanimuutust, ebaefektiivsust, ummikuid jne, sest see pole sinu asi. Nagu Ott ütleks:
OA
„Angiin? Mis mul sellest, pole minu keha.“
Ma ei tahtnud seda raamatukogulugu ikkagi nii jätta, kirjutasin leitnandile sõnumi ja küsisin, miks ma ei saa raamatukokku minna. Lubas tegeleda. Kaks nädalat hiljem küsisin uuesti. Ütles, et kohe tegeleb. Siis vahetus mu ülem. Küsisin temalt. Ta lubas tegeleda ja kui nädal aega hiljem küsisin, vastas ta, et keegi ei tea, isegi brigaadiveebel mitte. Nii tuligi välja, et raamatukogu on suletud ja keegi terves linnakus ei tea sellest midagi.
JO
Kui parkida ühe ilusa sileda männi kõrvale ja ronida veoki otsa, saab ennast mööda puud alla libistada nagu tuletõrjuja. Ning kuna midagi muud niikuinii teha pole, saab seda teha vähemalt kakskümmend korda.
OA
Jaa, siin on mingi tunne, et meil lasti tegelikult suht vabalt mängida. Kuniks jälle ei lastud ja ma sain nipsu laskmise eest seletuskirja. Ent ma sain seletuskirju üldse kõigi asjade eest:
SELETUSKIRI
SEOSES MILLEGA: Vääritu nalja korras kubemepiirkonna lühiajalise paljastamisega
SELETUSE SISU: Esmaspäeval, **.**.24 umbes kell 16.30 vahetasin oma toas riideid, et suunduda pesema. Seletasin elavas meeleolus midagi oma kaasvõitlejale, kui teine kaasvõitleja, reamees M, juhtis vägagi pahaselt mu tähelepanu faktile, et mul olid jalas vaid aluspüksid. Olin üleva meeleolu tõttu lõbusas tujus ja pidasin naljakaks vastata tema ülereageerivale kommentaarile, paljastades viivuks oma kubemepiirkonna. Minu sõnum selle aktsiooniga oli anda reamees M-ile mõista, et ta on eelnevale reageerinud kaugelt liiga hüsteeriliselt. Minu tegu nägi mitu toakaaslast, kelle vahetu reaktsioon oli rõkkav naerupahvakas. Kuid juba mõni hetk hiljem, kui naer oli vaibunud, mõistsin oma teo täit tõsidust ja süütunne vääritu käitumise pärast saadab mind siiani. Luban enda parandamist jätkata täie tõsidusega.
***
Suur õppetund sellest seigast on karja meelestatuse olulisus ja n-ö demokraatia kaitseväe süsteemis. Kui keegi karjale ei meeldi, saab ta alati täiesti õiguslikult üles puua (kartsa puudumise tõttu saab tänapäeval otse Tartu vanglasse sõita). See on vajalik auru väljalaskmise meetod, mis lahendab hästi üleinseneeritud süsteemist tulenevaid inimestevahelisi pingeid. On tähtis, et mass saaks ühineda ja ühise võidu üle rõõmu tunda. Igatahes selle seletuskirja järel ma enam nädalavahetuseti väljas ei käinud, sest minu vastu alustati distsiplinaarmenetlust.
JO
Kolonel pidas ühel päeval riviplatsil meie südikusest kõne. „Me ei tohi nõrkeda!“ – samal ajal kui kipsis jala ja karkudega tüüp lonkas hästi aeglaselt riviplatsist mööda, kilekott õlal. Enamasti ununeb ära, et kaitseväe lõpp-punkt on sõda ja laibad – silmad, mis ei avane enam kunagi, vanaema külm keha. Tundub natuke vale mängida lasteaeda, kui lõppeesmärk on suurim kuritegu inimhinge vastu. Üleüldiselt häiris mind tihti kaasvõitlejate ükskõiksus surma suhtes. Ma ei eeldagi, et peaksime kõik ringis oma tunnetest rääkima ja üksteise õlul nutma, aga selles oli midagi õõvastavat, kuidas elevanti ruumis kordagi isegi ei nimetatud.
