2025. aasta oli noortekirjandusele kui eesti kirjandusmaastiku marginaalsele mustale lambale üsna viljakas aasta. Kokku ilmus viisteist (!) raamatut neljateistkümnelt autorilt. Siinsest käsitlusest jäävad välja Liisbet Sääri debüütromaan „Lootus“, mis kahjuks meieni ei jõudnud, ja Laura Evisalu „Andersi hoidja“, mis Evisalu enda sõnul on mõeldud laiemale sihtgrupile kui vaid noored. Raamatute hulgas oli nii fantaasiat kui ka romantikat, pikemaid ja lühemaid, tõsisemaid ja lõbusamaid teoseid – pealtnäha on kõik ju kaunis, lopsakas ja toimiv. Aga mis seal kaante vahel täpsemalt toimub?
Ee… ja mis ajastus me nüüd oleme?
Noorteromaane lugedes jääb silma üha korduv nähtus: võimatu on paika panna, mis kümnendis (või isegi sajandis) ja kuskohas tegevus toimub. Eriti külvavad segadust viited aegunud slängile ja noortekultuurile. Kas näiteks Marje Ernits on raamatus „Neliteist, hirm ja rõõm“ noortekultuuri kujutamisel hüperpüüdlik või lihtsalt täiesti pime? Kogu romaan mõjub vanaemakirjandusena – peategelane võib ju olla 14, aga raamat ei ole kirjutatud 14-aastastele, vaid nende vanaemadele. Ja võib-olla ongi kogu internet ja kõik trendid olnud neile juba 20 aastat ühed ja samad.
Ernitsa kaitseks tuleb aga öelda, et tema teosest leiab kõige autentsema kväärinarratiivi (lesbid!), mida oleme eesti kirjanduses kohanud, ning imelisel kombel on see oma anakronismis ka kohutavalt naljakas. Kuigi Ernits ei kirjutanud teadlikult (????) lesbiromaani, siis just naiivsuses romaani tugevus peitubki – peategelastevahelises suhtes pole midagi segast, liigpüüdlikku ega aegunut. Nii lugejad kui ka teised tegelased näevad, et tüdrukute vahel on enamat kui sõprus, ja kõik peategelase hingeelu kirjeldused nõretavad sapfilisest igatsusest, mille kõrval kahvatub isegi Chappell Roan. See olukord on paljudele kvääridele tuttav – kõik teised justkui näevad neid läbi, samas kui nad ise pole oma identiteedis veel selgusele jõudnud. See vahetu ja aus tunne kannab tervet teost.
Näib, et eesti noortekirjanikud kahtlevad tugevalt selles, kuidas noorte n-ö normaalsuhtlust kujutada, kuni kukutakse ämbrisse just ebausutava ületoonitamise ja kummastava ettevaatlikkusega. Noored ei ole mingid kauged ja kummalised tulnukad, kelle tegudest, mõtetest, kultuurist või sisemaailmast kuidagi aru ei saa! Kas peab siis noorteromaan olema täis viiteid viimase aja trendidele ja tehnoloogiatele, mis pealegi kohutavalt kiiresti vananevad? Hugo Vaheri „Nutivaba“ ennetab seda olukorda nii, et (üllatus, üllatus!) jätab nutitelefonid loost üldse välja. See muudab dialoogid ja tegelastevahelise dünaamika vahetuks, ajatumaks ja kõnetab laiemat publikut. Kuid kuna raamatu olustik meenutab kangesti pigem pööraseid 90ndaid ja nullindaid, tekib küsimus, kas ehk ei ole tegemist sahtlipõhjast leitud vana käsikirjaga, millele on lihtsalt üks nutiseadmete puudumist õigustav jupike juurde lisatud.
Didaktika > kõik muu (kaasa arvatud SÜŽEE)
Kas igas raamatus peab olema õpetlik moment? See igihaljas küsimus jaotab inimesed ilmselt kahte leeri ja viib meid kohe asja tuumani – mis on noortekirjanduse eesmärk?
