Riste Sofie Käär
„APS!“
Puänt, 2025
Ükskord toimus läundžis nimega Levist Väljas performance’i-õhtu „Kräu“. Inimesi tuubil suitsune koobas ootas ürituse algust, söestunud aknaorvadest nõrgus küünlatahti. Äkki astus käimlakäigust välja Riste ja hakkas viiulit mängima. Laulis näiteks „keset lolli rividrilli korjan võsas sinililli“. Ruumi sigines nöörile riputatud pesu hõnguga nostalgiline südamehärdus. Äkkrännak lapsepõlve! Ja kõik: momentaanselt pöördes.
Sama pöörane tunne on mul Riste luulet lugedes. Tekstidesse upub, sest nad kumisevad kõrvus nagu meditatsioon; sulavad postsovetlike Elüüsiumi väljade liminaalruumiks. Hüpnootilist musikaalsust sisendab regilaululaadne rütm ühes rahvaluulekatketega („maailma lukuvõti katki murtud / mitu seppa peavad seda parandama seda ütled sina“ (lk 36)). Vaatangi Riste tekste kui mingit kõikidesse meediumeisse (laulu ja näidendisse ja performance’isse) valguvat müütilist kõikainsust, mis voogab tema peast või mõnikord selle kaudu kanaldatavast Tarapitast, Bhagavatist või vanast ja uuest (testamendist). Kummastusefekt paiskab unenäkku, kus aegruumiline reaalsus lahustub, trükimust valgub paberilt kuhugi kevadiste sirelite ja kärbselaipade ja linoleumile paakuva kollakalt hõõguva millenniumide tolmu vahele. Teksti ilmestavad illustratsioonid näevad välja nagu õitsva hallitusega saiakuklid või inglikesed ja lõppude lõpuks ongi need mõlemad üks.
Teoloogiateadlikule autorile kohaselt kumab luulekogust „APS!“ usk, aga rohkem mõnda panteistlikku stiihiasse kui kindlasse malli valatud jumalusse. Sümboolse numbriga luuletus leheküljel 33 ütlebki: „ja usud: su elu on eeden / kust saadetakse välja kõik / kes ei suuda end / uskuma panna / kuigi mida / ei tea“. Kõnealune leprosooriumiluuletus ajab üldse ihukarvad krussi ja elektrisinised külmajudinad seljaajju, rinnus pakitseb ja mõte kipub rändama esimesele armastusele ja tuumaplahvatusele. Tekst mängleb nagu aukus palavikuliste silmadega igavikutants, ja tahaks õudselt uskuda (aga mida, ei tea) valgusesse vist, aga valge ja pime käivad ainult ühes. Riste magab Trotski diivanil (lk 18), võlub põuetaskust Uroborosesse ringi ujuma uusi kassipoegi ja tähnilisi linnumune (lk 36). Ning kannab läkiläkit, mis on tulnud otse Brežnevi peast. Ausõna!
„APS!“, nagu ütleb pealkiri ning ninanipsud grammatikareeglitele/autoriteetidele/nurkapanijaile, on meelegaviltuminek, mis täppi läheb. Nagu ütleb Riste, „süüdi on see kes mõtleb mitte teeb“ (lk 1), valesti tegemisega ei saa vahele jääda, kui seda hästi teha, ja suva see teiste arvamus. „Ükskõik! Nii et sama hästi ma võin lihtsalt teha kogu aeg neid asju, mis mind huvitavad, sest nad niikuinii joonistavad sellele vuntsid või viskavad selle ära või panevad kuskile kõrgele kapi otsa, kust ma seda kätte ei saa.“[1] Luulekogus valitseb jumalavallatute manifestide psühhedeelia: abstraktne isikustub, isik muutub ruumiks ja läheb iseenesest läbi: „sina keerad enda lehekülgi“ (lk 3). Lüüriline mina trikitab ja moondub igas järgnevas tekstis omaette eelmisega konfliktseks karakteriks. Seda ilmestab ka vingerpuss, et luulekogu esitlusel astus lavale üheksa Võlts-Ristet ja alles siis üks Päris-Riste. Risted tegid püramiidi ja poksisid omavahel.