Mis värk ikkagi selle surmaminemisega on, mis on poolt- ja vastuargumendid? Kas on mõtet lasta pool oma rahvast ära tappa? Enne kui oma riiki kaitsma minna, tuleb aru saada, mis on meie riik. (Rahvusriikide destabiliseerumise kontekstis piisaks ehk lihtsalt küsimusest „Mis on riik?“.) Esimeses klassijuhatajatunnis oli ühel
slaidil päris pikk Rousseau tsitaat, millest seersant bot peatumata üle keris. Kaitseväes võib väga ruttu ära unustada, mille eest kogu see organisatsioon üldse algselt seisma pidi.
Iga päev algab uuesti
OA
MA OLEN SIIN HETKES JUBA OLNUD. IGA PÄEV ALGAB UUESTI.
Vananedes suudab inimene vähem kogeda. Kui arvestada ainult neid elusündmusi, mis jätavad sügava jälje, on elu poole peal, kui inimene on 23. Mina olen kakskümmend kolm. Pool mu elu on läbi. Ja siin ma olen.
Miks ma ei võiks olla normaalne. Heh. Normaalne, see ongi nende ülim unistus. Et kõik oleksid ühteviisi normaalsed. Norm. Tõmba normiks. Mine sinna männi taha ja lükka see oks endale perse, sa taun pärdik. Vaata korra peeglisse, sa alaarenenud värdjas. Tead mis: kui ma saaks sinu ja terve su geenifondi ühe sõrmenipsuga maamunalt pühkida, teeksin seda silmapilk. Ja kui su sitane seaaju suudaks vaid üheks viirastuvaks sekundiks mõista, kui suures isekaevatud augus me inimkonnana oleme, siis sa, ahv, laseksid end ise maha!
JO
Olen kell kaheksa õhtul üksi siin sõdurikodu teisel korrusel ja porisen omaette: „Ma ei taha elada. Ma ei taha elada.“
Inimesed on mulle ette heitnud, et „ise sa ronisid sinna Võrru“, aga kas siis Lõuna-Eesti polegi Eesti? Kaitsevägi vireleb, täis vaesust ja hoolimatust. See ei ole aumeeste mäng. Mu seersant podisemas toidupakist Kekeci pasteeti süües: „See ei ole koeratoit. See ei ole koeratoit.“
Üksildased jumalad, kelle viimane lootus on neile langevad silmapaarid.
OA
Paar kuud möödus ilma igasuguse mõtteta raamatukogust. Kui ei saa, siis ei saa. Ent ühel õhtul juhtusime nägema, kuidas kaks venda raamatukogust välja tulid. Ah? Ja tõesti, läbipääsukaart avas ukse. Nii saigi raamatukogust meie peidupaik, kus oleskleda eemal närvihaigusest, mis kutsus ennast eri nimedega „sõduriteks“.
***
Täiesti segane tunne valdab mind endiselt. Kõik jätkub samas üksluises rütmis, iga päev on déjà-vu. Alguses tundub päev ikka ja jälle lõputu. Õhtu kestab viivu ja viimse tunni neelab olme. Järgneb äratus unenäost ja juba jälle elavad mu vanemate majas punased. Nii palju, kui mu mälu võtab, on nad seal alati elanud.
Mul on kadumas igasugune mälupilt elust tsiviilis. Muidugi olen siin kasarmu aias kinni olnud juba üle kuu aja. Vanglatunne mind isegi ei häiri (mida vittu ma nüüd ajan). Kõige hullem on lõputu lootusetus, mis kogu seda ettevõtmist saadab. Kogu absurdum. Mitte ühelgi tasandil pole elu sellisel kujul nagu siin loogiline ega õigustatav. Tekib tahes-tahtmata küsimus, mille eest me võitleme. Et noored saaksid kaksteist tundi päevas TikTokis ingliskeelset AI-slop’i vahtida? Rõhk sõnal ingliskeelset – praeguses tempos jätkates on eestlus surnud juba ammu enne seda, kui Vene armee üle Eesti piiri kohale jõuab.