Näiteks Ita Srankk on romaanis „Mis mul viga on?“ ette võtnud väga olulise teema – söömishäired. Teema esitlemine ja probleemi lahendamine tekitavad aga muret. Srankki teos tõstatab ühe noortekirjanduse žanri suure dilemma: poleemilistest tegelastest, arvamustest ja lahendustest on küll põnev lugeda, kuid noore publiku tõttu peab autoril vähemalt mingil määral mõtteis püsima ka teose võimalik mõju. „Mis mul viga on?“ peategelane aga seljatab söömishäired vaid ühe nõelravi seansiga! Seesuguse kujutuse tõttu kannatab ka süžee, sest olukorra tõsidusele vaatamata näib probleem olevat vaid vanemate mure, mitte näiteks mõni realistlik vähesest söömisest tekkiv kehaline reaktsioon, nagu (pea)valud, nõrkushood, mäluprobleemid vms. Eriti sellise teema puhul on säärase valeinfo levitamine eluohtlik ning lubamatu. Didaktiline võib olla, ent oma mõjust teadlik tuleb olla.
Kuigi ka Hugo Vaheri „Nutivabast“ võib õpetlikke momente välja noppida, ei ole didaktiline sõnum selle teksti dominant. See on pöörane teekonnaromaan, mille autor juhib muu hulgas tähelepanu maakohtade sotsiaalmajanduslikele probleemidele ja internetisuhete ohtudele ning küsib, kas elu nutitelefonita on tänapäeval võimalik. Raamat on ennekõike lõbus lugemiselamus, mitte mitusada lehekülge vanainimese näpuviibutamist. Didaktika muutubki probleemiks siis, kui sellest saab ülesanne omaette, mis osutub tähtsamaks tahtest pakkuda lugemiselamust.
Vaimuvaene lõpplahendus – eesti noortekirjanduse surmapatt
Eesti vanasõnast „algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama“ enam kehtib eesti noortekirjanduse puhul paraku pigem mõte „algul ei saa vedama, siis natuke isegi ehk veab, aga kuhugi välja ei jõua“. Kui ka loo algimpulss on huvitav, jääb potentsiaal lõpuni realiseerimata. Näiteks Ene Sepa „Keelatud sõnad“ toob esile USA-s väga terava teema – raamatute tsenseerimise raamatukogudes. Selle asemel et läheneda sellele nüansirohkelt, käsitleda poliitiliste maailmavaadete jõuvõtteid, on aga raamatu pahalane hoopis… raamatukoguhoidja, kes vihkab (noorte)kirjandust? Loo lõpp teeb samuti nõutuks. Deus ex machina – direktor, kes on terve tegevustiku vältel kuskil eemal olnud, tuleb tagasi ja lubab raamatud tagasi tuua. Raamat võiks ju mõjuda noori võimestavalt – võidelgem oma õiguste eest! Paraku nullib selline lõpplahendus ära kõik tegelaste pingutused ja mõjub hoopis vastupidi.
Samalaadse lahenduse leiab Kristi Piiperi romaanist „Sul on 24 tundi aega“, kuid seekord lapsevanemate kaudu. Teos liigub lausa risti vastupidises suunas, kui näeb ette üks noorteromaani põhidefinitsioon, mille järgi on romaani toimimiseks – ehk karakterite arenguks – tarvis autoriteedi kaugenemist ja tegelaste suuremat autonoomsust[1]. Piiperi tegelased on sattunud suurde segadusse, kus neid ähvardab väljapressimine, ning kuigi olukorra tõsidus ja seega ka didaktiline lahendus „pöördu täiskasvanu poole“ on arusaadav, kannatab süžee selle tõttu tugevalt. Iseseisvus oma probleemide lahendamisel nõuaks tegelastelt leidlikkust, mis aitaks neil areneda ja jõuda lugejat rahuldava lõpplahenduseni.
Keerukama ja põneva loo alged on olemas Helena Vikki debüütromaanis „Enne kui sa lähed“. Peategelase parim sõbranna sureb segastel asjaoludel narkootikumide üledoosi tagajärjel, ent mingil arusaamatul põhjusel on süžee keskmes hoopis suhtekolmnurk. Lugedes ei olnud pikalt arugi saada, et peategelase mossitamise põhjus on sõbranna lein, mitte lahkuminek, sest alles raamatu viimases kolmandikus hakkavad tegelased huvi tundma, mis nende sõbrannaga õigupoolest juhtus. Kui süžee oleks keskendunud näiteks sõbranna surma uurimisele ja suhtedraama olnuks kõrvalliin, mõjunuks ka raamatu puänt kordades paremini. On see nüüd didaktiline või meelelahutuslik lüke, ei teagi, kuid raamatu segane suunitlus ei jää lugejal kindlasti märkamata.