Punki on tihti vaadeldud Bahtini keskaegse karnevali teooria valguses. Ehkki see võrdlus võib näida anakronistlik, ühendavad punki ja karnevali hierarhiate purustamine, okultistlikud jooned ning rituaalne naer. Naeravad kõik – ka iseenese üle. Keskaegse karnevali esteetiline olemiskontsept ja vaimupärand on groteskne realism, mida iseloomustab elu materiaal‐kehalise alge domineerimine erakordselt hüperboliseeritud kujul.[2] Müüdilise ajamääratluse järgi on inimesel ja kosmosel isomorfne iseloom – nad on üks, või ühe asja eri vormid. Groteskset kujundit iseloomustab suhe ajaga (lõpetamatus) ja ambivalentsus: esindatud on mõlemad muutumispoolused, surm ja sünd, pidev metamorfoos ühest teise. Kertši terrakotade rasedad vanaeided naeravad piiridest vaba, lustakat naeru, mis on omane kahe keha ühesusele, kosmilisele lõpetamatusele.[3] Kui üldse peaks sildistama, sildistaksin Riste loomingu kah groteskseks ehk maagiliseks realismiks. (Noh, kui ilmselge määratlus laiendatud-perekonna-maasikapunk kõrvale jätta.) Siit kumab just seesama (neo)mütoloogiline kõikainsus: „tee mulle palun baghavat tee mulle / sulatõest põsesarnad ja uurista mu kondid linnuluiseks / [—] tee mulle raibetest pojad ja solkmetest tütred / kelle ninasõõrmeid pidi hoovab headus / sisse ja välja ja sisse ja välja ja sisse ja välja / ja kes ei jookse iial tuvide eest / keda nad eile / saiapuru ja süljega / peost toitsid“ (lk 2).
„MA OLEN OOPIUM RAHVALE ma näen seda kellaseierite varjudelt mis üle nende nägude libisevad kui nad sõrmedel arvutavad aega mis veel alles on nad naalduvad üle laua mu kõrva äärde nii lähedale et isegi lõikevaru ei jää ja sosistavad SA OLED OOPIUM RAHVALE ja ma ütlen MA PÜÜAN MITTE ja nemad et SEE OLI KOMPLIMENT ja mina selle peale et KAS TEADSITE ET VANA TESTAMENDI ALGUSES RÄÄGITAKSE JUMALAST MITMUSES“ (lk 12)
1941. aasta 27. oktoobri Postimehe veergudelt võib leida nupukese pealkirjaga „Oopium rahvale“, mis kõneleb: „Enamlaste ajal kordasid kommunistid ühtelugu Lenini Marxilt võetud tsitaati, et usk olevat oopium rahvale, ja tegid metsikut usuvastast propagandat, rüvetasid kirikuid ja tapsid vaimulikke, ilustades seda oma tegevust karikatuuridega ja kirjutustega. Kuid need aktivistid olid ikkagi päris väikesed vennad, kes haarasid sellest tsiteeritud lausest kinni vaid ühekülgselt, sugugi mitte küsides, kas Lenin peab oopiumi tarvilikuks või mitte. Kuidas see fauni-näoga ja kavalate silmadega enamlaste pühak sellest Marxi lausest mõtles, kas ta ette aimas või sooviski, et tema ja tema suuremate mõttekaaslaste poolt nii põlatud mass, see rahvas ikka, teda ennast ja ka teisi kommunismi suurusi tulevikus peab jumaldama, seda küsimust pole tarvis arutada. Tõsiasi on vaid see, et ette valmistati ja teostati siiski oopiumiandmist ühe uue usundi näol. Sellele usundile valmistati tohutu mausoleum, milles puhkas Lenini põrm.“[4] Kontrastina ilutseb kõrval „Telegramm an den Führer und Reichskanzler“ (tänuavaldus Juhile ja Riigikantslerile „Eesti lõpliku vabastamise puhul vaenlasest“).