Ma ei suuda uskuda süsteemi, mis minu võimeid nii halvasti ära kasutab, aga see kehtib vist kõigi süsteemide kohta, millest ma siiani osa olen võtnud. Ja tegelt on mu võimed mingi täiesti imeliku koha peal, seega on igati loogiline, et siin ei leita neile rakendust. Lihtsalt jõle vastik on tunda end mitterakendatult, sest see tähendab omamoodi roiskumist ja surma. Kriipiv tunne, et asjad oleksid saanud minna teisiti ja et kui õigel hetkel oleks mind aidanud õige inimene, oleksin praegu teistsugune ja parem. Aga kui minu eesmärk ongi seda jõuetut valu kannatada, töötades uuesti ja uuesti täiesti valede asjade kallal, siis hea küll. Ma teen seda. Lihtsalt ma ei näe, kuhu see viib. Tra, selles tundes on nii palju haledust.
Nagu see kõik jääks mu enda julguse taha. Või pealehakkamise.
JO
Kuidas hästi aega veeta: mängime surnut.
OA
Mul on kõriauguni kaasvõitlejate orjameelsusest. Nende suurim mure on see, kas jagu ja rühm käituvad ikka täpselt nii, nagu peab. Kui keegi veel korra dubleerib „Karp korda“ või „Kutid, me peame kiiremini liigutama“ vms käsku, siis ma… prolly kannatan selle vaikselt välja, aga luban endale kujutluses ühe magusa püssikaba löögi tema kuklasse. (Johannes: „See on nagu siis, kui sa näed unes, et kused oma bully voodisse, aga tegelt pissid lihtsalt püksi.“) Mulle heidatakse kogu aeg ette, et ma pole seest surnud ega pookinud oma ego selle suure ja hoomamatult jälgi üksuse külge selles tülgastavas asutuses…
Täna sain kuulata ära terve Šostakovitši seitsmenda sümfoonia, samal ajal kui ülejäänud kasarmut koristasid. Tunne oli nii ülev, et seda on raske kirjeldada. Alguses hakkasin sellest ilust naerma. Kuidas on võimalik, et meil on olemas kaasaskantavad seadmed, millest saab kuulata sümfoonilist muusikat, ja keegi ei tee seda? Mis maailmas me elame? Kedagi siin ei koti mitte miski peale autode, raha ja tussi. Kogu ülejäänud maailm võiks enamikule täiesti olemata olla.
JO
Endiselt lapssõduri tunne, mul pole mingit usku, et meist saaksid kunagi mingid päris sõdurid. Reservvägi on kasulik ainult poliitiliselt, päriselt lastaks meid lihtsalt drooniga õhku. Esimene kord, kui liitlastega koostööd tegin, ütlesid nad mulle: „Don’t worry, it’s all made-up anyway.“
Mingil hetkel avastasime, et reedeti saab tegelikult ilma mingi erilise põhjuseta varem ära küsida. Kuid ma ei suutnud seda kunagi teha. Mulle ei meeldinud ülematega rääkida ja ma ei testinud vist kogu kaitseväeteenistuse jooksul ühtegi piiri. Pead aktsepteerima, et sa oled siin vabatahtlikult, sest nii lihtne on teenistusest pääseda. Mina näiteks olin liiga arg. Kardan liialt süsteemi ja autoriteeti. Ma ei oska valetada.
OA
Raamatukogu ja selle puutumatus said nii enesestmõistetavaks osaks meie elust, et olin äärmiselt häiritud, kui sinna hakkas tasapisi tulema igasugu muid tegelasi, kes rüvetasid minu püha chill’i oma äärmiselt ebasobiva kohaloluga. Täiesti küsimata hakkasid nad tegema ebamääraseid häälitsusi, mis tüüpiliselt kaasnevad arvutimängudega. Eriti viimasel kahel kaitseväenädalal näis, et nüüd on küll kõik raamatukogu üles leidnud. Me leidsime niimoodi isegi ühe uue sõbra, peidupaik aga hääbus igaveseks.
Roojane elu
JO
Kui segane hambaarstitädi mind ründas ja luba küsimata mu hambaid viilima hakkas, sain sellest nii suure adrekalaksu, et läksin otsekohe vetsu pihku peksma. Mokk tuimestusest veits irvakil, ila tilkumas.
Enne kui Innocentius III paavstiks sai ja oma mehed Eestit ristima saatis, kirjutas ta ühe keskaja menukaima teose „Inimolu viletsusest“, mis on meditatsioon maise elu kaduvuse ja roppuse teemal. Just nii ongi ehk parim kirjeldada kaitseväes veedetud aega.