Lohisevate lehekülgede pingelisest ja painavast lugemisest
Üks asi tuleb küll ära õiendada. Tänapäeva tähelepanumajanduses on süžeest vaat et olulisemgi lehekülgede arv. Noored eelistavad tihti just õhukesi raamatuid ja teisalt seavad õpetajad (siiras usus, et nõnda kultiveeritakse lugemisharjumust) loetavatele raamatutele minimaalse lehekülgede arvu nõude. Kuid leheküljed ei ole võrdse kaaluga – eriti mannetu on lugeda, kui ei ole keelemõnu.
On ikka vaks vahet, kas õhukeses raamatus on kõigest loo skelett või tihe tekst. Hea näitena väärib taas esiletõstmist Hugo Vaheri „Nutivaba“. On tunda, et selle tekstiga on palju tööd tehtud. Alla 200-leheküljeline raamat kihutab filmilikult peadpööritaval kiirusel. Iga lause on läbimõeldud ja teenib mingit eesmärki, kannab mõtet, õhku sõnade vahel peaaegu polegi. „Nutivaba“ segab ka kartmatult erinevaid allkeeli ja registreid (släng, murdekeel, vulgaarsused) ning eriti huvitav on see, kuidas lugu hakkavad võimendama loomamotiivid. Teine äärmus on piinavalt pikad, ent paraku sisutühjad kirjeldused või tekstid, mille idee köidab, kuid teostus oleks tahtnud veel veidi seedimist, toimetamist ja töötlemist. Kas iga sõna peab jõudma kaante vahele? See küsimus jääb painama Koidu V. G. Ferreira „Pimeduse paituse“ ja selle järje, „Valguse hellituse“ puhul. Eks kiiret tööd näitab ka muljetavaldav ilmumistempo – mõlemad osad ühe aastanumbri sees!
Kurioosselt mõjub ka Heli Künnapase „September“, mille jutustamistempo lonkab mõlemat jalga. Tegu on teise raamatuga „Laineharja noorte“ sarjas, kus iga raamat käsitleb ühte kuud 11. klassi õpilaste kooliaasta vältel (kuigi suurem osa „Septembri“ süžeest leiab aset mõnepäevase koolilaagri jooksul). Turunduslikult täiesti geniaalne – seni ilmunud raamatud on kumbki napilt üle 100 lehekülje pikad. Kolmekohalist lehekülgede arvu võiksid õpetajad aktsepteerida, samas on raamatud piisavalt õhukesed, et jõuda need kenasti näiteks rongis läbi lugeda. Kahjuks ühendab „September“ aga mõlema äärmuse halvimad küljed – paratamatult jääb mulje, et tihendatud kujul oleks see võinud olla lihtsalt üks peatükk suuremast romaanist. Niigi õhukesest raamatust pool kulub koolilaagri päevakava kirjeldamisele, samas jäävad konflikt, pööre ja lõpplahendus lahti kirjutamata ning nendest kapatakse lihtsalt üle. Loo vältel vihjatakse küll ka mingile suurele saladusele, kuid seda ei avaldata. Äkki järgmises osas…
Kuidas siis tasakaal leida? Oluline on esmalt süžeele liha luudele kasvatada ja siis ebavajalik välja noppida. Laiendada ja tihendada. Kill your darlings!
