Ma ei loe ju. Raamatupoodi lähen vaid termoseid või pudeliavajaid ostma. Raamatuid ma ei puutu. Ja kui vahel riivavad silma, siis paneb võdisema. Kunagi ma lugesin. Lugesin üsna palju. Kunagi olid seal maailmad. Nüüd vaid riiulimeetrites mõõdetavaks vanapaberiks kehastunud esivanematelt päritav trauma.
Hieronymus Rorarius
„Quod animalia bruta ratione utantur melius homine“
Amsterdam, 1544
Aga mida sa teed, kui vestluskaaslane osutub sisserändaja pojaks roosast erakonnast? Otseloomulikult kannad inimkonna maha ja kirjutad kaheosalise teose, milles tõestad, et loomad mitte ainult ei mõtle, vaid teevad seda ka paremini kui mõned inimesed. Vähemalt nii avaldas oma pahameelt paavst nuntsius Hieronymus Rorarius, juhtunud vaidlema ühe muis asjus haritud härrasmehega, kes ometigi julges kritiseerida Saksa-Rooma keisri Karl V militaarset Euroopa ühendamise strateegiat.
Ühest küljest: las nad siis mõtlevad, mis selles nii kurja. Teisest küljest aga ei, kohe kindlasti mitte. Ainult inimene on varauusaegse definitsiooni kohaselt mõtlev loom. Ülejäänud loomad ei mõtle; pole neil ju isegi mõtlemisvõimelist ratsionaalset hinge. Sedasamust, mis peaks surematu olema ja paradiisi pääsema. Ja kui keegi peaks proovima loomi paradiisi aidata või (mis veelgi paganlikum) hingetut keha mõtlemisvõimeliseks kuulutada, on küll viimane aeg tuleriidad sooja panna.
Esther Cohen
„Law, Folklore and Animal Lore“
Past & Present nr 110, lk 6–37
Oxford University Press, 1986
Kui riidad juba soojas, oleks patt lasta neil tühjalt põleda. Kuid seekord ärgem põletagem käsikirju. Baselis munes nimelt üks kukk muna. Autunis tegid rotid aida tühjaks. Savignys nosis emis imikut. Nois tegevusis endis polekski just palju märkimisväärset, ikka juhtub. Huvitavaks läheb aga hiljem. Selle asemel et kuritegelikud elemendid vaikselt lauda taga maha lüüa, püüti nad kinni, pandi riide ja tassiti kohtuhärra ette. Muidugi määrati neile ka kaitsja. Mõnikord kuulati üle nende sugulasi. Vahel tuli neid asjaolude väljaselgitamiseni ka mitu päeva vangis hoida. Karistuse täideviimiseks ehitati või parandati võllad ja timukas sai oma töö eest paari kindaid.
Kuid läks ka teisiti. Autuni rotid, nimelt, kes olid kollektiivselt otsustanud kohtukutset eirata, mõisteti tänu nende advokaadi veenvale argumentatsioonile in absentia õigeks. Ka St. Juliani viinamarjaistandusi rüüstanud mardikatega sooviti kompromissile saada ja neile kingiti sööminguliseks tegevuseks sobiv maa-ala. Päeva lõpuks olid ju ka nemad jumala elajad.
„The Aberdeen Bestiary“
12. sajand
Tolleaegsesse elajate nimekirja ei kuulunud aga mitte ainult rotid, mardikad, sead või Siberisse sunnitööle saadetud kitsed. Maailma lähedasi ja kaugemaid paiku asustasid veel paljud tänaseks jäljetult kadunud loomaliigid. Indias ja Etioopias elasid draakonid, kellel oli kombeks oma sabaga elevante kägistada ja seejärel nad ära süüa. Araabias lendasid ringi viiesaja-aastaseks elavad fööniksid. Niiluse jõe kallastel ronisid magavatele krokodillidele suhu hydrus’ed, kes seejärel oma ohvrit seestpoolt sööma asusid. Kõikjal võis kohata basiliski, seda lõhna ja pilguga tapvat kolmekümne sentimeetri pikkust reptiili, kes koorus kukemunast. Eks sellest ka põhjus, miks Baselis munema hakanud kukk tuli riidale saata.
Muuseas, kui põigata lõpetuseks 16. sajandisse, on ka eestlastel põhjust oma tolleaegse fauna üle uhkust tunda. Nimelt just siin, Liivimaal, elasid ja tegutsesid (nagu iga haritud eurooplane teadis) libahundid. Tänapäeval kipub see fakt aga ununema, justnagu need saurused, kes kõndisid inimestega käsikäes Paluxy jõe kaldal.