Ubi sunt ehk kus on need, kes enne meid siin kõndisid? Ülemise narivoodi liistudelt saab lugeda eelmiste vangide ajaarvamist, motiveerivaid loosungeid, nagu „every new beginning comes from some other beginning’s end“, või lihtsalt kogeda, kuidas nad sind putsi saadavad. Kui palju noori elusid on sellelt tapamajalindilt juba läbi käinud. Ma loodan, et ma pole kuidagi jätnud vale muljet, nagu kaitsevägi oleks eriti raske – ei, see on füüsiliselt ja ka vaimselt vägagi tehtav, kui pea liiva alla matad. Probleem on pigem terves selles vaimses mõttetuses. Puht hale hakkab meist kõigist, kui mõtlen, et keegi peab pärast mind seda sitta jälle otsast peale tegema. Raiskamine! Raiskamine!
Suurema osa talvest veetsin igasugust seksuaalterrorit lugedes: „Soodoma 120 päeva“, „Venus karusnahas“, „Silma lugu“. Kui tunned end inimolus lõksus, taeva ja põrgu vahel kõikumas, on võib-olla kergem vabaneda mitte niivõrd kõrgustesse pürgides, vaid end hoopis elajate keskele langetades. Metsistudes. Kõhuviirus, kell kolm öösel vetsupõrandal. Sittusin ja oksendasin end korraga täis. Hingeldasin higisena selle sees, enne kui roomasin käpuli pesuruumi, et riideid pesta. Lükkasin varbaga vahvat pruuni ollust duši äravoolutrappi.
Vahepeal peab kaitseväes olema ettevaatlik „ma tapan kellegi ära“-naljadega, sest muidu seisab leitnant lasketiirus su selja taha ja sihib terve tunni oma relvaga su kukalt. Aga kui on juba talv ja mingil tüübil meie toast on päriselt fucking Glock autos, siis kedagi enam ei huvita, kõik on juba nii väsinud. Miks meie lemmik-kiusatav läheb psühholoogi juurde, miks on meie lemmik-kiusataval Glock kaasas? Ta lubas end ära tappa, nii et ta pandi relvaruumi laskemoona lugema ja relvi hooldama. Vaatame filmi „Klass“ ja valime armsasti, mis tegelased olla tahaksime, kui Glockiga poisil meist kõrini saab. Valveüksuse infotunnis vehib ülem pika pulgaga ja kõik ajateenijad oleksid nagu speed’i teinud, kui viiendat korda küsivad, kas vajadusel võib ikka tsiviilisikute vastu tule avada.
„Türa sa mind kolm korda munadesse lõid?“
„Mida sa ajad, ma lõin ainult kaks korda.“
Ent kõige selle kõrval ümbritses mind ka ilu. Heast rääkida on kõige selle peale nüüd kuidagi kohmakas, kedagi ei koti ju, et mu silmanägemine läks metsas paremaks. Või need suveõhtud, mille veetsime päikeseloojangul marssi harjutades. Ma valetaksin, kui ütleksin, et kell neli öösel külavaheteedel sõitmine ja lugematute metsloomade nägemine mind külmaks jättis. Nägin neil vaiksetel öötundidel, ajal, mil ma muidu kunagi üleval poleks, rohkem ilu kui kõigil eelmise aasta reisidel kokku.
Laskelaagri kevadiselt punetav päiksekuma, tuuletu loojang särgiväel, soine põlenud kasemets, kus sõdurid laisalt võsa maha peksavad. Nõjatun kännule ja vaatan neid tööd tegemas. Mõtlen: „Huvitav, mida Jumal mulle selle pildiga näidata tahab?“
Ja tegelikult oli see ka kunstiliselt pooleldi viljakas aeg – veetsin aega kahe hea sõbraga Wagnerit kuulates ja kirjandusklassikat lugedes. Ühes nädalases metsalaagris lugesin neli raamatut ja vaatasin läbi viietunnise tummfilmi Napoleonist. Selle osa edasiandmisega on mul enim raskusi, sest ma kardan, et siis ei võta inimesed seda vägistamise osa enam tõsiselt. Nagu siis, kui oled depressioonis, aga ühel peol korra liiga õnnelik ja hakkad muretsema, et äkki sind ei usuta enam.