Noortekate keel on enamasti üsna neutraalne, vahel kohtab vaid veidike slängi, ja kui ka mingeid epiteete lisatakse, on need pigem kulunud ja pingutatult poeetilised. Võib-olla kardetakse, et noored ei taju ilukirjanduslikku keelt. Kuid leidub ka teist äärmust – näiteks Maarja Astoveri „Tiksojas“ on püütud foneetiliselt jäljendada purjus inimese kõnet, aga see kukub nii halvasti välja, et kaob igasugune tahtmine raamatut edasi lugeda. Selliseid lauseid tasub ise kõva häälega lugeda ja lasta ka testlugejatel proovida, kuidas nad kirjapandut päriselt hääldaksid. Samuti ei saa ükski (noortevaheline) dialoog kõlama hakata, kui saatelause lisab iga kõnekeelse fraasi juures „nagu noored ütlevad“. Sorri! (nagu noored ütlevad). Teisalt aga on detektiivilood väga tore žanr ja temaatiliselt on teos sellele skeenele väga oodatud.
Kulunud tegelased vs. enneolematud karvased ja sulelised
Eesti noortekirjanduses on olnud juba aastaid mure, kuidas luua põnevaid ja mitmekülgseid karaktereid. Liiga tihti kohtame neid ikka veel kahemõõtmelisena (jällegi, tehke trenni ja kasvatage see liha ometi luudele!). Üks põhitroop on erinevate sotsiaalsete gruppide (nohikud, sportlased, theatre kids jne) vastasseis, mis muidugi tuleb ameerikalikust keskkoolikultuurist, kus tunneb antagonistliku naistegelase ära lühikese seeliku järgi. Klassikalise hall-hiireke-ja-peotüdruk-troobi saab kindlasti kätte Kristi Jaanuse romaanist „Emily ja Kätlyn ehk Raju reede“ (nagu vihjab ka raamatu pealkiri). Loos on küll ka põnevaid üllatusi, kuid ühtlasi tugev didaktiline pool ja varem nähtud-tehtud tegelased. Õpetajatandemi Evelin Alliksaare ja Silja Kerge romaanitriloogia kolmandas osas „Vaga vesi, sügav põhi“ kohtame ka kaht eelmise kümnendi noorteromaanide lemmiktroopi: narkootikume ja autoõnnetusi.
Ene Sepa „Keelatud sõnade“ tegelased on aga nii karikatuursed, et raske on süžeed ette kujutada teisiti kui joonisfilmilikult. Peategelase ainus isikuomadus paistab olevat see, et talle väga meeldib raamatuid lugeda – kõik raamatu sündmused on sellest ajendatud ja jõuavad sinna ka tagasi. Esmapilgul on ka „Nutivabas“ väga karikatuursed tegelased – punkar Päss, bemmimees Remm ja furry curious Pontu –, kuid tänu nendevahelise tugeva sõpruse realistlikule kujutamisele võib neis siiski rohkem sügavust aimata.
Kaia Raudsepa „Loviisa, 10. klass“ kasuks räägib armas ja tervislik suhtedünaamika, mida probleemromaanide[2] külluse tõttu on eesti noortekirjandusest üha raskem leida. Raudsepal on õnnestunud valida igati oluline teema (sõprade kaugenemine ja esimene suhe) ning ka dialoogid on usutavad – siin on tõepoolest paljut, mille üle muheleda ja millest rõõmu tunda. Alt läheb teos aga oma tegevuspaikade ja kahjuks ka tegevuse vähesusega. Eks kuldne reegel ole see, et kui raamatu peategelasel on igav, on ka lugejal igav. Koolis olemine ning kodust kooli ja tagasi kõndimine ei paku kuigi head hüppelauda, millelt seiklustesse sukelduda.
Tänavuse valiku põhjal võib öelda, et parim asi, mida üks noorteromaani autor saab teha, ongi viia oma tegelased koolikeskkonnast välja! Tegelased säravad ju enim seal, kus täiskasvanu valvas pilk kogu aeg kuklasse ei puuri. Just sellega hiilgab juba mitu romaani kirjutanud Grethe Rõõm. Nagu tema eelmisegi raamatu puhul, toimub „Viimase“ tegevus soojas ja tuttavas Ööbikuorus. Just sealt pärineb seiklusrohkeim ja mõnusaim imeulme noortele, seda eriti tänu maagilise maailma täpsele ja kaalutletud loomisele. Rõõm tunneb oma publikut ja nišši ning võib vaid loota, et nendevaheline soe suhe ei rauge.
