1.
Jään kauaks lõkke äärde, teised on juba ammu lahkunud. On veidi hämar, kuid mitte päris pime. Kõik on tumesinine. Õunad puudel on paisunud suureks, need on kui punased laternad keset ykskõikset sumedust. On varasygis. Vaatan, kuidas õhtul põlenud söed hõõguvad. Haistan sadanud vihma lõhna. Pilved on tyhjalt teise kohta liikunud. Panen silmad kinni ja proovin sajust midagi meenutada. Ahjaa, see tuli lõuna paiku. Otse meie kohal oli yks tumesinine pilv. Hiljem pidime tantsides ette vaatama, et ei libastuks. Saime muidugi läbimärjaks. Õhtupoolikul tuli päike välja ja kuivatas mu ära.
Järsku näen Marit paljajalu läbi muru tulemas. Ta istub kohe mu kõrvale, otse niiskele palgile. Tunnen, et mul on raske hingata.
Ma imestan: „Sa veel siin?“ ja kuulen oma hääle värisemist.
Ta vaid myhatab vastuseks, kuni tuleb lagedale ootamatu ettepanekuga: „Aadu, äkki läheks õunavargile?“
„Kas see on ikka hea mõte?“ kahtlen.
Aga enne, kui jõuan oma vastulause esitada, talutab ta mind kättpidi edasi mõisa poole. Läheme nii mööda heinamaad ja läbi yhest metsatukast, kuni sisenemegi mõisa keelatud territooriumile. Kahekorruseline sammastega häärber mustendab öös. Aknad on ammu pimedad. Seal lähedal on suur õunaaed. Ronime yle madala tara ja olemegi puude all. Me ymber ja me kohal mustendavad puud, nende oksad liiguvad aeglaselt ja tasa. Oleksime justkui mõnes iidses pimedas tumedate roidvõlvidega katedraalis. Õunad tunduvad nii mahlased, isegi selles sügisõhtuses hämaruses, milles valendavad vaid minu ja Mari valged särgid. Mul on alati tunne, et pimedusest paistavad asjad kätte ja kõik kiirgab seintest läbi. Ja keegi on alati vaatamas. See keegi, kes ei näe silmadega, vaid sydamega, sest silmad ei näe läbi seinte ja puude. Syda võib näha läbi nendegi.
Oksad on kõrgel. Mari otsustab ronida puu otsa, sest seal on need kõige ilusamad õunad. See on vana õunapuu, millel on kaheks hargnev tyvi ja mille väikesed oksad moodustavad justkui kupli, mille keskel on suur viltune sammas. Vaatan, kuidas ta ronib ja pyyab pimedusest leida midagi, millele toetuda. Lõpuks istub ta kaksiratsi sinna, kus tyvi kaheks hargneb. Mari kyynitab ilusa õuna poole, kuni see on tal käes – justkui väike aare, nagu lelu. Ta vaatab seda veidi ja hammustab sellest siis tyki. Ainult yks väike amps. Kui ta on jälle kahe jalaga maa peal, ulatab õuna mulle:
„Proovi ka, kui magusad need õunad on!“
Ma hammustangi paha aimamata. Õun on tõesti magus, kuid sellel on võõras maitse kyljes, justkui polekski see õun, vaid mõni mulle tundmatu eksootiline puuvili. Ka me sosinad kajavad öös nii võõralt vastu.
Oleme justkui kaks näljast ja eksinud rändurit, kes ei tea, et sooritavad neid õunu maitstes suure syyteo. Syyteo, mida ei saagi vahest kunagi tagasi võtta. Ma ei tea, kust me tuleme, ega ka seda, kes me oleme. Kuidas võiksin teada siis sedagi, kuhu me läheme? Kui hakkan õuna alla neelama, jääb see kurku kinni, hakkan köhima ja aina köhin. Mari sosistab: „Ole nyyd ometi tasa…“
Ja mina ainult köhin vastuseks. Mari ei aita mind. Ta tuleb mu juurde, kysib kiiruga naerdes: „Aadu, Aadu, kas sa nyyd oled tasa?“ ja suudleb mind suule. Mult tuleb veel yks räige köhatus ja Mari tõmbub järsult eemale. Tema suudlus ei suutnud mind vaikima sundida, vaid lõi jalad alt. Ma köhin aina ja Mari ei tee midagi. Ja siis mind kuuldaksegi. Mõisa yhes pimedas teise korruse aknas syttib tuli. Ärev märgutuli. Akna kõigisse kuude ruutu ilmub kellegi tume ja veidi tyse siluett. Ta vaatab meile ylalt alla. Samal hetkel köhin õunatyki kurgust välja ja me pistame jooksu nii kiiresti, kui saame.
Aga õnnetuseks see tyse must kogu järgneb meile. Ta tuleb kiiruga trepist alla ja yle muru. Leiame paar põõsast, kuhu taha end peita. Ühtäkki näemegi teda puude all, kus olime enne viibinud ning õuna maitsnud. Ta justkui otsib midagi. Leides maast pooleldi söödud õuna, saabki ta kinnituse, et tema silmanägemine ei petnud. Me hingeldame samal ajal ysna lähedal tikripõõsaste taga.