Polis
JO
Probleem on selles, et Eesti kaitsevägi ei anna edasi seda, mille eest (loodetavasti) seisavad eestlased. Nüüd jõuamegi lõpuks tagasi alguse juurde, kus ütlesin, et peab väga hästi aru saama, mis on Eesti riik ja sinu suhe sellega. Sest kui veeta aasta aega järjest kohas, kus ei ole kultuuri, inimlikkust, korda ning kus õpid rohkem vene keelt kui venelased eesti keelt, siis sa lihtsalt enam ei mõista, miks üldse meile see riik.
Kaitsevägi praegusel kujul on Eesti noorte hukatus – suurem osa allohvitsere on kohutavalt halvad eeskujud: ebasportlikkus, imal suuvärk, madalalaubalised naljad ning elu, mis tundub keerlevat vaid energiajookide ja tupsu ümber. Peale ühte alandavat ja täiesti ebavajalikku monoloogi ütles veebel, et andke teada, kui ta kellelegi haiget tegi. Tegi küll, Eestile.
Miks me Otiga peame olema justkui Eestiga sõjas, et Eestit kaitsta? Et kaitsta eesti kultuuri ja kirjandust, pean hakkama vastu Eesti Kaitseväele ja selle kaudu mingil kujul meie riigile. Riik ei võrdu kultuuriga.
OA
Praeguses maailma koloniseerimise ja tehnologiseerimise etapis on väga keeruline olla pisike hääleõiguseta riik. Maailm on liiga suur ja meie liiga tillukesed. Küsimused, mida väärtustada ja mis suunas liikuda, on üliolulised, sest vale valiku korral hääbub meie riik kiiremini, kui oodatagi oskame. Või midagi sellist, ma tegelt ei tea. Ja ma pole kindel, kas enam hoolin.
Ahto Lobjakas on pea ainsana suutnud kirjeldada kaitseväes käimise tunnetuslikku poolt, öeldes, et Eesti kaitsevägi on nagu küünalde viimine kirikusse lootuses, et Jumal premeerib meid vagaduse eest julgeolekuga. Nagu küünlad, põlevad siin ka meie elud.
JO
Usun, et oli võimas tunne luua Eesti riik. Midagi uut ehitades on ka sõtta minna palju loogilisem. Aga palju raskem on seista stagneerunud riigi eest, kus saab ainult kaotada. Praegusel kujul on Eesti nagu kunagine EKRE – opositsioonierakond, mis funktsioneerib ainult siis, kui pole võimul.
Ma olen väsinud, et teeskleme kedagi teist, kui kõik meie otsused tõestavad ikka ja jälle, et oleme orjad. Seda süsteemi ei saa alt ega keskelt parandada, diskussioonil ei ole mingit mõtet. Vahet ei ole, kas kaitseväes on hea toit, kaheksa või üheksa tundi und või kas pead oma juuksed ära ajama. Ei ole isegi vahet, kas saad nädalavahetustel välja või mitte. Eestlane on lihtsalt valge ori ja me peaksime seda tõsiasja endale rohkem tunnistama.
ENDEX ENDEX
OA
Loo narratiiv on nõrk, aga see on rohkem kaitseväe kui meie kirjutamise süü.
JO
Antiklimaatiline lõpp, sest kaitseväel polegi lõppu – nad annavad sulle toreda lendlehe, mis planeerib ilusti terve su edasise elu reservteenistuse raamistikku. Mu netipõhine tagasisideküsitlus jooksis kokku ja kustutas vastused.
Kompaniisisene uuring oli küll paberil, aga seegi läks teise rühmaga sassi ning visati minema. Tühi käepigistus kõige selle lõpus. Aasta mu elust, aga rühmaülemal polnud mulle mitte kui midagi öelda. Kas saab olla veel selgemat tõestust raiskamisest? Ott ei saanud linnakust lahkudes isegi peksa, nagu paljud poisid olid lubanud. See on mudane asutus, roojane mülgas.
Lahtised allikad, paradiis, mind jätnud on maha.
Ei ole keegi siia ilma sündinud, et surra.
Ainus, mida pärast sellist kogemust veel teha, on siit riigist lahkuda, sest surnuna pole must kellelegi kasu.
OA
„Elu on nagu surm.“
; )