Tundub, et „oopium rahvale“ öeldakse ikka kultuurilise võõra kohta, kellest tahetakse lahti saada: enamlased religiooni kohta, nupukese autor enamlaste kohta. Metafoori taga aga seisab – uskumine. Pierre Bourdieu kirjutab: „Väide, et religioon on „oopium rahvale“, ei ütle meile suurt midagi religioosse sõnumi struktuuri kohta:.. just sõnumi struktuur on funktsiooni täitmise tingimus, juhul kui üldse mingist funktsioonist saab kõneleda.“[5] The medium is the message. Massimeedias kuulutamine, et miski on oopium rahvale, sisendab kultuurilise Teise vastasust paradoksaalselt sellessamas keeles. Riste ütleb, et jumalast räägitakse mitmuses – et keegi üksi pole oopium rahvale, rahvas peab oopium vastu olema. Usk on oopium – keel, mida rahvas usub ja kõneleb. Kui nonde kahe nupukesega Postimehes aga üritatakse „vaenlast“ märgistada, siis Riste lüüriline mina kõneleb rahvaga üht keelt. Lööklause ümberkanaldamine uude konteksti – luulemeediumisse – on ere näide maailma vallutamisest hoopis pehme ja heatahtliku loomejõuga.
Grotesk on sajandite pikku kordi õõnestunud ja ümber sündinud. Romantiline grotesk on keskaegsest subjektiivsem, idealistlik-filosoofilisem ja kammerlikum; sealne naer võtab eelnevast rõõmsalt hõiskavast süngema, sarkastilisema kuju. Temas on vabanemine, ent mitte uuenemine.[6] Ristegi oskab kahtlemata tume ja gootilik olla, vabanemisest on vahel asi kaugel: „poes laome kassalindile / kilomeetrise taaratšeki väärtuses / kaheksakümnekraadist piiritust / taevariigi defitsiidi katmiseks / müüja ei kortsuta kulmugi aga / kui tarapita teda hüvastijätuks suudleb / (viimast korda maailmas) / lubab politsei kutsuda“ (lk 19). Groteski ei iseloomusta inetus ja hirm, vaid valuliku ja üleva sümbioos. Naeruline noodivõti toob siia mingi petliku lapseliku kiretuse, mis paneb valvsust kaotama; ühtäkki koidab sõnum kui pikne. See on radikaalne huumor: „kogu maailm muutub seeläbi millekski v õ õ r a k s, kohutavaks ja õ i g u s t a m a t u k s; me kaotame pinna jalge alt, tunneme peapööritust, sest ei näe enda ümber mitte midagi püsivat.“[7] Lüüriline mina on Tarapita silmatera ja ratsutab viimselpäeval tema seljas – lõbus kujund, aga surm alkoholismi läbi nii lõbus ei ole. Kui suremas oled, siis ongi ju viimnepäev – sinu jaoks lõppeb terve maailm. Helge huumor ja morbiidsus kannustavad teineteist vastastikku.
Fuksiaroosa vildikaga joonistatud või aknaklaasidesse tardunud eksistentsiaalseid nõelapisteid torkab „APS!“ hulganisti. Tekste rõhub aja paratamatu kulg, sansaara, ja samas lunastavad nad – just tänu meie surelikkusele – kannatustest. Riste kuulutab olemise tühiseks, ja tühisuses peitub võlu, nirvaana, see on lustakas metamorfeeruv karnevalinaer.
„APS!“ peaks olema kohustuslik koolikirjandus ignorantidele, mugavatele ja mallikinnistunuile. Ja lootjatele. Riste ironiseerib kapitalismi ja autoritarismi üle; on empaatia final boss, kaitseb loodust ja väiksemaid. Hing on suur ja (headust) täis. Ja üldsegi, kuidas me ära unustasime, et hea olla – lihtsalt heast peast – on metsikult väestav? Elagu headus!
[1] Riste Sofie Käär, Saara Liis Jõerand. „Tõsiselt, hästi ja valesti. Intervjuu Riste Sofie Kääriga“ – Looming, nr 12, 2025.
[2] Mihhail Bahtin. „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“ – Tartu: Ilmamaa, 2017 [1965], lk 30–31. Tõlkinud Mall Jõgi.
[3] Samas, lk 38–39.
[4] „Oopium rahvale“ – Postimees, 27.10.1941.
[5] Pierre Bourdieu. „Praktilised põhjused“ – Tallinn: Tänapäev, 2003 [1986], lk 73. Tõlkinud Leena Tomasberg.
[6] „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“, lk 54–55.
[7] Samas, lk 62.