Korraga kysib ta vihaselt: „No kus te end peidate?!“
Hääl kõlab nii kaugelt, aga ta on meie ligidal, või vähemalt arvame nii. See on mõisnik. Seesama, kes aasta tagasi Mari omale teenijatydrukuks kutsus. Ootamatult annab ta alla ja läheb tagasi mõisa suunas. Nyyd on jälle vaikne. Kõnnime puude all. Kuulen enda ja Mari hingeldamist. Veidi aja pärast ytlen, et peame tingimata põgenema, ykskõik kuhu ja otsemaid, ning Mari on silmapilk nõus. Aga me ei kiirusta.
Hiilime väravate suunas, mis on meilegi yllatuseks paokil. Mõtlen, et nii vanad väravad ei lähegi võibolla enam kinni. Pressime end nende vahelt läbi ja Mari proovib neid siiski sulgeda. Väravad sulguvadki ning kui ta mõtleb, et parem oleks, kui need oleks lahti, et kõik oleks nii nagu enne, siis need enam ei avane. Märkan kahel pool väravat postide otsas kellegi kujusid. Need on vanad tiivulised mõõkadega kivikujud. Mari näeb neid justkui esimest korda ja ytleb:
„Inglid.“
„Need on keerubid,“ vastan mina ja rohkem me sel teemal ei räägi. Kõnnime mööda alleed kyla suunas. Meist paremal roosatab taevas päikesetõusust ja kuskil kaugel kireb kukk. Ma mõtlen, et kõik on veel võimalik, et kõik on alles ees.
2.
„Aadu, Aadu, ärka yles!“ hyyab keegi juba mitmendat korda. Tahan veel magada. Ta raputab mind kõvemini. Tunnen kehal õlgede torkeid. Avan silmad. Alguses ei saa ma aru, kus viibin, aga siis meenub. Vaatan otse Mari tumedatesse silmadesse.
„Mis lahti on???“ kysin unise häälega.
„Mõis põleb!“
„Milline mõis?“ ei saa ma aru.
„Meie oma! No tule pysti!“
Tõusen kähku istukile, riietun ja me tormame redelist alla, mööda õue mõisa poole. On karge sygishommik. Juba kaugelt näeme mäe otsas olevat mõisa, mis on lausleekides. Jookseme nii kiiresti, kui saame.
„Ma-aari!“ hyyan ja kisun teda varrukast, et ta seisma jääks. Aga Mari rabeleb lahti ja mul on tunne, et ta tormab otse leekidesse. Lõpuks jääb ta siiski seisma ja ma lähen tema kõrvale. Näen tema tumedates silmades leekide peegeldust. See on elav, hävitav tuli. Yksainus säde ja kõik võib põleda maatasa. Tõmban ta leekide juurest ära ja ytlen talle otse silma vaadates:
„Me peame põgenema… saad aru, nad arvavad, et meie tegime seda… aga me ei teinud seda ju… eks…?“
Mari pöörab pea ära. Mulle tundub, et ta tahaks nutta.
Kõnnime mäest alla, see on kõrge mägi, millel ei paistagi lõppu tulevat. Tagasi jõudnud, pakime kiiruga oma vähesed asjad ja mõtleme, mida teha. Mõtleme kaua, aga lõpuks on mul plaan.
„Mu tuttaval on yks paat, ta viib meid salaja yle…“
„Rootsi?“
„Rootsi, Euroopasse, Ameerikasse… nii kaugele, kui vaja…“
Kõrtsi juurest võetakse meid suvalise vankri peale. Selles istuvad vanem mees ja noormees. Vanem pärib meie reisisihi kohta, ma vaid yhman, et tahame jõuda rannakylla, ja ta ei päri rohkem. Sõidame peaaegu terve tee vaikuses. Mari mu kõrval näeb väga väsinud välja. Tee tolmab ja tema nägu on kergelt tolmuga kaetud. Ta ei tee väljagi. Seal on ta pruunid silmad, väike nina ja need huuled, mida tahaksin nii väga suudelda. Mari paneb yhtäkki oma pea mu õlale ja suleb silmad.
Kylla jõudnud, pannakse meid kõrtsi juures maha ja edasi läheme jalgsi. Longime mööda sadamasse viivat teed, siis aga pöörame ümber ning läheme põldude vahel paiknevale jalgrajale, kuni jõuame metsa. Sammume ettevaatlikult läbi tiheda metsa oksi kätega eest ära lykates. Mul on seljas väike kott meie väikeste asjadega. Lykkame eest viimased oksad ja juba olemegi rannal. Tõuseme luiteharjale. Aga merd ei ole enam. On vaid yks lõputu liiva- ja mudaväli, mis paistab nii kaugele, kui silm ulatub. Kaldal nukrutseb yksik paat, mälestus parematest aegadest.