Ütle nelikümmend ilusat poisslapse nime
Noored on ümbritsetud paljude inimestega: klassi- ja koolikaaslaste, õpetajate, sõprade ning vanematega. Noorteraamatud kipuvad uputama lugejat nimemerre, kusjuures enamik nimedest ei anna süžeele mitte midagi juurde. Eriti markantne näide on Ene Sepa „Keelatud sõnad“, kus 158 leheküljel on pärisnimega õnnistatud tervelt 40 tegelast, kellest 13 on endale saanud ka perekonnanime. See teeb üks uus nimi peaaegu iga nelja lehekülje kohta! Realistliku maailma loomisel on sellest kirjutamisharjutusena kindlasti kasu, kuid lõplikus variandis mõjuvad need lihtsalt kurnavalt. Lisaks nimedele on raamatusse kuhjatud rohkelt teiste noorteromaanide pealkirju. Just pealkirju, sest paraku jääb intertekstuaalsuse potentsiaal kasutamata.
Helena Vikki „Enne kui sa lähed“ lausa kutsub lahendama nuputamisülesannet. Hea lugeja, kas sina suudad paigutada kõik tegelased õigetele kohtadele? „Istusime seltskonnaga ringis. Talvis, Erika ja Romet istusid diivanil ning mina olin sättinud end istuma Rometi kõrvale. Joel oli end Aleksi kõrvale istuma seadnud ja peagi ühines nendega ka Breta, kes tuli köögist. Jasper ja Martin istusid kangast kattega tugitoolidel, millest üks oli minu ja teine Talvise kõrval. Hugo istus põrandal Breta juures ning nõjatus peaga vastu Martini tugitooli, tehes mulle nägusid, väljendamas, et parema meelega istuks ta Bretast võimalikult kaugel… [—]. Minust vasakul, Jasperi ja Joeli vahel istusid Helina ja üks Martini klassiõde, keda ma nimepidi ei tundnud.“ (lk 41) Selles lühikeses katkendis figureerib koos minajutustajaga tervelt 11 (!) nimelist tegelast. Lausa kahju hakkab sellest ühest õnnetust klassiõest, kellele ühtegi nime ei jätkunud.
Mida me sellega peale hakkame?
Pealtnäha on ju kõik hästi. Ilmub võrdlemisi palju, noortekirjandusel on isegi toimiv ühing ja edukas konkurss, kuid noorte ja kirjanike vahel näib olevat meeletu distants. Tugevat puudust on tunda ka keeletoimetajatest, veel enam sisutoimetajatest. Kui uurida tiitellehti, hakkab silma huvitav tendents: sama seltskond kord kirjutab, kord toimetab, kord loeb korrektuuri ja siis jälle kirjutab. Välja on kujunenud ka kardinatagused testlugejad – aga kes need on ja mis nende lugemisest päriselt muutub? Kas noortekirjandus on üldse valmis muutuma? Taamal hirmutab ka BookTok ja inglise keel, mis nii mõnegi kirjandusõpetaja kui ka noortekirjaniku (tihtipeale on nad selline kaks ühes komplekt) õudusunenägudes kollitab.
Tegelikult tõukab meid tagant siiras mure ja usk, et saab paremini. Salapärane miski jääb tihtipeale puudu ja ometi tundub see käeulatuses. Mis siis takistab? Ehk mugavus? Kinnise ringi pimestatus? Kui eesti kirjandusringkond on niigi konnatiik, siis noortekirjandus on nagu jalapesukauss. Kes ikka tahab sõbra sääre peale sirtsutada? Ja nõnda olemegi olukorras, kus keiser on alasti, ent kõik kiidavad teda takka.
Noort lugejat ei tohi alahinnata – ta on lihtsalt noor, mitte rumal. See ei anna vabandust nämmutada, vaid noori tuleb usaldada, sest avastamis- ja samastumisrõõm innustavad. On aeg neid lugejatele pakkuda.
[1] Stephens, Jonathan 2007. Young Adult: A Book by Any Other Name… Defining the Genre.The ALAN Review 35(1), lk 34–46.
[2] Romaanid, mille keskmes on mõni noorte eluga seostatav probleem, nt söömishäired, koolikiusamine, narkootikumid vm.
